Mul on viimasel ajal tunne, et psühholoogid ja psühhiaatridki on segaduses ega oska või ei julge välja öelda, mis inimestega ühiskonnas sünnib.
Mõnikord on päev tühi, ühtegi head mõtet ei leia tast. Siis kuulan raadiost teiste omi, loen ja mitte miski ei käivita. Kui proovin edasi mõelda enda poolikud mõtteid, tunduvad need lollid. Selline vaakumiseis. Ja vaid kirjutamine tavaliselt aitab. Üleskirjutamine.
***
Kirjutan siis. Kuidas otsin abi Mikitalt. Ta oma „Lindvistikas” mu lemmikutest kividest kõneleb. Ma olen elu läbi uskunud, et kivid on elus. Ja kannavad elu, kui mõtelda ka samblike ja sitikate ja kelle kõigi elukeskkonda näiteks kiviaia kividel. Seda ma tõepoolest ei teadnud, mis Mikital kirjas: „Briti akadeemik Nick Lane on veendunud, et esimene elusolend oli poorne kivim. Raku esivanemaks oli mineraalsetest kambrikestest koosnev rakutaoline labürint, mis toimis miniatuurse laboratooriumina, sünnitades viimaks DNA. Möödus hulk aega, enne kui elu kolis oma sünnikodust ürgmerre”. Hea teada. Äkki see ongi, miks mulle meeldivad sisalikud. Sisalikele meeldivad kivid.
Otsin Mikitalt mõnda kohta, kus ta räägib rumalusest, aga ei leia. Kindlasti see seal on kusagil. Muidu ei saa, arvan, maailmapilti konstrueerida. Ei pessimistlikku ega optimistlikku.
***
Vahel vanasõnad aitavad. Mattias Johann Eiseni järgi olevat vanarahvas öelnud: „Viha laastab linnad ja põletab puud”. No jutt… Eisen on kirja pannud ka: „Arg koer, terve nahk”. Aga rumalusest ei leia jälle midagi. Või pole seda.
Uudistest loen, et räppar Beebilõust pannakse vangi. See seostub Ervin Õunapuu novelliga kahest prügikastiinimesest. Nad ajalehesabast said teada, et surmanuhtlus on ära kaotatud. Ema mahitusel tapsid nad seepeale inimese ja said vanglasse. Sooja ja korraliku toidu peale. Kui Ervin seda parasjagu kirjutas, oli ta maalitud mõttepilt üsna õudne. Nüüd hoopis realistlik.
***
Loen äsja kingiks saadud raamatust, saksa ajakirjaniku ja kirjaniku Florian Illiesi 2012. aastal ilmunud romaanist „1913. Sajandi suvi”: „Max Becmann, suur autoportreede maalija, kirjutab 1913 oma päevikusse: „Kui kurb ja ebameeldiv on kogu aeg iseendaga tegemist teha. Mõnikord oleks tore iseendast lahti saada.”
Samas romaanis on laused „ Rainer Maria Rilkel on nohu.” ja „Jossif Stalin külmetab Siberi pagenduses.” On aasta 1913, tsaari tapmiseni ja Vene revolutsioonini on veel aega.
***
Mida kirjutab Eesti kirjanik saja aasta pärast, mõeldes aastast 2013. Ja mis saab 2017. aastal? Meil on kombeks mõelda, et Venemaal Putini süül on kõik ettearvamatu, prognoosimatu. Kas keegi 10 aastat tagasi oskas mõelda, et Eesti vabariigi valitsus lõhub omavalitsusreformi sildi all tuhandete eestlaste identiteedi? Kaob üks kokkukuuluvus, teadmine, et oma asjadest saab vajadusel rääkida omadega oma valitsuses.
Tagantjärele mõeldes oleks 10 aastat tagasi saanud seda ette näha küll, kui ametkonnad hakkasid end neljaks, kuueks jne jagama, igaühel omad regioonid. Raplamaa keskkonnateenistus läks Järvamaale, politseiprefekt juhtis meid Pärnust, metskonnad ühendati…
Riik maakondades oli näiline, maavanemast sai siseministeeriumi ametnik… Mõnigi sai sellest lagunemisest aru, isegi protestiti, aga tulutult. Kohe pole maakondades maavanema varju ka enam ja 213 omavalitsuse asemel on 69 ‒ palju lihtsam pealinnast piitsa anda.
Muljetavaldavad saavutused. 2017. aastal räägib Eesti vabariigi majandusminister suureliselt, kuidas maakondlik ühistransport on kohe-kohe sõitjatele tasuta. Aga sellest, et Tallinna transport ka maakatele tasuta võiks olla, ei räägi. Igal maakal on ammu auto või kaks, sest muidu hakkama ei saa. Maasturitega sõidavad linnakad.
***
Identiteedi konstrueerimine läheb üha raskemaks. Kivikummardaja? Puukallistaja? No ma ei tunne nii. Kive tuleb muidugi kummardada. Kui mitte muu, siis, et on vanad. Puude kallistamine ei tohiks ka miskit paha teha kellelegi, kui sellega ei kaasne, et kõik, kes ei kallista, mingu häbiposti.
Vana sõber kirjutab mulle Facebookis, et kivimees Rein Einasto on kusagil rääkinud majandusest kui vahendist, mis aitab kultuurselt elada: „See on küll hästi öeldud, ei ole see majandus mingi alus, mille peal kultuur õitseb.” Olen ju nõus, ma pole pime.
Ja siis ütleb seitsmekümne-aastane tark: „See Kaupo Vipp ka sama juttu ajab, et kõik karjub katastroofi hirmus. Ei ta väsi, kuid ma kardan, et tema lootus väikekogukondadele, et see on pääs või väljapääs, on hiljaks jäänud. Olemasolevaid kogukondi – põlisrahvaid maailmas – aina hävitatakse… Aga meie ahvime, ei ole me midagi oma nägu, oleme nagu teised Euroopas ja piiksume nagu katsehiired.”
Huvitav, kas mu kõige parem sõber, kass Maša ‒ ta on nüüd 74 sentimeetrit pikk, kui pikutades käpad ette ja taha sirutab ‒ õpib kartulit sööma, kui kauplused kassikrõbuskimüügi lõpetavad?
***
Ajaloolane ja filosoof David Vseviov ütles Maalehe aastalõpuintervjuus muu hulgas: „Sõjast on möödunud mitu inimpõlve. Sõda on kolinud teleekraanidele. On tunne, et vajutad nupule ja kõik kole on kadunud. Võid istuda peolaua taha ja kõik koleda unustada. Kuidagi see arusaam, mida sõda tegelikkuses tähendab, on kadunud.” Ma ei saa sellele mõttele mõtlemisest mõttes lahti.
- aastal ründab luule inspiratsioon Georg Trakli. „Kõik puruneb,” kirjutas ta. Florian Illies on mõnusalt irooniline ja kirjutab, et luuletaja nagu küllusesarvest paisuv keeletulv räägib sisekaosest. Põhjusest, miks, ei saada aru, seal on segased armusuhted õega, aga: „Trakl oli sedavõrd piinatud hing, et tema katkirebimiseks piisas ainuüksi elust enesest.” Georg Trakli luulet tõlkis eesti keelde Debora Vaarandi.
***
Leian veebist vangi tahtnud Beebilõusta luuletuse pealkirjaga: „Mees ma haistan su vittu”. See luuletus algab nii: „Üks räppar, kaks räppar’t, kolm räppart… ma haistan hirmu/ Üks räppar, kaks räppar’t, kolm räppart… jeee, ma haistan hirmu, räpparid!” Seda 2016. aasta mais ülesriputatud räppi on internetis vaadatud ja kuulatud 406 771 korda. Tõnis Mägi laul „Ilus oled, Isamaa”, lauljaiks Ott Lepland ja Tõnis ise, on üleval 2006. aasta augustist ja seda on kuulatud 6380 korda.
Mul on tunne, et Beebilõust on meil üks kõvema sõna ja valuseadmisoskusega poiss. Kui tähele panna siis labaseid ja moraalituid ja roppe – mitte protestiks, vaid päriselt. See ajab võrdlema: minu hariduse põhja pani 1960.- 1970. aastatel biitmuusika, mis põhja saavad need 10-11aastased täna, kes kuulavad, kuidas vägistamine on tore ja kuidas narkootikumid maailma avaraks muudavad. Neile räpitakse maailm pähe enamasti ropult ja moraaliraasuta.
***
„Vana-aastaõhtu 1913. Osvald Spengler kirjutab oma päevikusse: „Mäletan, mis tunne mul poisikesena oli, kui uusaastaööl jõulupuu lagedaks riisuti ja välja viidi ning kõik jälle niisama proosaline kui enne. Tihkusin öö läbi nutta ning pikk-pikk aasta kuni järgmiste jõuludeni tundus üüratult pikk ja tööstitu.” Ta lõpetab mõtte nõnda: „Praegu rõhub mind olemine selles aastasajas. Riisutakse kõike seda, mis kultuurist, ilust ja värviküllusest on veel alles jäänud.” .