See lugu ilmus pisut lühemana Maalehes. Fotod tegi Sven Arbet.

 

Eelmine teatrimaja Tallinnas avati 101 aastat tagasi ja sai nimeks Estonia. Täna, 19. septembril 2014 avatakse järgmine Telliskivi loomelinnas ja see kannab nime Vaba Lava teatrimaja.

 

Kõigepealt pidukõne

Olen mõelnud, mis kõik peaks seda kultuurisündmust märkima. No näiteks võiks maja avamise pidulikul hetkel kell viis päeval heliseda Eestimaa kõik kellad. Jah, Petseri kellad ka. Ma arvan. Et meelde jääks.

Ka olen mõelnud, et ilmselt saab sellest sündmusest sisuliselt rääkida alles mõne aasta pärast, sellest, mis saab. Milline saab ja kuidas? Kas muudab me harjumuslikku teatripilti? Kas puudutab, liigutab, vapustab? Hea teater on ju plahvatuste kunst. Täna torkab see paratamatult pähe, et sõda ka tähendab plahvatusi, miski seltskond räägib isegi sõjakunstist. Jama puha! Pommi plahvatus tapab, teatris sündiv annab elule lootuse. Rahvale ja rahvusele ka. Suured sõnad, aga hetk ongi pidulik.

Huvitav, mis keeles Jaan Kaplinski selle teatri avamise puhuks luuletuse kirjutaks, kui kirjutaks? Mis laul see oleks, mille kirjutaks Pärt Uusberg oma koorile „Head ööd, vend“? Ilmselgelt oleks see päris hingest tulev laul, nagu on Juhan Liivi tekstile kirjutatud “Muusikale”. Äkki mõne aasta pärast on meil mõni alltekst, mis jääb ja mille nimi on “Teatrile”.

Juhan Liivi pintsak… Teatrimees Toomas Suuman ütleks, et Juhan Liiva pintsak. Liiv, liiv, liiv. Selle Liiva kirjutatud, kelle pintsaku raha eest Estonia ehitati.

Mina kirjutasin selle maja valmimise auks raamatu. Sättisin nii, et saaksin seda esitleda just selles majas. Panin nimeks “Minu venelased ehk ühe parve linnud”. Ma kirjutades ja mõeldes ei osanud pabistada, et Venes asi nii julmaks läheb. Aga kultuur ju jääb. Estonias mängitakse tänaseni oopereid, ehkki saja aasta sisse jäävad revolutsioonid, sõjad ja diktatuur. Vabadus!?

Kusagil aknaklaasid juba klirisevad. Juba ei taheta väga kõva häälega välja öelda, et valmis Vaba Lava teatrimaja. Ma tean, miks ‒ maja on vaja ju tagasi teenida ja teater, mida tehakse ainult raha pärast, hirmutab. Teatrile tuleb siis, kui on riik, peale maksta. Mööndus jah, et peale maksta tuleb siis, kui teater ikka on vaba?! Raha teenitakse tsirkuse ja muusikalide ja konverentside ja moeshow´dega. Ja olgu neid siis seal, teatri jaoks mõeldud hoones ja olgu need ka tehtud nii, et oleks loov.

Kui vabadus on nimes ja majas sees, on kunsti sündimise lootus suurem, isegi ajal, kui avalikult öeldud sõnad enam suurt midagi ei tähenda. Mõte jääb. Teatriks me ajal nimetatakse juba kõike: poliitika on teater, olgu siis halb või hea, ja kontekstis öeldakse vahel, et on huvitavam või igavam teater kui päris…

Teater on vaid siis teater, olgu ta suur või väike, kui ta püüdleb kunsti suunas. Hea küll, kui poliitikud sama püüaksid, siis ehk oleks ka tõepoolest teatri nime väärt. Niisama on sellega, mida nimetatakse “avalikud suhted”. Inimesi, kes sellega tegelevad, on varsti rohkem kui neid, kes asjatundjad. PR õpetajad ütlevad, et suhtekorraldaja saab valetada ainult üks kord. See peaks olema aksioom. Mõelge sellele. Teatri valu ja valed…

Aga Vaba Lava teatrimaja avamise auks hõisake, pasunad. See maja ja see seltskond, kes maja asutamise ja valmissaamise taga, olgu kiidetud maa peal. Palju kunsti ja aplausi oodaku seda maja ja neid, kes seal sees. Ja kalossid jäägu garderoobi, et nii läheks ja kunst ei läheks meelest. Ei läheks siis ka, kui rahast puudus käes ja pragmaatikud pankrotti joonistavad. Siis tuleb tankid atradeks valada. Ainult kunst jääb. Saagu teid rohkem, Narvas ja Tartus ja Pärnus! Saagu siis valgus ja olge hoitud!

 

 

***

 

Dialoog: Valgusega saab maalida

SA Vaba Lava tehnika juht Priidu Adlas, selle teatrimaja lavasügavus on 33 meetrit. Mida see tähendab?

Seda, et see lava on sügavam kui Estonias, kui Vanemuises ja Nokia kontserdimajas. See on Eesti sügavaim lava. Ja ma loodan, et see saab ka sügava sisu. Lava laius on sama suur kui Vanemuise suurel laval, see on kõige suurem tehniliselt välja ehitatud black-boxs tüüpi lava Eestis. (Lava sügavus annab etendusele mastaabi. Tõepoolest. Mõned lava sügavust iseloomustavad mälupildid nähtud teatrist: Jaan Toominga “Põrgupõhja uus vanapagan” Vanemuises läinud sajandi seitsmekümnendatel; 2004. aastal Kuusalu lähedal Soorinna heinaküünis mängitud Peeter Jalaka lavastus “Eesti Ballaadid”, kus etenduse lõpus avatud ruum Linnuteeni ulatus; Saueaugu teatritalus mitme erineva lavastuse lõpus heinamaale avanenud kahe poolega küüniuksed, mis mõtetele avarust annavad siiani… MM.)

 

Lava valgus?

Lahendus on klassikaline. Sildade süsteem, mis annab meile selle võimaluse, et lava alumine ja ülemine logistika on teineteisest sõltumatud. All saab ehitada lava ja üleval saab panna valgust ühel ja samal ajal. Me ei sõltu teineteisest, et lava ehitatakse viis tundi ja siis ehitab ennast valgus kolm tundi ehk kokku koos muude asjadega oleks meil vaja etenduse lava ettevalmistuseks 10 tundi. Me saame olla hoopis mobiilsemad ja tegutseda paralleelselt. Eestis tegutseb sarnase põhimõtte järgi NO teater ja ka Pärnu Endla Küün on läinud seda teed.

 

Sa oled halogeenvalguse poolt. Ei ole LED-valguse hetkelise hullusega kaasa läinud?

Ma arvan, jah, et LED oma tundlikkuse poolest ja ka hinna poolest ei ole kindlasti teatri asi. Olen teinud LEDi pargiga Vanemuise teatris balletti ja, ausalt, see oli päris keeruline. Just tundlikkus ja dünaamika siin mängivad. Mulle tundub, et lavastused lähevad halogeeniga paremini hingama ja elama, ta laseb valgusega paremini maalida. Just seetõttu on siin majas tehtud valikud halogeenipargi kasuks. Ma näen nüüd sellele lavale ja saalile tehtavatest pakkumistest, et ka arenenuma tehnilise kultuuriga maad kasutavad siiamaani väga veendunult just halogeenvalgust oma etendustes ja show´des.

Akustika tundub siin samuti olema väga hea.

Kokkuvõtteks: praegu paljud käivad siin saali ja lava vaatamas rendivajaduste pärast, see on vajalik meile. Mina olen algusest peale teadnud ja mõelnud, et teeme teatrimaja. Kõik tehnilised vajadused on teatri jaoks. Kes midagi muud tahab siin teha, on muidugi teretulnud, aga ta peab arvestama, et siinne põhi on teater.

 

Monoloog: teatrimajad ja muidumajad

 

Teater R.A.A.A.M. produtsent, Vaba Lava juhatuse liige Märt Meos.

Mõtte algus, et väiketeatritel oleks oma maja, tekkis 2008. aastal majanduskriisist kantud olukorras. See puudutas projektiteatreid kõige enam. Publik ei saanud enam ekstreemsematesse mängukohtadesse tulekut lubada. Siis see mõte tekkis. Ja aeg oli ka küps, tuli edasi minna.

Vaba Lava tüüpi teatreid on maailmas olemas. Selle valmimiseks siin, Telliskivis kulus neli aastat. Ja olgu see ka öeldud veel kord, et kui on ehitatud teatrimaja, siis saab selles teha ka muud kõikvõimalikku, aga kui ehitada maja millekski muuks, saab seal ka teatrit teha küll, aga see pole see.

 

Alustame algusest: Kaks mälukildu

Arvan, et see oli kusagil neli aastat tagasi, kui Kaarel Oja meid koos ühe kleenukese tüdrukuga, pärast Eesti Kultuurikoja asutamisele eelnenud arutluskoosolemist mingisse koledasse tehasehoonesse, raudtee metallitöökotta juhatas ja teatas, et see on see koht, kuhu võiks tulla kaasaegse tantsu etenduste saal.

Pilt oli nii kole, must, pime ja õline, et mu fantaasia ei käivitunud. Ja äkki hakkas see neiu, kes meiega koos, liikuma ja vaikse häälega unistama. Ta kõndis nagu kass mööda neid tollaseid mu jaoks ohtlikult libedaid treppe seda suurt ruumi valgustas vaid paar koledat lampi… See noor naine suutis luua õhkkonna ja usu, et jah, just see on idee, mis kannab. Kandiski. Just see tants seal andis unistusele tiivad… Tuleb Kaarlilt küsida, mis sellest tüdrukust on saanud.

Nüüd, neli aastat hiljem, nädal enne esimest esietendust, näen täitunud unistust. Proov on. Plakat ja lühiteated ütlevad kuivalt: “ “Alustame algusest” (Circle Mirror Transformation)” on Pulitzeri preemia võitnud noore näitekirjaniku Annie Bakeri näidend kohtumistest täiskasvanute draamaringis. Viis inimest, kes püüavad lahti harutada oma elu umbsõlmi, leiavad erinevaid mänge mängides üksteises uued pidepunktid, uued algused ja lõpud. Lavastaja Adrian Giurgea, kunstnik Reet Aus, helilooja Ardo Ran Varres, produtsent MTÜ R.A.A.A.M. Laval Elina Reinold, Külli Reinumägi, Maarja Mitt, Egon Nuter, Margus Prangel, Madis Metsamart. Esietendus, kutsetega”.

See, millised on proovis osalejate silmad, ja millisest elevusest nende meel kantud, ütleb kõik. See puudutab. Kusagil tribüüni all selgitab Tartu Uue Teatri looja, lavastaja Ivar Põllu vaikse häälega midagi, mis ilmselt puudutab avamise tseremooniat. Või äkki hoopis Vaba Lava avamisprogrammi teist esietendust “Mikiveri tagi”, mis on lavastus teatrist, teatrikoolist, meistritest ja kadunud epohhidest. Kohtumine Voldemar Panso lemmikõpilase Mikk Mikiveriga läbi valguse, hääle, mõtte ja vaikuse. Ivar lavastab, mängivad Peeter Sauter ja Ülo Vihma.

 

Stiilinäide lähitulevikust: lavastajad ilma teisest otsast

27. septembrist 7. oktoobrini külastavad Eestit Iraani teatrilavastajad ja näitlejad, kes viivad siin läbi Eesti näitlejatele mõeldud õpikodasid. Eestisse tuleb viis lavastajat: Mahin Sadri, Homayun Ghanizadeh, Hamid Pourazarid, Reza Gouran ja Attila Pessyani, lisaks neile mitmed tuntud filmi- ja teatrinäitlejad, teiste hulgas Vishka Asayesh.

Nädala jooksul lavastatakse töötubades eskiisid, mis nädalavahetusel kuraatorile ette mängitakse. Parimal on võimalus tulevikus esietenduda Vaba Lava teatrikeskuses. Töötoad toimuvad Vaba Lava teatris ja MTÜ Mondo ruumides Telliskivi loomelinnakus.

Tänu uuele teatrimajale näeb Tallinnas muu hulgas Roman Baskini Rakvere linnuses mängitud teravalt ühiskonnakriitilist ja valusat “Hamletit” Üllar Saaremäega peaosas.

 

Vaba Lava märsõnaks on vabadus

 

Kristiina Reidlov, Vaba Lava juhatuse liige ja tegevjuht, mille poolest erineb Vaba Lava teistest Eesti teatritest?

Tegemist on täiesti uut tüüpi struktuuriga. Repertuaariteatrites on kunstilised juhid ja püsitrupp, meie majas ei ole. Meie maja on avatud erinevatele vabatruppidele ja projektiteatritele ja nende tegevust kureerib kuraatorite tandem, üks alati välismaalt, teine meilt.

Vaba lava avahooaja kuraatorid ehk siis meie näo kujundajad on Oleg Lojevski Venemaalt ja Madis Kolk. Nemad valivad välja meie visiitkaardi, need lavastused, mida meie kureerime. See moodustab mängukavast poole. Kuna kuraatorid vahetuvad, meie nägu ajapikku muutub ja ma loodan, et ta kompab just neid kultuurihoovusi, mis õhus on. Plaan on, et rahvusvaheline kuraator on üks aasta idast, teine aasta läänest.

Ülejäänud osas kutsume oma majja külalisi, nii Eestist kui maailmast. Lisaks teatritegijaile oleme kutsunud siia muusikuid. Plaanis on hakata näitama väärtfilme ning tõepoolest tulevad ka näitused ja moeshow´d.