Laulja jutu võiks kokku võtta ka küsimusega, kui vabad me tegelikult täna oleme.
Tõnis Mägi klaveritoas kapil on noore Aarne Üksküla pisike joonistus noorest Mikk Mikiverist – Aarne kingitus. Ta ei sõnasta seda kordagi ja mina ka ei torgi, aga mul on tunne, et need mehed kuulavad ja kuulevad seal me räägitut kõrvalt.
Sa esined üsna palju ja räägid oma laulude vahele lugusid. Nüüd on need lood muutunud valusaks ühiskonnakriitikaks. Räägid laval oma tunnetest, oled aus. Kuulajad ütlevad koguni, et oled fanaatilisem ja oled astunud EKREsse.
EKREs ma ei ole, ma ei kuulu sinna. Fanaatilisem …? Kui armastad oma isamaad kogu hingest, siis ju ei kannata seda välja, mis praegu on juhtunud.
Mis on juhtunud?
Filosoof Herbert Marcuse (1898–1979), kes on neomarksist, uue vasakpoolsuse ideoloog, kirjutas oma 1965. aastal ilmunud essees „Repressiivtolerants”, kuidas kõik normaalne tuleb kuulutada ebanormaalseks ja kuidas tuleb ühiskonda lagundada. (Mägi tsiteerib oma nutitelefonis olevat teksti) „Kõikide piinatud vähemuste, anarhistide, immigrantide, seksuaalvähemuste taotlusi tuleb teatud piirideni soodustada. Kuni varasem ühiskonnamudel on muutunud ebakindlaks, et sellele suurem hoop anda. Enamuse jõu vähendamiseks tuleb vähendada põlisrahva rolli…” Mu meelest on siin väljaöeldu täpselt see, mis praegu maailmas ja Eestis toimub. Mulle näib, et see on võetud tegutsemise aluseks Euroopa Liidus. Vähendada rahvuslikku rolli… ja luua uus maailm. Erinevalt kommunismi isast Marxist ei pidanud Marcuse revolutsiooniliseks klassiks mitte proletariaati, vaid igasuguseid vähemusi. Me ju teame, mida revolutsioonid endaga kaasa on toonud – verd ja hävingut. Ja kui ma sellele vastu seistes olen fanaatik, siis olen seda rõõmuga.
Kui palju sa oled kontsertide publikust saanud inspiratsiooni oma elu elamiseks?
(Pikk paus) Energia!? See kõlab pateetiliselt. Ma räägin sellest, mis on nähtamatu. Muusika ise on ju ka nähtamatu. Muidugi on olemas noodikiri, aga muusika, mida me kuuleme, on õhus olev virvendus, mida tajume. Tajume muusikat mitte ainult kõrvadega, vaid ka mingi sisemise kõrvaga. Nagu on kolmas silm …
Ma ei tea, kus see niinimetatud sisemine kõrvasub, kas meie sees või meie lähedal, aga ta aitab märgata ja aimata midagi suuremat. Seda, mis ei ole siin dimensioonis justkui.
Muusika on ühesõnaga abstraktne kunst. Publik istub saalis ja sina oled muusika vahendaja, olgu see su enda kirjutatud muusika või kellegi teise oma. Minuga on nii, et ma vahel tunnen, kuidas justkui ei oleks sobiv sellele, mida vahendan, oma nime alla kirjutada – selle algläte on kusagil mujal.
On see seotud publikuga?
Mina laval ja publik saalis, piltlikult öeldes mängime tennist. Mina saadan palli välja ja kui see saalist tagasi tuleb, siis algab mäng. Siis algab õige ja aus elu.
Kõik see on energeetiline. Kui sa seisad oma laulu taga, sa tead, miks sa seda laulad, tead, miks laval oled, siis hakkab sündima midagi sellist, mida võib õnneks nimetada. Toimubki energia vahetus. Seda väge on sõnadesse panna üpris raske. See võime on antud luuletajatele, poeetidele –taeva poolt antud anne kirjeldada tegelikku tegelikkust.
Publik sinu pikal loomingulisel teel on erinev olnud. On olnud ka sootuks teistes keeltes kõnelev ja ikkagi vastuvõtlik?
Jah, publik Venemaal, Indias ja Kärus. Keeleline ja hariduslik erinevus, kaugused… ja mulle tundub, et tegelikult vahet ei ole. Lõpuks jääb üks – energia, mis liigub ja loob.
Ühes väikeses London basiilikas oli kontsert. Jõudsin sinna, imelikult hilja, rahvas istus saalis. Ja oli klaver. Ma kujutasin ette, et see publik on Inglismaa eestlased. Pärast selgus, et see koosnes hoopis noortest Oxfordi ülikooli professoritest ja üliõpilastest. Aga alustasin, öeldes, et olen eestlane ja laulan teile eesti keeles. Ja laulsingi, lisades, et ei suuda tõlkida inglise keelde laulu „Liivakell”.
Pärast siis istusime selle publikuga koos ja nad jutustasid meile, milliseid pilte eesti keel ja muusika neis tekitasid. Need ei olnud need pildid, mida jutustasin mina, aga olid paralleelsed nagu kaks kõrvuti kulgevat raudteerööbast. Kõik on võimalik. Midagi juhtub siis, kui esitlus pole formaalne ja ka kuulajad ei ole kohal vaid formaalselt. Ja see juhtub kohast, keelest või publiku hulgast sõltumata. Ime!
Tajud sa lavalt ka oma publiku argiseid meeleolusid…?
Kõik oleneb ruumist. Kui esined väljas, vabas õhus, siis on keerulisem. Seal kõiki lugusid teha ei saa. Kui saalis on enam neid inimesi, kes teavad, mida ja keda nad kuulama tulevad, tekib kontakt kiiremini. Ma olen aastatega muutunud ja laulan teistmoodi laule kui kunagi varem. Kui seda teatakse, siis on kõik paigas, siis argisus hajub.
Mul on meeles üks su mõne kuu tagune telefonijutt, kus muu hulgas rääkisid, kuidas mõtled sellele, et peaks laulma taas rokki.
Peab, peab ja ongi kihvt. Aga seda ei saa liiga tihti teha. Ma ei kujuta endale ette, kuidas Mick Jagger, olles üle viiekümne aasta laval, seda suudab. Hea sõber Jaak Johanson ütles hästi, et need mehed on araabia nõiad. Nad on andnud kolm tilka verd … Mind väsitaks, tekiks formaalsus, kus rahvas tahab ja laulab kaasa, aga lauljal – ma ikka ainult endast saan rääkida, enam suurt miskit sees ei liiguta.
Samas, kui saab teha mõne väga hea kambaga. Ultima Thulega tegin sellel aastal, mu jaoks on see kindlalt Eesti parim rockbänd. Kui Thulega laulda vanu laule, „Aeda” näiteks, siis see on suursündmus minu jaoks ka. Aga iga nädal nii laulda ma ei suudaks.
Ma seda küll ka nii mõtlesin, et ballaade enam keegi kuulata ei taha, et taas on käes rockiaeg.
Ma ei oska seda öelda. Kõike on vaja. Tegin hiljuti kontserdi Elvas, kultuurimaja uue klaveriga, sellise best off – küll on halb väljend – tegin enda parimad lood. Saal oli hiirvaikne. Hiljem öeldi, et midagi sellist ei ole tükk ega kuuldud.
Tahan sedasama teha nüüd detsembris neljal kontserdil „Talveöö” koos Riivo Jõgi keelpilliorkestriga. See ei ole küll mingi rock.
Riivo Jõgi?
On Põlva noormees, dirigent, väga hea pianist ja aranžeerija. Ta oli üks laulupeo noori dirigente. Põlvas ta lõi uue keelpilliorkestri Põlva noorte muusikutega. See noormees – talle meeldib minu muusika ja tema kutsus. Ma olin rõõmuga nõus.
Siis noored ja …
… vana. No ikka, see lihtsalt nii on.
See on mu meelest alati parim kooslus.
Olen oma laule kirjutanud 1976. aastast, aga autorikontserte teinud vähe. Üksi ja klaveriga jah, aga suurema koosseisuga mitte. Arvan, et see aeg on nüüd siis käes!
Mis aastal sa hakkasid laulma laulu „Las jääda ükski mets”?
See võis olla 1974. aastal. Leelo Tungla tekst ja Andres Vakoneni viis, see on täpselt see, mis praegu on. Leelo Tungal on kirjutanud veel ühe tähtsa teksti, mida ma laulan – „See on, laps, meie muld”.
Tean: „ See on, laps, meie muld,/ maa ja muld, mis meid toidab…/ kui me siin praegu, oma ei oska hoida,/ siis küll maailma kõikide asjade kohta,/ me kunagi midagi öelda ei saa…” Ma meelega tsiteerin peast. On nii?
Jah on, täpselt nii on. See on tekst samast ajast.
Sa kirjutasid alla 222 kirjale, mis protestis sellisel kujul Rail Balticu vastu. Intelligentsi hääl jäi hüüdjaks hääleks.
Ma ei oska ise nii hästi sõnastada, ma pigem tsiteeriksin veel. Kuula, kuidas üks mees kirjutab: „Riigieelarve peab olema tasakaalus. Raha peab olema tagatud. Riigikassa tuleb taas täita. Riigivõlga tuleb vähendada. Ametnike ülbus tuleb lõpetada ning välisriikide mõju tuleb vähendada. Muidu läheb Rooma pankrotti. Inimesed peavad taas õppima tööd tegema, selle asemel, et elatuda riigiabist.” Sa ei usu, aga nii kirjutas Cicero aastal 55 enne meie aja arvamist. 2068. aastat tagasi! Mitte midagi ei ole muutunud.
Jah, siis küsimus, kas ajalugu kordub farsina või lihtsalt samasugusel moel ja on mõttetu …
Ses valguses võiks muidugi lasta käed rüppe ja öelda ah, mingu kõik. Mingu, kuidas ta läheb.
Jah, see mind, vana pessimisti sinu juures imestama panebki, et kust sa leiad hingejõudu, et veel protestida? Helgema eest seista, rumalusele vastu hakata?
Ei tea. Ma ei tea, see on sisetunde küsimus. Kes seda ütles, et ei oleks pärast piinavalt valus asjatult elatud aastate pärast.
(Muigame mõlemad.) Nikolai Ostrovski „Kuidas karastus teras”.
Ilmselge, et kommunist. Ma ei saa siin jätta tsiteerimata Anton Hansen Tammsaaret aastast 1934. Ta kirjutab ideoloogia kandjast eliidist. „Meie haritlaskond, meie intelligents pole leidnud või suutnud täita tema hooleks jäänud kohustusi. Need kohustused on aga tõepoolest üpris rasked, sest kuna meil puudub niihästi rahvuslik aadel kui ka linnakodanlus, kes mujal hoolitsevad rahvusliku ideoloogia eest, siis oleks pidanud just haritlaskond selle kahe kihi ülesanded oma kanda võtma.”
Sa laulsid Toomas Hendrik Ilvese presidendiks. Mitte just väga ammu.
Jah.
Uskusid. Ja said ühel hetkel petta.
Väga. Me saime kõik petta. Need, kes laulsid – Tõnu Kaljuste, Jarek Kasar, Bonzo, Riho Sibul, ja rahvas, kes siis tuli. Sellel hetkel tundus ikkagi väga nadi, et presidendiks saab endine kommunist Arnold Rüütel. See tundus olevat kohutav. Tegime, mis süda siis ütles. Sellel hetkel ma veel aru ei saanud et direktiivid tulevad mujalt, et meie iseotsustamise õigust enam pole.
Võim rikub inimest?
Ma arvan küll. Loe Shakespeare´i, temal on selliseid tegelasi palju.
Riigimehelikkust enam pole.
Minister on teenija ja teenida tuleks riiki ja rahvast, mitte kummardada raha. Ma pole poliitik. Olen inimene, olen eestlane, olen maarahvas. Seda tuleb meeles pidada.
Meile on antud see maa ja mitte selleks, et talle liiga teha. On antud kasutamiseks, see ei kuulu meile. Igavesest ajast igavesti. Et me ei laastaks loodust, et ei tõmbaks joonlauaga raudteetrasse läbi soode ja rabade, läbi inimeste kodude …
Mustrid korduvad.
Korduvad. Vist oligi 2006. aastal, kui laulsin „Koitu” teise lõpuga, küsides, kuhu meie vaba maa, püha maa, nüüd läheb. Siis mitmed küsisid, et oot, oot, kuhu nüüd … Midagi muutus totaalselt. Praegu ainuke parempoolne seltskond on EKRE. Nad ütlevad välja asju, mida mitte keegi teine enam ei julge öelda, kuna see pole poliitiliselt korrektne.
Kas sa nendel populismi ei näe?
Võib-olla see mõjub nii, aga keegi teine peale EKRE ei taha enam vaba olla. See on nii. Kõik on nii vasakpoolele ära läinud, meil ja meie ümber. Siis ei ole midagi ka imestada, kui kaalukausside tasakaalustamiseks tuleb parempoolne seltskond. Seda, mismoodi see lõpeb, ei oska iial ette öelda.
Selge on see, et mina olen sellel teisel kaalukausil.
Sul endal läheb ju hästi. Inimesed käivad su kontsertidel. Tütred kasvavad… Pigem ootaks sinult, et sa kiidaksid seda, mis sünnib?
Just nimelt, et tütred kasvavad. Mis maa me jätame oma järeltulijatele?!
Ma ei ole kibestunud. Aga tahaksin, et minu ja meie lastele jääks Eesti, mis on elamisväärne.
Kui tähtis su elus on intuitsioon?
Albert Einstein on öelnud, et intelligentsuse tunnus on kujutlusvõime. On öelnud isegi, et kujutlusvõime on tähtsam kui teadmised. Kujutlusvõime viib kõikjale.
Oota, mul on selle kohta ka tsitaat: „Kui tahad, et su lastest kasvaksid intelligentsed inimesed, loe neile muinasjuttu. Kui tahad, et neist saaksid veel intelligentsemad inimesed, siis loe neile veel rohkem muinasjutte. Haridus ei ole faktide õppimine, vaid mõtlemise harjutamine.” Ja nii edasi ja nii edasi – see on Einstein.
Intuitsioon ja kujutlusvõime on kaksikvennad. Tajud ja taipamine, mis intuitiivsed, on minuga kogu elu kaasas käinud. Intuitsiooni osa võiks olla koolide õppekavades. See eelkõige, kuidas tajud iseennast. Kuida saad teadlikuks…
Räägid ja silm särab peas. Ma ootasin, et kohtun kurvameelse vanamehega. Tuleb sul uusi laule ka?
Tuleb. Detsembris ma neid veel ei laula. Tekste pole. Ma ei taha ennast korrata. Aga üks ilus üllatus on küll neil kontsertidel, mis ees. Seda sulle ei räägi, muidu poleks see üllatus.
Intuitsioon on sama, mis on muusika, seda ei saa seletada, see on nähtamatu. Mul oli operatsioon sellel aastal. Oli imeilus septembri viimane nädal. Nagu suvi oleks tagasi tulnud. Mu meelistegevus on metsas jalutada. Jalutasin ja tulin koju, just intuitiivselt tajusin, et pean kuulama klassikalist muusikat. Kuulain nädal aega Bachi, Gustav Mahlerit, Chopini, Arvo Pärti, Tõnu Kõrvitsast, Händelit, Haydenit ja Mussorgskit… Mul silmadest lihtsalt tuli lahinal pisaraid… See oli õnnetunne, tänutunne ja arusaamine, et need inimesed, kes on kirjutanud taolist muusikat, on saanud lõpmatusele, igavikule pihta. Sellest mustrist, mida nad on tajunud, ei saa rääkida. Minu meelest on see jumalik alge.
