Ratastoolis oma 80. sünnipäeva tähistav näitleja Tõnu Aav on hämmastavalt eluterve, isegi vallatult elurõõmus. Ja loeb ilma prillideta.

Ma ei oska esimese hooga küsida. Fotograaf Sven küsib ise: „Kuidas teil need jalad siis nii alt ära läksid?” Ja Tõnu seletab üsna täpselt. Mina mõtlen ikka sellele, et tulin suure näitleja juubelilugu tegema. Tõnu hääl kõlab külmalt: „Seista saab ja sutsu kõndida, aga kiiremini saab liikuda sellega (ratastooliga – MM).”

Tõnu Aava enda sõnul „jamad” ta jalgadega kolm aastat. Mõelge nüüd näitlejale, kes iga sõna artikuleerides teatab, et oli jalgade amputeerimise oht. „Ma astusin omaehitatud suvilas mingi põrandast välja ulatuva naelapea otsa. Tekkis väike haav ja ma hakkasin lonkama. Hakkas valutama.” Kuulan Tõnu Aava häält, mis sõna haav nii välja ütleb, et kuulda on iga häälik.

Ta räägib, kuidas nad naisega mõlemad vastu hakkasid, kui arstid jalga põlvest saati amputeerida tahtsid.

Kas teil hirm ka oli?

Ikka-ikka, kurrrad. Jube. Rääkimata sellest, et ma siis ju mängisin ja seda tööd ühe jalaga teha ei saa. Mitte kuidagi.

Vaata, mis on kõige pullim. Ma pole seda arstidele rääkinud, või kui olen, siis kurtidele kõrvadele. Nad ei võtnud mind tõsiselt. Teine jalg oli terve, aga hakkas valutama täpselt samast kohast, kus haige jalg.

Jah, ma usun seda, meie organism on üks tervik.

See aeg, kui nad mu varbaid nüsisid, oli üks mu elu kõige suuremaid miinusperioode. Vaatamata tuimestusele on see jõle valus. Jama, jama.

(Kuna ma ikka veel kohmetu, otsustab näitleja Tõnu Aav ise me jututeema ja -tooni siinkohal ära vahetada.)

See maja, kus me praegu viibime, on silmapaistev maja minu elus. Sellepärast, et asub Keldrimäe tänaval. (Tõnu räägib loo, kuidas nad koos naisega kaheksa aastat tagasi sesse majja korteri ostsid ja petta said – köögi põrand oli läbi mädanenud ja haises.) Oleksin pidanud riidu minema nendega. Üldiselt inimestevahelistes suhetes on riiduminek üks väga positiivne nähtus. Jah. See muudab suhted kuidagi loomulikuks.

Keldrimäe?

Jah, see on sellepärast tähtis, et ma olen lapsena siin käinud. Ema näitas mulle siinset tolleaegset maja ja tänavat, kus nemad elasid. Kui nüüd üldse saatus ja igasugune müstika meiega oma vingerpusse teeb, siis mina olen veendunud, et istume praegu täpselt sellessamas kohas, kus mu ema elas ja istus. Ta sündis siin ja kasvas siin Keldrimäel.

Ja siis ta sai tuttavaks – ma ei tea, kuidas – minu isaga, kes oli kaupmees.

Mis mõttes?

Selles mõttes, et ta sõitis kauplusvaguniga Tallinna-Narva liinil. Pätsu ajal. Tal läks selle äriga nii hästi, et sai päris rikkaks, ehitas Kehrasse maja. Küllap nad emaga mingil tantsupeol tutvusid. Ma ei tea, miks mu isale meeldis, et emal oleksid lühemad juuksed. Järgmiseks kohtumiseks oligi ema oma pikad juuksed maha lõiganud. Isale jättis see sügava mulje.

Ja siis pandi isa vangi?

Saadeti Siberisse. Tal oli nii „kohutavalt palju” süüd. Ta oli omakaitses. Oli majaomanik ja kaupluse omanik. Sellest lähtuvalt ta andis joodikutele võlgu palju ja need hakkasid siis ta peale kaebama. Külakurnaja oli nende meelest. Ma tean isegi selle mehe nime, kes oli kaebaja, aga las ta olla. Ta poeg oli ka sahkerdaja vend. Otsis mu ükskord Draamateatris üles ja pakkus mulle Soome markasid müüa. Välisvaluuta oli siis jube keelatud asi. Ma kartsin selliseid afääre.

Isa tuli Siberist eluga tagasi. Oli lihtne ehitaja, töömees. Ehitas Lillepaviljoni näiteks.

Kuidas ta suhtus sellesse, et poeg otsustas näitlejaks õppida ja hakata?

Õlgukehitavalt. Ta ei käinud teatris, aga siis tuli vaatama etendust „Mees, naine ja kontsert”. Selle lavastuse esimest varianti, millega ma vist elus kõige rohkem vaeva olen näinud. Selle pika dialoogiga, mis meil terve esimene vaatus on Ita Everiga. See – ma publiku pealt võin järeldada, meil lõppude lõpuks õnnestus ka.

Arvo Valton on seda paaril korral maininud, et see olevat täitsa vaadatav.

Isa vaatas selle ka ära üks pühapäev, kella kaheteistkümnesel etendusel. Tal oli üks huvitav termin – intelligent. Kui talle mõni laul väga meeldis, siis ta ütles, et see on üks intelligent laul. Ütles minu osatäitmise kohta samuti – sa oled üks intelligent näitleja. Mul läheb silm praegu märjaks, kui ma sellele mõtlen.

Et siis jäi rahule?

Tundus küll, kuigi ta muidugi nägi kõrvalt ära, mis töö see on. Ma tema leivakoti peal elasin keskkooli ajal ja lavaka ajal ja esimesed aastad teatris. Meil olid väga väikesed palgad. Saime 65 rubla kuus, mis oli jõle vähe, kõik teised said rohkem. Ma ei tea, kas seda maksti meile sellepärast, et arvati, et teeme ju tööd mujal ka, raadios, televisioonis ja filmis. Et seal ka kuigipalju makstakse. Muidugi maksti ka seal lubamatult vähe ja makstakse ka täna lubamatult vähe. Meie olime lubamatult rumalad ka, sest olime sellega nõus. No kõik ei ole superstaarid ka ja äkki me Ameerikas ei pääseks üldse üle kinostuudio läve. Seal on mingi mängutegur juures, ka palgal.

Milline lavastus teil kohe meenub?

Eks ta ole vist Voldemar Panso „Inimene ja jumal” Draamateatris. Ma olin seal jõumees Sikk. Puhastasin oma kingi ja mulle öeldi, et poleerib Siku sõrgu. See jäi meelde.

See ei maksa ainult minu puhul… Olen märganud, et on mingi üldreegel, et kui me ühes tükis mängime, siis see, mis peale meie endi laval viibimise seal laval toimub, kedagi ei huvita. Seal me pidime lava kõrval laulma – koolipoisid, sellepärast on meeles. Kursusekaaslane Mati Klooren tegi seal esimese suure rolli, Indreku. Ülihästi mängis. Ma ei tea, mis trikke Panso temaga tegi, et selle kõik kätte sai, mis ta sai.Indreku meeleheide on meeles.

Paljud näitlejad on rääkinud, kuidas nad Pansot kartsid.

On küll nii. Ta oli nii kuradima jõuline, väljapoole purskav. Mäletan, et kui ta kooli tegema hakkas, siis ta enam ei esinenud, aga siis millegipärast õppis selgeks ja kandis ette luuletuse „Hirošima”. Luges seda nii ekspressiivselt, no nii vastupidi sellele, kuidas ta meid õpetas. Temas oli jõud ja sära. Kuidas ta vihastas! Ja meie peale ikka väga sagedasti. Samas see amet nõuabki eesli kannatust, see teatrikoolis õpetajaks olemine.

Pansoga eriti asju arutada ei saanud. Tarkade inimestega on nii, et nad on haruldased, nad teavad seda ja väga harva laskuvad endast lollimatega arutellu. Pansol endal oli asi selge ja sa ei julgenudki enam midagi küsida.

Kas te olete õnnetu ka olnud elus?

Olen ikka. Mul teatri esimestel aastatel oli ikka jõle vähe tööd. Neli aastat vähemalt kestis see. Mulle isegi öeldi, et ma olla linnas kõndinud vihase ja kurva näoga, meeleheitel kogu aeg. Äkki siis oligi nii. Praegu on asi veel hullem, kui ma vaatan, kui palju andekaid ja tublisid noori lõpetab ja neil ei ole mitte midagi teha. Üleproduktsioon on nii ilmne, et sellega tuleks tegeleda.

No te ka otsisite oma kohta. Onu Remuse jutud tulevad meelde.

Seda poleks uskunud, et sellest niisugune müstifikatsioon kujuneb. Ta läks nii paljudele peale. Kuulge, mis tähendab üldse, et läheb peale? Kust see väljend tuleb?

Eks see sõna on ikka meeldib eesti keeles. Mul läheb laua peal laiali…

Ma Ameerikas kuulsin… millal me seal käisimegi, möödunud sajandi lõpus…, et Remuse jutud on keelatud kirjandus. Ikka nende neegrite kallal õiendamise pärast. Ega ei teagi, kas neid lugusid sellel moel, nagu mina neid lugesin, enam tohib kuulata ja raadios lasta. Kui isegi Lindgreni kallal õiendatakse – Pipi isa on ju neegrikuningas. See on kurb küll. Lollakas ka.

Kuidas te tunnete, kas võrreldes ajaga kümme aastat tagasi, kui 70 saite, on teie mõtted muutunud?

Lihtsamaks, keerulisemaks, kurvemaks, rõõmsamaks… Imelik on see, et vastus on eitav. Ma olen seda lauset kuulnud, et hing on noor ja inimene on nii vana, kui ta ennast tunneb… Mina ei taju seda vanadust. Ma üldse ei pooseta sellega, aga ma ei usu üldse, et kaheksakümmend saan. Mäletan, kuidas ma lapsena mõtlesin, et kaheksakümneaastane inimene on nii vana, et see on peaaegu võimatu.

Ma mäletan, kui isa sai kaheksakümmend. Ema ka elas kaheksakümnest kauem. Isa küll oli siis juba kopsuvähiga voodis ja me käisime temaga seal klaase kokku löömas.

Mul on küll väga hea meel, et oma – no ma loodan, et näen, sinna on veel aega – 80. sünnipäeva ära näen.

Mõtlete surmale palju?

Ei, praegu enam ei mõtle. Oli selline periood küll elus. Mu eakaaslased, kellega olen sellest rääkinud, ka väidavad, et on üks selline aeg, kui mõtled. Nüüd enam mitte. Mulle on lohutuseks see, et ma raudselt usun teispoolsust. Muidugi öeldakse mulle, et kuidas ma saan sellist lollust uskuda, hauatagust elu. Ma mõistusega saan aru, et see ei ole võimalik, aga mul on mu alateadlik usk sellesse. Paradiisi ja põrgut ma ei usu. Mis mind paneb kahtlema igaveses elus? Kuidas nende hingede üle arvet peetakse ja kuidas oma omakseid ära tunned, keda sa seal kohata loodad. On palju asju maailmas, mis on inimmõistusele täiesti käsitamatud.

Teil on teie lapsed ja lapselapsed.

Kolm poega ja kolm lapselast. Kõige noorem on arvutipoiss, oli Skype´is tükk aega. Ei tahtnud Inglismaale elama minna ja tuli sealt ära. Keskmisel pojal on kuldsed käed, ta on butafoor.

Tean, teatrikunstnikud teda kiidavad väga.

Kõige vanem on kõige tähtsam tegelane, Eesti kontserdi peaprodutsent. Nende kõigi üle ma jah olen uhke.

Kes teie elu jooksul nähtud näitlejatest kõige vägevam on olnud?

See on raske küsimus. Ma ei oska sellel vastata. (Paus kannab.) Mõtleme.

Johannes Kaljola. Ta jättis mulle saatust määrava mulje. Mängisin temaga koolipoisina 7. keskkoolis ühes kuuldemängus – Lev Kassilini „Sadonski vaprad komandosed”. Mina seal nende vanameestega sekeldasin. Hiljem käisin palju teatris. Selles, et mulle üldse see näitlejaamet meeldima hakkas, on süüdi Johannes Kaljola. Ma imetlesin tema mängu. Ta oli kõige kõigem. Mäletan ka ta matuseid, kuidas ta kirst teatrist välja kanti.

Elus olevate ja lahkunud lavapartneritega on asi nii, et tead neist nii pagana palju, et see võtab selle, noh, ebajumala positsiooni ära.

See võib nüüd jõleda Juudase jutuna kõlada, aga ega ma siiamaani ei saa aru, kuidas vanad meistrid, Nõukogude liidu rahvakunstnikud julgesid juua nii palju ja täis peaga mängida.

Kaarel Karm mu meelest ütles kunagi ennast traktoristiga võrreldes, et tema võib traktoristi ameti selgeks õppida, aga traktorist tema tööd selgeks ei saa. Ninakalt öeldud, aga nii see kipub olema elus.

On teil olnud õnnelik elu ja saatus?

Me arutasime Arvo Valtoniga kord seda ja ta omakorda oli oma teiste sõpradega arutanud. Ta ütles nõnda, et iga loomingulise inimese elus on üks periood, 15 kõige viljakamat aastat. Enne seda ja ka pärast on ka kõik olemas, aga seda päris võhma on inimesel 15 aastat. Ja need aastad on kuidas kellelgi, mõnel varem, mõnel hiljem.

Mulle meeldib mõelda, et Jumalale tehakse siin maa peal hiigla palju liiga, arvates, nagu oleks tema kohus kõikide inimeste õnneliku käekäigu eest hoolitseda. Mulle on elus paljud asjad nalja teinud. Ja teevad tänagi.

Eraldi:

Tõnu Aav mälust

Muigasin selle üle, kuidas vanamehed rääkisid, kui nad enam ei mänginud, et muutuvad õhtul enne kella seitset närviliseks. Et jutt või asi! Aga nüüd tunnen iseenda peal hommikul ärgates vahel, et mul peab olema ühe uue tüki proov. Siis mõtlen, et kuidas see saab olla, ma ju mäletaks, mis proov on. No siis ärkad üles.

Ma ei saa aru sellest, kuidas mõned asjad inimesel endal meeles ei ole. Mulle rääkis autoremondilukksepp autoparanduses minust loo, kuidas mina olin tulnud Kehra alevis läbi vasikakopli. Mul oli vineerist ranits seljas ja kaks vene poissi tulid mulle kallale. Ma võtsin ranitsa ja lõin sellega ühe poisi pikali ja teise ka. Mees, kes mulle seda lugu rääkis, oli must pisut vanem. Ma seda ei mäletanud. Ja siis, kui hakkasin selle peale mõtlema,tuli meelde, et ma mitte võidukalt, vaid nuttes jooksin koju ema juurde.

Lugu ilmus Maalehes, pildistas Sven Arbet.