Südamevalu lilleväljal, mis võib olla ka rapsipõld

“Nööbid on läinud” saab selles lavastuses sootuks teise tähenduse. Sellise Tuhkatriinu muinasjutsust kuni eestalsliku mõtlemiseni, et kingad peavad olema nagu nendel ja siis ikkagi sokkis jalutada. Kokkuhid .  Fotod Allan Proosa. Lugu ilmus Maalehes.

Alles sügisel saame me aru, kui õnnelikud olime kevadel,” laseb näidendi „Paunvere poiste igavene kevade” autor ja lavastaja Urmas Lennuk öelda pastoril, kes pole selles lavastuses Julk-Jüri, on hoopis tark naine talaaris.

Esimese hooga tahtsin kirjutada, et Urmas Lennuk lõhub Lutsu filmidega eestlaste pähe ehitatud Paunvere poiste maailma. Siis sain aru, kui vale oleks kirjanik Lennuki kontekstis kasutada mõistet „lõhub”. Õigem on, et Lennuk ehitab Lutsule toetudes üles oma tüviteksti, lootusega, et see võiks meie enesetaju rikastada.

Autor ja lavastaja paneb meile tuttavad tegelased sõna otseses ja ka kujundlikus mõttes lilleväljale valutama. Tahtsin kirjutada „jalutama”, aga näpp eksis ja pea sai veel kord kinnitust, kui ilus on eesti keel ja kui vaimukas on Urmas Lennuki Lutsu tõlgendus. Loe edasi Südamevalu lilleväljal, mis võib olla ka rapsipõld

NO teater valis enesetapu. Miks lasime sel sündida?

Kui eestikeelne ja maailmakuulus teater otsustab, et lõpp on parem kui koos loomine, peame endalt küsima, miks me lasime sellel juhtuda. Täpsemini: miks me pole osanud neid hoida?

Mind üllatab ja teeb ettevaatlikuks – tulevikule mõeldes – NO99 enesetapu kiiduväärseks pidajate üksmeel. Kiidukoor sellele, kui uhke ja erilise asjaga lõpuks hakkama saadi. Kas see teatri kollektiivne lõpetamine oli ikka n-ö hädatapp? Nüüd on tekkinud palju tagantjärele tarku, kes ütlevad, et NO99 oli kriisis. Mu meelest pole Eestis täna võimekamat loomingulist truppi kui nemad. Teatritegemisse ja kunsti sündi üldse on sisse kirjutatud võimalus läbi kukkuda. Kindlapeale kunst… on tootmine. Seda on kõik kohad täis. Loe edasi NO teater valis enesetapu. Miks lasime sel sündida?

Meie igapäevane surm

„Palju aastaid hiljem, kui kolonel Aureliano Buendia mahalaskjate rivi ees seisis, meenus talle kauge õhtupoolik, mil isa viis teda jääd vaatama,” sellise lausega algab Gabriel Garcia Marquezi romaan „Sada aastat üksildust”.

Mõned aastad tagasi pildistasin Vigala surnuaia servas lagunenud kiviaia kõrval roostes, aga tugevaid rauast riste. Ühelt lugesin, et inimene, kes sai oma hauale selle tähise, maeti sada aastat tagasi. Oli november ja surnuaia kõrvalt mööda voolavat jõge kattis õhuke jääkirme.

Kui olin 18, tegi mu vanaema oma Papi talu riidekapi ukse lahti, kutsus mu vaatama ja ladus, tõstis sealt välja riidepaki. Surmasukad, -hame ja -pesu. Mul on tänaseni meeles see pesu. Puhas. Mul oli siis kuidagi piinlik seda vaadata – see tunne on meeles. Siis jää mulle veel surmaga ei seostunud. See tuli hiljem.

Surma ja jää seost ehk seletab enam Ervin Õunapuu romaanist „Meie igapäevane jää” nopitud kujund, kuidas veele kirjutatud sõnad siis, kui meri või jõgi jäätub, nähtavaks saavad. Loe edasi Meie igapäevane surm