Skandaal müüb. Ma ei pööranud Draamateatris mängitavale „Drag Show’le” mingit tähelepanu. Ka telektei vaadanud. Kuni lugesin Varro Vooglaiu ja Markus Järvi postitusi soovitusega ERRi juhtkond välja vahetada.

Muidugi on minuga pisut teisti kui tavalise teatrivaatajaga. Nimelt arvan, et kui tahad midagi erilist näha, siis tuleb minna loomaaeda. Seal on kõik eriline. Või metsa. Või vaadata pilvi.

Teater on mu jaoks ikka olnud meele kokkukorjamise koht. Seda võimalust olen kasutanud lapsest saadik.

Selles, et kabaree on jõudnud nüüd teatrisse, ma midagi halba ei näe. Kui see muud ei tee, siis toob sinna uue publiku, ja on lootus, et nad tulevad teist korda veel ja vaatavad ka seda, mis teater on. Ja tegijad ju ei ütlegi, et see on teater.

Vaatasin seda ETV dräägtelesaadet, just „skandaali” pärast. Seal oli võluv vaid näidatud lavatagune maailm. See, kus muundumine käis. Nagu muinajutt. Grimeerijad ja kostümeerijad, ja ka veel pooliku intentideediga Andrus Vaarik.

See, mida saates laval näidati, oli üsna igav, ei kandnud mõtet. Rohkem oli välku, pauku ja muusikat ehk siis kabareelikku tänapäevaste tehniliste võimaluste kõrgekvaliteedilises kastmes. Inimene ja lugu uppus muusse virrvarri.

Hinnangu saan anda sellele, mis ma teles nägin, mitte etendusele. Ei miskit erilist, peale selle, et noored tundusid kuidagi ootamatult mõtteigavad. Olen elus mõne dräägiga kokku puutunud ja see mõttemaailm küll igav ei ole. Kuidas asjad teatrisaalist vaadates olid, ma ei tea.

Ma saan öelda, et ERR oli saate kokkupanemisel vähe vaeva näinud. Jah. Aga seda, et tegijad midagi valesti tegid, ma öelda ei saa.

Selle peale tagajalgadele tõusta ja keelama kukkuda, no ma elasin sellises riigis, mis seda tegi. Ei tohi, ei taha tagasi. Ja alati, alati on võimalus valida, ja mitte vaadata. Tõtt öelda ei ole mul raske ka Varro Vooglaiust aru saada! Kahjuks muutub protest reklaamiks.