Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu raamat „Kirjad” kujutab endast kirjavahetust. Sellest rääkimiseks näis ainuvõimalik kirjutada autoritele kiri.
Pühapäeval, 9. oktoobril. Raplas
Tere, Tõnu ja tere, Jaan
No hakatuseks ja kõigepealt suur tänu teile mõtlemast ja mõtteid jagamast mitte ainult omavahel, vaid kõigiga, keda huvitab. Samas ei teagi, kas ja kuidas see kirjanikega on, kas nad annavad oma mõtteid kadedalt ära või on see loomulik sund. Olgu kuidas on, nüüd need kirjad on raamatus ja see on hea Eestimaale ja maalastele. Taevastele küllap niisamuti, mis siis, et nendelt just palju vastuseid pole tulnud.
Mul oli kange tahtmine selle kirja tervitamise juurde lisada see, kuhu ma enda meelest kirjutan. Kellele, on selge, aga kuhu… Jaan on eikusagil (kõikjal), Tõnu on veerev kivi.
On täiskuu ja sügis. Hilisõhtul, kui ennast magama sättisin, teile mõeldes, paistis aknast sisse täiskuu. Vaatasin teda tükk aega ja märkasin ka ühte väikest tähte. No teadagi, kelle ma selleks mõtlesin. Nüüd on varahommik, kõik ümberringi veel magab, sajab ilusat aeglast sügise vihma ja kuu on impressionistlik. Kuu on udusse mähitud ja tähte enam ei näe.
Teate, kui see teie kirjade raamat minuni jõudis, siis ma kohe otsustasin, et loen seda aeglaselt ja kiirustamata. Niimoodi, et lasen raamatul endaga kaasas käia, portfellis mu liikumisi kaasa teha. Lasin tal olla nii, et ta ise sai kaua mu silme ees olla. See tundus kuidagi ainuvõimalik, sest need kirjad rääkisid mu jaoks elu valust ja sellest, et valus see võlu ongi. Äkki saab selle sõnastada ka nii, et teie mõlema kirjades on oskus tähele panna seda, mis meid kõiki ümbritseb, aga me ei pea seda tähtsaks. Märkamise oskus, jah.
Ma ei saa teile ütlemata jätta, kui õigel ajal teie kirjad raamatuna ilmusid. Ma ei tea, kui palju te tarkade mõtlejatena endale kirjutades aru andsite, aga see raamat on mu jaoks kõige muu kõrval ka teraapiline. Just nõnda, nagu seda on kogu looduses sündiv. Nagu on meri ja nagu on mets. Nagu on see harv, mida saab kunstiks nimetada kultuuris.
Mul on üks pilt, mälestus, mille allkirjaks olen kirjutanud „Esna kabelisse pääsemiseks tuleb jalutada läbi soo rajatud metsateel.” Sellel pildil vaatab Tõnu kõrvale, Jaan vaatab fotoaparaati ja meid kõiki vaatab otse näkku Esna kabel.
Te olete sellel pildil seljaga. Saan üsna täpselt öelda ka aja – oli 2010. aasta septembri algus. Sattusin Esna mõisa otse pärast teatrifestivali Tartus. Olen selle sattumise õnneks lühidalt ka üles kirjutanud. „Laupäeva pärastlõunal olen juba Esna mõisas. Täiesti teine hääl on ses kohas. Sealne asukas Tõnu Õnnepalu kutsub meid Jaan Kaplinskiga jalutama. Läbi soo Esna kabelit vaatama.
Kõnnime läbi märja rohu. Räägime vähe, vaid vaatame. Kakssada aastat tagasi oli see kabel, mis jääb mõisat paari kilomeetri kaugusele, sinna kätte paistnud. Kabeli väravas on torm hiljuti suure kuuse maha murdnud, kiviaia kõrvalt, ja paar kivi sest kooslusest välja veeretanud ühtlasi. Küll Eestis tehakse head eriilmelist teatrit. Ma ei ütle seda oma kaaslastele seal. Vaikus kõneleb ja kunagi elasid soos varesed.”
Sina, Jaan seda ütlesid ilma kommenteerimata, et varesed elasid kunagi soos. Ja mind jäi see saatma. Mõtlesin, et tuleks sellest näidend kirjutada. Kuidas oli see sooelu ja miks vares nüüd rohkem linnalind on. Selline evolutsiooni lugu. Aga ei osanud.
Hiljuti, see oli veel septembri päeval, helistas vana sõber Tõnis. Me helistame teineteisele nüüd harvemini, aga kõned ikka kisuvad pikaks. Me ei ole kunagi äriasju ajanud, ikka pärisasjust rääkinud, elust ja surmast ja üksindusest ja loomingulisusest, lootusest ja lootusetusest… eks sellepärast. No ja ma siis rääkisin talle mõttest, et äkki olen täiskasvanuks saanud. Seda ma muidugi kohe välja ei prahvatanud, vaid rääkisin sellest, kuidas sügislehti kokku riisusin, oma uhke õuevahtra lehti. Rääkisin, kuidas kogu elu olen olnud seda tehes kärsitu. Ikka tahtnud, et see riisumine kiiremini otsa saaks. Aga seekord kärsitust polnud. Oli ootamatult tuuletu ilm. Minus mingi rahu. Tuletasin isegi meelde, kuidas isa mind poisikesena riisuma õpetas – metoodliselt, tõmme tõmbe järel ja tähtis oli seegi, kuspool reha sa seisad. Läks üle viiekümne aasta, enne kui see mõnu mulle kohale jõudis. Selle üle võib olla õnnetu, et kõva peas, aga ma olin hoopis õnnelik. Jäin mõtlema, kas isa ise oli seda riisumise mõnu üldse kunagi ära tundnud. Või andis ta oma teadmisi edasi puht teoreetiliselt? Mu isa oli agronoom küll, aga ega ta ei olnud lehtede riisuja, oli rohkem kamandaja. Ma ei tea, nii nagu sinul, Tõnu ja sinul, Jaan, hakkab ka mulle vaikselt kohale jõudma, kui vähe ma tegelikult tundsin oma tuntud isa.
Leheriisuja ta polnud, aga kust siis see oskus? Küllap õpetas teda poisina tema isa, minu vanaisa, aga see, mida tuli riisuda, oli hein. Süsteem ju sama ja heinateost tõesti ei jäänud Papi talus ükski laps puutumata.
Mõtlesin veel seal reha otsas sellele, et mis siis on olnud need tähtsamad asjad, mille juurde tormata, kui leheriisumisega ühel pool. Ühe asja mõtlesin välja: teismeeas oli kindlasti vaja bändiproovi minna. See, jah, on võrdväärne riisumise mõnuga.
Seda kõike ma siis Tõnisele rääkisin, sekka ka mandžuuria pähklipuust, kes meile jõudis Vigalast ja kes kevadel varakult lehed külge kasvatab ja sügisel esimesena otsustab nad maha lasta.
Siis, kui Tõnis vastu rääkida sai, ütles ta, et ma kirjeldavat oma maailma nii, nagu seda teeb Tõnu Õnnepalu on kirjades Jaan Kaplinskile. Selgus, et Tõnis oli käinud te raamatu Tartu esitlusel, sealt raamatu saanud ja muidugi lugenud. Ma ei mäleta, kas ma ütlesin vastu, et tõesti, sama raamat sellel ajal, kui lehti riisusin, seisis, peenike joonlaud järjehoidjaks vahel, mu kuuri lugemispingil, aeglasel lugemisel.
Olen viimastel aastatel püüdnud tähele panna, mis mu meelt ja maailmavaadet on kujundanud selliseks nagu ta on. Ja ma jah mõtlesin, et sa, Jaan ja sina, Tõnu oma kirjutamiste ja olemisega mind aidanud maailma märgata. Tolmust ja värvidest sünnivad uued liblikad… Millal see Jaani luulekogu ilmus? Sealt mu tutvus temaga algas. Salvestan oma teksti ja vaatan järele. Ohoo, see luulekogu ilmus 1967. aastal, oli siis 11aastane. Küllap ikka läks aastaid veel, kuni selleni jõudsin, aga Loomingu raamatukogu meil käis ja nii võis Kaplinski nimi 11aastasele ka meelde jääda, kui ema raamatut toast tuppa tõstis, et lugeda.
Ma lugesin te kirju raamatus, enda jaoks tähtsaid mõttekäike alla kriipsutades ja oma märke juurde tehes. Aga ootamatult pole seda kirja kirjutades neid märke appi võtnud. Üsna meelega. Sest ei tahaks näpuga näitamisega lõhkuda meeleolu, mis teistel lugedes tekib. Raamat sai kirjuks igatahes. Olen jätnud palju häid raamatuid aastate lisanduses uuesti lugemata. Kiusatus tekib vahel, aga ei. Las see, mis oli kestab. Teie kirju, ma arvan, jõuan veel ja veel lugeda. Ka tsiteerida kui vaja.
Viimase peale ei saanud kiusatusest lahti ja avasin raamatu suvalisest kohast, et näha, mis mõte tuleb. Tõnu kirjutab: „Õndsad on need, kes elus midagi ei „väljenda”, kes lihtsalt elavad.” No mis sa ütled… Panen selle tsitaadi oma kirja pealkirjaks. Jah, muidugi. Aga selliseid väärt mõtteid, mida kaasa mõelda, on te kirjad täis.
Näed siis, kuidas on, hiljuti ütles mu naine, et nägi unes kõiki kolme me nüüdseks surnud kassi. Lisas, et ju nad tulid talle appi. Mul ka hetk tagasi vilksas silme ees me suur punane Maša. Kananahk tuli ihule, nii reaalne oli see. Te ju kassidest ka kirjutate ja koertest.
Mina tahan teile ikka selle ka välja öelda, kui hea on, et te kirjade raamatul on Jaan Tootseni näpujäljed küljes. Ma ei tahaks nüüd, et keegi taas küsiks, et kes see Mikomägi on, et nii ütleb, aga mulle tundub juba ammu, et just see Jaan me paljude väärikate Jaanide seas ajab just seda asja siin ilmas, millest puudus on. Ööülikoolid, kunstilised dokfilmid vanadest meestest, raamatud… Jaani puudus on küljes ja see on kvaliteedi märk. No te teate seda ilmselt ise ja minust paremini. Küllap te mõlemad olete lugenud Lauri Sommeri tõlgitud „Indiaani luulet”, mis ilmus 2020. aastal. Lauri nimi tõlkijana on Nuga Soopealt ja seal üsna raamatu lõpus on üks innuiti luuletus, mis iseloomustab mu meelest te kirju, mida ma jään ikka lugema. „Vana mehe laul”: „Olen vanaks jäänud,/ olen kaua elanud,/ taipan paljusid asju/ kuid neli on mu mõistatuseks jäänud:/ Ha-ja-ja-ja./
Päikese päritolu,
Kuu loomus,
naiste meeled
ja miks inimestel on nii palju kirpe.//”
Sellega on paslik lõpetada. Ma usun, et jään teile ikka kirjutama. Ehk mitte nõnda avalikult, aga mõttes kindlasti. Tänulik lugeja
Margus Mikomägi
P.S. Lähen ja riisun täna taas lehti. Sama puu alt. Äkki ka tuleval sügisel ja… Sama puu alt. Margus