Putkakaubanduse ja oma riigi ihalusest

Ma üsna hästi mäletan kümne, ehk ka 20 aasta tagust aega, mil Raplas veel omavalitsuse ja isegi linna tunnuseid enam oli kui praegu. Imelik mõelda, et siis oli linnake üle ujutatud kõikvõimalike putkadega. Jäätiseputkat, mis alevilastele kuuekümnendate lõpus – seitsmekümnendate alguses kultuurimaja ees tähtsal ristmikul asus, vist enam ei olnud. Ajaleheputkasid oli väikelinnas mitu ja seal tõesti müüdi ajakirjandust, Loomingut ja Loomingu Raamatukogu ja …

Riigi kohalolu linnas oli selgem ja määratletum kui täna. Loe edasi Putkakaubanduse ja oma riigi ihalusest

Autoriteediorjusest vaba Uku Masing 110

Kirjandusteadlane professor Rein Veidemann ütles Lipal 9. augustil peetud Uku Masing 110 konverentsil: „On sada kümme aastat Eesti geeniuse sünnist. Kogu Eesti oleks pidanud seda tähistama.”

Ööülikooli saates „Elusamus” küsib Jaan Tootsen Evald Saagilt, et mis asi oleks ime? „Vaat, minu meelest on imes see… ma ei oska ütelda. Ukuga ei olnud meil imedest juttu. Me olime niisugused pöörased, me arvasime, et imet ei olegi. (Kõhistab naerda) Et kõik on endast mõistetav. Mine ainult sauna, viska kerisele vett ja leil on käes. Elusamus ongi niisugune asi,” vastab Evald.

Sama saate alguses tsiteeritakse Uku Masingut; „Inimese ehk mõistliku olendi eluülesandeks ehk sihiks ehk elu mõtteks võib pidada elusamust. Elu on mõttekas siis, kui inimene saab olla intensiivsem, teadlikum, ärkvemal eilsest.” Sõna „elusamus” vasteks pakub Jaan Tootsen 2000. aastal sõna – ärkvelolek. Loe edasi Autoriteediorjusest vaba Uku Masing 110

Tõnu Aav oli tema töömehest isa sõnul „üks intelligent näitleja”

Tõnu Aav – 21.01.1939 -14.08.2019

Selline mees. Sven Arbeti foto 2019. aasta jaanuaris.

On kolmapäeva hommik. Kella 9.50 on mu Facebooki lehel kolm üksteist mitte tundvat sõpra riputanud enam-vähem täpselt sarnase mõttega postituse:

„Täna suri taas tükike lapsepõlve.”,

„Tükike lapsepõlve, seda kauget, samas turvalist pakiti täna kokku. Puhka rahus Tõnu Aav.”,

„Aitäh, Tõnu Aav, lapsepõlvelugude eest.”

Kõigi postituste juurde oli lisatud Onu Remuse jutu salvestus. Häälega loodud karakterid, nii elusad, et on paljude põlvkondade lapsepõlve osa. Vähemalt need kolm, kes seda mu seinal väidavad, on oma näoga, isikliku elu erilise mustriga, mehed, kellega enamasti on huvitav koos mõelda. Loe edasi Tõnu Aav oli tema töömehest isa sõnul „üks intelligent näitleja”

Räpinas harrastusteatrite väljanäitusel

Kolga õpetajates kehastunud naiselikku peale esieetendust – Liina Talts- tugiisik-abiõpetaja, Kaidi Almet – algklasside ja inglise keele õpetaja, Maarika Rohi – abiõpetaja ja väikeklassi matemaatika õpetaja, Leonora Alev – endine algklasside ja käsitöö õpetaja, Terje Varul – eesti keele õpetaja, Nelle Nurmela – õppejuht ning eesti keele õpetaja, Laura Pürjema – loodusainete (geograafia, bioloogia, keemia) õpetaja, Kristi Ruse – inglise keele õpetaja, Tuuli Rand – algklasside õpetaja, Helen Mikiver – ajalooõpetaja.

Põlvamaal Räpinas olid kolm päeva koos vähemalt 200 harrastusteatritegijat kogu Eestist. Peeti XIX Külateatrite festivali. Räpinas mängis 30 harrastusteatritruppi. Anti 31 erinevat etendust. Eestis arvatakse olevat üle 200 harrastusteatrikoosluse.

Ma jaksasin vaadata 13 etendust, mis tundidega mõõtes on kindlasti enam kui 13 tundi. Selleks, et kõik tegijad saaksid oma näidatule ka peegelduse saali poolt, vaatasid lavastusi ja andsid hiljem ka nähtule hinnangu Katariina Unt ja Rait Avestik, Anneli Saro ja Karl Laumets, Margus Mikomägi ja Toomas Lõhmuste.

Üks, milles veendusin, oli, et harrastajad tahavad olla kutseliste moodi. Eeskujud nii lavastajatel kui näitlejatel on meie profiteatris. Ja maitse on selline teatrite peavoolu oma. Ühest küljest on see hea, teisest küljest võiks harrastajad olla vabad teatritele omasest rahateenimise painest. Sellest, et lavastus peaks kokku tooma massiliselt publikut. See vabadus võiks väljenduda loomingulistes otsingutes.

Kolga naised Loe edasi Räpinas harrastusteatrite väljanäitusel