Eduard Käbin: Et mulle nõukogude võim juba varem ei meeldinud, selles mängis oma rolli ka isa

28 aastat ENSVd juhtinud tippkommunisti Johannes Käbini pojast Eduard Käbinist (75) sai tuumafüüsik. Vana tark ei arva, et Eestisse tuleks ehitada tuumajaam. Lisaks ei ole ta üldse rahul sellega, mis sünnib tänasel Venemaal.

Avastan tuumafüüsik Eduard Käbini Facebooki lehelt sinna 2018. aasta märtsis riputatud loo, kus bänd nimega Blues Beatles džässilikus võtmes ja domineerivate saksofonivooludega mängib biitlite lugu „A Hard Days Night”. Ma rõhutaksin lugejatele seda, et kusagil Eduard Käbini lapsepõlves oli Nõukogude Liidus käibel lause „Täna mängid saksofoni, homme reedad kodumaa”. Selle postituse ligidale jääb tuumafüüsiku muusikamaitse edasiarendust iseloomustav Jehtro Tull. Ma ei kirjutaks seda siia, kui mulle ei tunduks, et olgu isa tippkommunist või hoopis vastupidiste vaadetega mees, mõjutas kuuekümnendate aastate noori biitmuusika tulek ja hipivabaduse vaim.

Kuna te olete teadlane, tuumafüüsik, siis alustame sellest, et Eestis on käimas arutelud, kas ehitada siia tuumajaam või mitte. Kuidas teie sellesse võimalusse suhtute?

Ehitada Eestisse tuumaelektrijaam või mitte? Mina ei teeks. Aga see pole kategooriline seisukoht.

Aga miks te ei teeks?

Esiteks – pole selge, kust võtta kütust. Ja on veel palju erinevaid probleeme.

Eesti on liiga väike riik selleks, et oleks vaja kindlasti tuumajaama ehitada. Aga see on minu isiklik arvamus. Ka seepärast, et Eestis peaaegu pole inimesi, kes tegeleksid tuumaenergeetika ja tuumafüüsikaga … Pole piisavalt spetsialiste.

Kas maailmas on juba mõni parem, ohutum energialahendus?

Kui peate silmas vesinikku, siis jah. Aga see nõuab aega, et soojuselektrijaamad n-ö vesinikujaamadega asendada. Seda paari päevaga ei tee.

Samas paanika, et Maa kohe n-ö koost laguneb/ üle kuumeneb … Minu arvates see on propaganda.

Puhas energia, puhtam energia on samas muidugi parem kui söest või naftast saadav ja selle poole tuleb vaieldamatult püüelda. Aga jah, see muutus ei käi kiiresti.

Jah, pole lihtne asi. Meil räägitakse sellest palju seoses Narvaga. Seal baseerub kõik põlevkivil, sellega on seotud palju töökohti. Küsimus on, mis saab, kui põlevkivi kasutamine lõpeb.

Põlevkivi pole ka muidugi just kingitus. Ma ei ole kursis, mida Eestis on proovitud sellest teha. Põlevkivi (ütleb selle sõna äkitselt eesti keeles – MM) on ka Ameerikas ja seal on sellega eksperimenteeritud.

Tegelikult pole ju paha, et Eestis on palju põlevkivi. Iseasi, kas tasub sellega jännata. On see, mis on. Midagi uut arendada – ma ei arva, et see on õige.

Muud energia saamise viisid Eestis … Päikest on vähe …

Meil on tuul …

Tuul pole siiski väga tugev.

Aga meil on merel tormid. Kas neist ei võiks energiat saada?

Võiks. Ainult maakeral leidub kohti, kus on pea kogu aeg torm, millest on võimalik pidevalt energiat saada. Eestis see ju päris nii pole.

Et neid teemasid arutatakse, on mu meelest hea.

Jah, arutelu on alati hea. Nii saavad asjad selgeks.

Eestis räägitakse ka sellest, et Sosnovõi Bori tuumajaam on meile väga lähedal ja kui seal midagi juhtub, on see meile katastroof. Kuidas seal Sosnovõi Boris lood on? Kas kõik on korras?

Mul pole aimu, mis olukord seal on. Aga võin öelda, et tuumajaama põhioht pole selles, et seal läheb midagi katki, toimub plahvatus. Sellise asja suutsid ainult Tšernobõli idioodid korraldada.

Ka Jaapanis on tehtud lollusi. Oli vaja gaas jaamast välja lasta. Seda ei julgetud teha, sest gaas on ju radioaktiivne. Aga juhtus palju hullem: toimus plahvatus. See, mida oleks võidud vähehaaval välja lasta, lendas nüüd kõik korraga õhku. Et gaasi välja lasta, oli vaja juhtkonna luba. Aga juhtkond oli välismaal. Ja juhtuski see, mis juhtus.

Tuumajaamade põhiline oht, nagu öeldud, on muus.

Milles?

Tuumajaamas tekib hulk radioaktiivseid jääke. Maksimaalselt 300 aastat ja neist (kui need nõuetekohaselt ladustatakse – MM.) suuremast osast ei jää midagi järele. Aga paraku tekib ka aineid, mis on inimesele väga ohtlikud. (Peab ilmselt silmas pika poolestusajaga aineid – MM.) Nendega on vaja tegelda. Neid saaks näiteks kiiretes reaktorites n-ö ära põletada. Aga selliste reaktorite arendamisega pole peaaegu tegeldud. Miks? Sest uraan on kõige odavam, uraan rahuldab ju vajaduse.

Kuidas üldse nii juhtus, et Eesti noormees sattus Moskvasse tuumafüüsikat õppima?

Oli kaks põhjust. Esiteks, ma õppisin hästi, mul olid enamasti viied. Ja tuumafüüsika pakkus mulle huvi. Meil osteti erinevaid ajakirju, näiteks „Znanije sila”, „Tehnika molodjoži” jne. Neid kõiki ma lugesin ja see mind huvitas. Teine põhjus oli, et mind huvitas advokaadi töö. Nii et oli dilemma, kas minna humanitaarsuunda või füüsikuks. Mida mulle isa ütles? Et ei ole vaja hakata advokaadiks, vaid parem füüsikuks, muidu pannakse istuma. See muidugi oli paljuski nali, aga mitte päris lõpuni.

Aga parteikarjääri isa teile ei soovitanud?

Ei! See ei tulnud kodus kunagi jutuks. Ja kui isa tõesti sellise teema üles oleks võtnud, siis ma oleksin kohe vastu olnud. Selle peale poleks ma kunagi läinud.

Tegelikult on sellega seotud kolmas põhjus, miks ma läksin Moskva ülikooli. Eestis polnud ma kusagil n-ö tavaline inimene. Ja see mulle ei meeldinud.

Igal pool, kuhu läksite, olite Johannes Käbini poeg. Näiteks ka siis, kui oleksite Tartusse ülikooli läinud?

Jah. Ühed oleksid öelnud, et näe, milline õnneseen. Teised, et näe, kus kaabakas, kes kasutas isa positsiooni ära. Proovisin olla täiesti märkamatu.

Kas see Moskvas õnnestus?

Õnnestus? Kuidas öelda. Ülikoolis ma enam mingi oivik polnud, see oli mind juba ära tüüdanud. Olin keskmine tudeng. Aga kui lõpetasin, võeti mind (Moskva ülikooli tuumafüüsika – MM.) instituuti, kus siiamaani töötan. Istun samas toas 1968. aastast.

Kuidas te suhtusite Eesti iseseisvumisse? Sellesse, et Nõukogude Liit lakkas olemast?

Hästi. Ka isa suhtus hästi, juba ammu enne seda. Küsisin talt Tšehhi sündmuste (1968 – MM) ajal, kas poleks hea, kui Eesti oleks iseseisev. Tema vastas: „Muidugi … muidugi.”

Asi on selles, et mu isa käis läbi pika tee. Ta alustas ulja kommunistliku noorena, kes n-ö lipuga vehkides kommunismi ehitas, aga eks ajapikku vaated muutusid. Tal oli tavaks öelda: „Kui midagi tahetakse teha väga hästi, siis välja tuleb päris halvasti.

Millal ta seda ütles? Nõukogude ajal?

Jah. Selle lõpupoolel. Siis meil olid vaated üsna sarnased. Mina olin kooli ajal … kuidas öelda … opositsionäär. Aga mida Nõukogude Liidu lõpu poole, seda enam opositsionääriks muutus ka isa. Talle ei meeldinud see, mis toimus.

Et mulle Nõukogude võim juba varem ei meeldinud, selles mängis oma rolli ka isa. Kui õppisin 10.–11. klassis, tõi ta mulle igal nädalal nn TASSi atlase (TASS oli Nõukogude Liidu telegraafiagentuur – MM). See oli selline ülevade, kus olid maailma tuntumate ajakirjanike lugude tõlked. Ma lugesin seda atlast.

Lisaks anti väikestes tiraažides välja raamatuid, mis polnud mõeldud laiale lugejaskonnale, vaid läksid teadusraamatukogudesse. Ma lugesin neid, näiteks Milovan Djilast (Jugoslaavia kommunist, kes kritiseeris süsteemi ja sattus selle eest vangi – MM). Püüdsin Djilase ka hiljem, uuel ajal lugeda, aga nüüd see tundus vananenud. Lehitsesin, vaatasin, mida ta kirjutas, ja leidsin, et see on ju ajast ja arust. (Naerab.)

Kes olid teie sõbrad, kui Eestis koolis käisite? Kas isa-ema valisid välja, kellega sobib suhelda ja kellega mitte?

Selles osas olin täiesti vaba. Mulle ei öeldud, kellega ei tohi suhelda. Ma nägin ise, kellega ei tohi.

Võiks ju arvata, et kui isa on kõrge parteitegelane, hoiab ta poega kõvasti ohjes.

Seda küll ei olnud. Ta võis küll õpetada, et ma mõnest asjast nii ei räägiks. Aga mul polnud keeldu lugeda seda või teist. Ja me võisime loetu üle omavahel vaielda.

See raamat, mis Eestis ilmus, teie isa mälestused ja päevikukatked. Kas see raamat ilmus ka vene keeles?

Ei ole vene keeles ilmunud. On käsikirjana. Kui ma selle raamatu kallal töötasin, siis isa kirjutatus suurt midagi ei muutnud. Ja mu meelest on sealt näha, kuidas kulges mu isa tee uljast kommunistlikust noorest sinnamaani, kuhu ta lõpuks jõudis.

Kui seda raamatut lugesin, tabasin end küsimas, kas teie isa oma mälestusi üles kirjutades mõtles sellele, et keegi teine neid kunagi loeb, et need antakse raamatuna välja. Kui jah, siis kas see pani teda kaaluma, mida ja kuidas üles tähendada – võib-olla mitte öelda kogu tõde või rääkida asjust viisil, nagu neid ehk näha tahetakse?

Suur osa käsikirjast on sündinud nii, et tema ise ei trükkinud neid tekste, seda tegid tüdrukud, sekretärid. See oli sügaval nõukogude ajal. Ülevalpool toona selliseid kirjapanekuid ei tervitatud, pigem oli see keelatud. Mõned asjad, mis seal kirjas, mind ärritasid. Seal on kummardusi sotsialismi suunas. Aga isa ütles selle kohta, et kui tahad selle kuidagi trükki anda, siis teisiti lihtsalt ei saa. Nii et raamatu sellest osast võib saada infot ka tema eraelu, mitte ainult poliitiliste vaadete kohta.

Aga milline ta eraelus, kodus oli? Kas oli tavaline isa või mängis suurt ülemust?

Mis ülemust. Naine oli tal soomlane. Aga soomlased … see on jõud. (Naerab.)

Kas te käisite näiteks koos kalal?

Jah. Käisime-käisime. Kui Tallinna sõitsin, siis päris tihti.

Millised on teie sidemed Eestiga praegu?

Mitte eriti tihedad. Mul muidugi on Eestis päris palju vanu sõpru. Mu suurim sõber oli Peet Veimer (nõukogudeaegse riigitegelase Arnold Veimeri poeg – MM), nii oli tal passis kirjas, aga hüüti Petsiks. Meil oli palju aastaid traditsioon, et sõitsin augusti esimestel päevadel Eestisse, sest 4. augustil oli Petsi sünnipäev ja 8. augustil mu õe sünnipäev. Läksin esmalt Petsi juurde maale ja hiljem õe juurde. Petsiga meil jutud sobisid, meie vaated olid peaaegu identsed.

Veel oli Boris Pilar, kellest sai hiljem Boris Pilar von Pilchau. Meil olid väga head suhted.

Kes veel? … Kindlasti ei tule kõik meelde kohe.

Mul olid ja on Eestis ka sugulased, tädi- ja onupojad. Nendega olen suhelnud. Tihedam side oli mul ka Eduard Puusepaga.

Kas Eesti teadlastega ka olete suhelnud?

Meie valdkonnad on liiga erinevad.

Kunagi ammu ühes Moskva-lähedases füüsikakoolis oli üks Tartu mees. Ma ei nimeta siin ta nime. Ta oli ühe tuntud vene-juudi füüsiku aspirant. Temalt küsisin, kuidas on Eestis lood kõrgenergiaga, osakestefüüsikaga. Ütles, et Eestis on üks väike grupp, aga ka nende saavutused on väga väikesed.

Kas peate praegu Moskva ülikoolis ka loenguid?

Tudengitega ma enam mõned aastad ei tegele. Seda teevad nooremad. Varem pidasin loenguid, juhendasin seminare.

Praegu on mul üks asi, millega olen juba peaaegu kakskümmend aastat tegelnud. Selle nimi on „Tuumafüüsika internetis” (Moskva Ülikooli hallatav veebileht „Ядерная физика в Интернете“; http://nuclphys.sinp.msu.ru/ MM). Sinna on kogunenud suur hulk materjali. Püüan seal kõike, mis on praeguseks teada, poolpopulaarteaduslikul moel, ilma ülima keerukuseta publitseerida. Tükkhaaval lisan sinna infot.

Üks raamat ka on päevakorral.

Te propageerite füüsikat, teadust.

Jah. Mitte muidugi sellises magusas populaarses vormis, millest saab aru näiteks inimene, kes ooperiga tegeleb. (Naerab.) Tema ei saa midagi aru.

Sel veebilehel on muide kogunenud umbes 5 miljonit külastust, ehkki suurelt jaolt on see venekeelne.

Töötasite ka Ameerikas?

Jah, umbes kolm kuud.

Inglise keelt räägite?

Räägin kõiki keeli väga halvasti. (Naerab.)

Paistab, et saate ka eesti keelest aru. Alles ütlesite eesti keeles „põlevkivi”.

Mul pole eestikeelse artikli lugemiseks tõlki vaja. Ehkki ma juba peaaegu 50 aastat eesti keeles ei räägi – ka sellepärast, et väga häbenen. Mu ema ikka ütles, et kuidas sul häbi pole rääkida eesti keelt nii halvasti.

Aga isa-emaga rääkisite ka eesti keeles või ainult vene keeles?

Ainult vene keeles.

Arvatavasti siiski ka soome keeles.

Soome keel oli mu esimene keel. Alguses mitu aastat elas meiega ema õde, mu tädi. Nad emaga rääkisid omavahel soome keeles ja muidugi rääkisin soome keeles ka mina.

Kui Turus töötasin, siis üllatasin mind sinna kutsunud professorit Ta rääkis mulle midagi inglise keeles, aga mina vastasin talle soome keeles. Unustuses on soome keel. (Selle viimase lause ütleb soome rõhkudega eesti keeles ja läheb siis taas üle vene keelele – MM.)

Kui te mulle praegu soomekeelse ajalehe kätte annate, siis ma ilmselt loen selle läbi, ehkki on veidi keerulisem kui eestikeelse lehega. Kooli ajal Tallinnas vaatasin kogu aeg Soome televisiooni. Kui hiljem Moskvast Tallinna sõitsin ja Soome televisiooni käima panin, sain aru, et soome keeles polnud ma enam väga kodus.

See on nüüd teine teema, aga kuidas te Moskvas koroonapandeemia üle elasite ja nüüd taas elate? Kas olete isolatsioonis? Teie vanuses on ju vist keelatud isegi poodi minna.

Poes ja apteegis käime, kaugemal mitte. Poodi on mõni minut minna.

See kõik kokku on muidugi õudne. Pakane, koroonaviirus … Kõige kohutavam on poliitika.

Mis teid enim häirib?

Kõik. Ma vihkan seda. Venemaa pole praegu üldse euroopalik riik. See on kurat teab mis. Loodan, et selleks ajaks, kui suren, on kõik enam-vähem normaalne. Aga praegu pole võimalik televiisorit vaadata, käed hakkavad liiga kõvasti värisema.

Ülikoolis kohtute noorte teadlaste, üliõpilastega. Kas on võimalik, et nemad seda kõike muudavad? Kas neil on soovi seda teha?

Mul on umbes kuus versiooni, kuidas seda saaks muuta. Aga ükski pole sada protsenti … Kunagi see kõik muutub, tahaksin sinnamaani elada …

Kas kavatsete veel Eestisse tulla, kui pandeemia lõpeb? Varem käisin igal aastal Eestis. Nüüd on mu vanem tütar Metsakalmistul. Moskvast viidi, matsime sinna. Nii et ei tea, kuidas läheb.

Ilmus Maalehes. Pildistas Vassili Maksimov  Moskvast.

Riputis:

Johannes Käbin

Aastate ja kauguste tagant

(Mälestused ja päevikukatked)

„Käbini mälestusteraamat tekitab üheaegselt nii pettumust kui üllatust. Mälestusi hakkas Käbin kirjutama pärast 1983. aastal pensionile jäämist ning jõudis oma elu süstemaatilise käsitlusega sõjapäevade lõpuni. Hilisemast ajast on ta paberile pannud pigem temaatilisi fragmente, mis on kirjutatud enamasti enne 1991. aastat. Raamatu põnevamaks osaks on väljavõtted Käbini käsikirjalistest päevikutest 1979–1993. Lapsepõlve ja noorusiga Peterburi lähistel mäletab autor hästi ning on kujutanud ilmekalt ning kaasakiskuvalt. Pärast 1941. aastal Eestisse jõudmist asetleidnu kirjeldamisel on aga selgelt tunda, et sulge on suunanud vastutus nii iga kirjapandud sõna kui ka kaasvastutus toimepandud tegude eest. Oli ju käsikiri algselt mõeldud avaldamiseks Moskvas ning kooskõlastamiseks NLKP keskkomitee marksismi-leninismi instituudiga.”

Jaak Allik ajalehese Sirp „Nõnda arvas Käbin …” 29.05.2020

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga