Teatrikunsti valdkond on täna halvatud üle kogu maailma. Kas see, mis ees ootab, saab olla paranemise aeg? Äkki on praegu tagasivaatamise aeg sellele ajale, kui teater õitses? On ühest ruumist teise lahkumise aeg? Uue ravimi leidmise aeg inimestele, mis viib evolutsiooni edasi, sest see, mis oli, ilmselt ei tule enam kunagi tagasi.
Miskipärast tahaks selle loo siin nimetada oma läkituseks teatripäeva puhul.
Mõtlemine on tähtis, aga mulle tundub, et mõtete vahetamine on veel tähtsam. Märkan seda ka sellest, et mu telefon vajab sagedamini laadimist. Parim osa teatrist liigitub mu jaoks katgooria kunst alla – teatrikunst niisiis. Ja kunst on mu meelest pigem poeesia, räägib nendest asjadest, millest valmis trafarettidega rääkida ei saa. Kui neist asjadest argikeeles rääkida, nad lihtsalt kaotavad tähenduse.
Minu jaoks on üsna kurb meediamaastikku jälgides tehtud järeldus, et kunstihuvi on Eestis, küllap siis ka muus maailmas, väiksem kui suuri muutusi eeldades ootaks.
Mõne päeva eest oli ajakirjanduses uudis, et seoses pandeemiaga on kinnisvaraturul kallinenud maamajade müügihinnad. Ühtepidi on see rõõmustav, et inimesed pandeemiahirmus linnadest pagenevad loomulikumasse keskkonda, teistpidi tean, et just teater on suurlinnade kunst. Eelnev kinnitab seda, et elame määramatuse ajal. Midagi ei ole võimalik prognoosida.
Vana maailm on kadunud
Teatrikunsti aluseks on peetud seda, et tegu on kollektiivse kunstiga. Juba on üle maailma kostnud asjatundjate hääled, et hajutatud saalides ja maskistatud publikuga jääb tegijate ja vaatajate vaheline side hapraks.
Korraks teatrist koorilaulu juurde keerates: laulupidusid on ikka peetud me identiteedi kinnitajaks, et mitte öelda enam – selle loojaks. Loomine sünnib koos ja kokku laulmisest.
Teatri juurde tagasi tulles küsin: kas publikuta teater on teater? Küllap on. Tegijate jaoks ja mõnda aega. Kirjutajana – see on paradoksaalne – ütlen loo kohta, mis mu arvutis siin ja praegu valmib, ilmselt monoloog. Samal ajal pean endaga ju dialoogi – mis sõnu ja väljendeid kasutada, et need, kes seda loevad, mind mõistaksid. Enne nüüdsete mõtete kirjapanekut olen üsna palju lugenud ja kuulanud teiste mõtteid, pidanud telefoni teel, nagu ütlesin, pikki vestlusi. Alles aasta tagasi eelistasin telefoni kasutada, et kokku leppida kohtumisi, aga nüüd on temast saanud suhtlusvahend… Taban end mõttelt, et see on mu elus kord juba olnud. Nimelt mu metsavahielus. Siis ka oli telefon just sügistalvisel ajal see, mis aitas mõttekaaslastega suhelda ja hiigelpikkasid vestlusi arendada. Tahan öelda, et ükski monoloog, ei sünni ainult üksiolekust.
Sellele vaatamata, et teatrid just käesoleval hetkel teevad kollektiivse kunsti proove, peavad laval dialooge ja suhtlevad omavahel, jääb see ilma publikuta ikkagi monoloogiks. Aga edasi viib maailma ja kunsti ja inimese elu mu meelest siiski dialoog. Edasi viib mõtete vahetus. Kuidagi just selles mõttes on mõistetav president Toomas Hendrik Ilvese kunagi ühes vabariigi aastapäeva kõnes öeldu: „See, mis meid on toonud siia, ei vii meid enam edasi.” Ma ei saa meenutamata jätta, et selle lause ütles mulle mõistetavaks Jaan Tätte, kellel ühe kevade hakul Vilsandil külas käisin. Konteksti vaat ei mäletagi, aga Jaanil oli siis ümbermaailmareis kindlasti seljataga ja me olime rääkinud Eestimaalt pärit maailmakuulsatest meresõitjatest.
Kui rääkisin ühe Eesti suure teatri kirjandusala asjatundjaga ja ütlesin talle, et mu meelest võiksid kõik me teatrid hetkel filmi teha, ütles tema hoopis, et on mõelnud, et teatrirahvas võiks kummalist aega kasutada õppimiseks. Õpiks ära mõne uue keel näiteks. Tänases Maalehe suures intervjuus ütleb lavastaja Jaan Tooming väikerahvastest rääkides, et nende põhjalikuks mõistmiseks peab oskama nende keelt. Mis keeles me hakkame teatrit tegema, kui üksilduse aeg mööda saab? Tõepoolest, kui üldse saab? Vanadesse rööbatesse tagasi loksuda,igal juhul teistsuguseks raputatud maailmas on vist võimalik, aga kas ka mõttekas?
Mis keeles homme räägime?
„Õpin maal ise toitu kasvatama ja õpetan seda lastele. Maa päästab meid,” kirjutab mulle näitleja, keda ei ole vaja enam näitlejaks saamisel julgustada. Kes on leidnud tasakaalu elu ja lavaelu vahel.
„Seda juba tean, et muutused algavad iseendast ja kõigepealt peab ise muutuma. Teisi saab muuta vaid siis, kui see soov on sealtpoolt tulnud. Jõuga ei saa midagi.” – Ka seda mõtet ma lihtsalt pean jagama. Lisades, et seegi on pärit me tuntud noorema põlve näitlejalt, kes usub nagu minagi, agronoomi poeg, et maa päästab meid. Ja kes pole eluaeg saanud vastu panna, kui lava kutsub.
Kui ma rääkisin, et mõtlen sellest, kuidas igas teatris valmib oma film, siis mõtlesin filmi, mis ei puuduta elu armukolmnurkasid, vaid räägib konkreetsest teatrist. Fikseerib aja ja inimesed, nende lootused ja kindlasti mõtted kunstist.
Mind hirmutabkujutlus sellest, et kui teatrid taas mänguloa saavad, siis esimese mõttena, mida mängida tuleb ju pähe, on lihtne ja labanegi meelalhutus. Pärast eelmise kevade teatrite kinniolekut see juba sinnakanti kiskus. Soov kõige lihtsamate vahenditega publik taas saalidesse meelitada…
Ja samas meeldib mulle Mitja Jegorovi siinsamas Maalehes öeldud mõte, et kui rahvas on juba aasta pidanud hirmus elama, ei tohigi talle pakkuda midagi ülitõsist. Kunsti, sealhulgas ka teatrikunsti asi ei ole rääkida argistest asjadest. Need saadavad meid ju niikuinii. Kunsti asi on rääkida kasvõi üksindusest selles keeles, mis meid aitaks üksindusest pääseda. Sellel, kuidas me siis seda nimetame – uustraagikaks või meelelahutuseks pärast apokalüpsise hirmu, pole enam tähtsust.
Olen mõelnud, et nii lastele kui täiskasvanutele peaks mängimamuinasjutte. Neid tuleks lavastada nõnda, et ei hoita kokku ei fantaasia, näitlejakoosseisu ega tehnilise külje pealt. Lavastused peaksid olema maitsekalt rikkalikud. Ja vaatajateks võiksid olla lapsed ja suured koos. Päris muinasjuttudes on ideaalid peidus ridade vahel. Nad räägivad sellest, millest ei räägita.
Me ei tea, millised on mängureeglid muutunud maailmas. Samas ei suuda ma uskuda, et teater suudab leppida mänguga vaid ekraanide vahendusel. Ekraanid ja võimas valgussaavad olla toeks, aga see kõik ei asenda inimlike tunnete suurust.
Üks meie aja märke, olen märganud, on muu hulgas see, et juba iga päev kalendris on pühendatud mingile valdkonnale. Teatripäev saab olla suur ja meeldejääv vaid mängides ja mängu jälgides. Loodan, et see on võimalik õige pea. Ja uues keeles!
Eraldi
Teatrilaureaadid selguvad kahe päeva pärast
27. märtsil jõuab ETV eetrisse erisaade, kus kuulutatakse välja seekordsed Eesti teatri auhindade laureaadid ja antakse välja kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali preemiad.
Teatriliit avalikustas tänavuste teatripreemiate nominentide tabeli. Praeguse edetabelite-hullu maailma rõõmuks valin kolme auhinna nominatsiooni hulgast omad juba välja.
Lavastajaauhind
Lauri Lagle – „Sa oled täna ilusam kui homme” (Von Krahli Teater).
Karl Saks – „Planet Alexithymia” (Kanuti Gildi SAAL ja e⁻lektron).
Hendrik Toompere jr – „Lehman Brothers” (Eesti Draamateater).
Juhan Ulfsak – „Pigem ei” (Von Krahli Teater).
Ingomar Vihmar – „Tango” (Endla Teater).
Väga väärikas valik nominente. Mina annaksin laureaaditiitli seekord Lauri Laglele. Just selle pärast, mida eelolevas loos kirjutasin. Teatrikunst on poeesia ja see on ka Lauri Lagle lavastus. Ilmselt võiks ta tehtu nimetada lavastuseks, millel mineviku- ja tulevikuteatrit ühendav alge.
Meespeaosatäitja auhind
Priit Võigemast – Mayer Lehman, Robert Lehman jt lavastuses „Lehman Brothers” ning Porfiri Petrovitš lavastuses „Kuritöö ja karistus” (mõlemad Eesti Draamateater).
Henrik Kalmet – Deimantas lavastuses „Mul oli nõbu” (Vaba Lava).
Indrek Sammul – Eduard lavastuses „Millest tekivad triibud?” (Eesti Draamateater) ja Charles Blondin lavastuses „Niagara ületamine” (Kinoteater).
Tarvo Sõmer – Mihkel lavastuses „Tema taevaliku Õnneküla potitehas” (Ajateater) ja toriseja Esko lavastuses „Kõike head, vana toriseja” (Rakvere Teater).
Juhan Ulfsak – osaleja lavastuses „Kas te olete oma kohaga rahul” (Kanuti Gildi SAAL).
Vaatan ja vaatan seda rida – kõik need osatäitmised vääriksid laureaaditiitlit. Kõik on põnevad. Olgu siinkohal ära öeldud, et selle aasta saak igas kategoorias on tõeliselt võimas. Valida ei saa muudmoodi kui subjektiivselt. Annaksin preemia Priit Võigemastile, sest mulle tundub, et see, kuidas ta tippvormi hoiab ja endas üha uusi muutumisi leiab, on isegi teatris üsna haruldane.
Naispeaosatäitja auhind
Luule Komissarov – Kaata lavastuses „Katkuhaud” (Ugala Teater).
Anu Lamp – Irmgard Litten lavastuses „Nad tulid keskööl” (Tallinna Linnateater).
Mirtel Pohla – Lola lavastuses „Triller” (Ugala Teater).
Ilo-Ann Saarepera – Flavia de Luce lavastuses „Piruka magus põhi” ja Askuri naine lavastuses „Valged põdrad” (mõlemad Ugala Teater).
Marika Vaarik – Juhataja lavastuses „Pigem ei” ja osatäitja lavastuses „Sa oled täna ilusam kui homme” (mõlemad Von Krahli Teater).
Jälle subjektiivsus, aga Luules on taas oskus muutuda. See on näitleja peamine omadus. Palju õnne, Luule! Osatäitmine on ka näide sellest, kui väga teater ei ole pelgalt kerglane meelelahutus.
Head Teatripäeva ja tervist ning lootust , et teatris kohtume. Kirjuta ikka ,see paneb mõtlema!