Me tutvusime Rasmus Puuriga 10 aastat tagasi pärast Põhuteatris esietendunud Jarek Kasari ooperi esiettekannet. Rasmus oli siis 20-aastane oma orkestri Reaalmažoor dirigent. Nüüd on ta helilooja, dirigent ja lisaks Eesti Vabariigi president Alar Karise kultuurinõunik.

Kuidas sinuga on, kas sa oled hommikune või õhtune ja öine inimene?

Kui me räägime loomingulisest tegevusest, saan sellega tegelda ainult siis, kui hakkan kohe hommikul pihta. Mingis mõttes – mida varem, seda parem. Kella kaheksast-üheksast. Vaim on värske, olen lainel. Kui aga ees on muud jutud, telefonikõned, koosolekud, siis mõte läheb nii rändama, et pärast seda muusika kirjutamise lainele saada on väga keeruline, kui mitte võimatu. Muid asju võin teha küll teiste asjade sees, aga loominguga tegelda ma ei saa.

Kui on suuremad tellimused käsil, siis sõidan linnast välja kirjutama. Lülitan ennast igapäevaelust ja melust välja. Muidu infotulv tapab loomuliku mõtlemise. See on mulle hädavajalik. Kirjutamine on intensiivne, telefon on hääletu peal. Käin jalutamas ja söön, see on kõik.

Ütlesid eile mulle kuidagi nii, et päev sulas sul käest. Kuidas see käib?

Jah, vahel on nii. Oli üks koosolek. Seal tekkisid omad arendused, teine koosolek ootas, siis oli proov. Õhtul oli teater.

Saab öelda, et oh, kui mitmekülgne noormees…

…aga saab öelda ka, et pealiskaudne. Ma olen killustatust tundnud küll teatud perioodidel. Isegi valusalt ja häirivalt. Olen olnud elu suhtes liiga ahne, soovides teha kõike. Alles õpin „ei“ ütlemise suurt kunsti. Praegu on nii, et olen aasta algusest õnneks peaaegu iga päev saanud kirjutada. Olen endale võtnud kirjutamise päevad.

Mitmekesisus hoiab samas mu meeled erksad. Väga erinevate inimestega kokkupuutumine annab sulle erinevaid impulsse, mille sa lõpuks ju tahes-tahtmata enesesse kanaliseerid. Ja see omakorda kanaliseerub loomingusse. See hoiab mind elusana, ma ilmselt ei suuda ainult ühte vagu ajada.

Muusika kirjutamine on antisotsiaalne. Loominguga tegeldes tõmbavad inimesed ennast elust korraks välja, vaatavad seda kõrvalt. Vaatlevad. Ja mingil teisel hetkel tahaks jälle olla kogu täiega elu keskel ja sees. Erinevates registrites elamine on väga paeluv.

Sa oled teist aastat Eesti Vabariigi kultuurinõunik. See kõlab uhkelt. Mida see amet endas sisaldab?

Ma ei taha kuidagi seda rolli oma elus ületähtsustada. Inimesena ma olen ikka seesama. Mingis mõttes, oma igapäevaelus olen ikka helilooja ja dirigent. Kultuurinõuniku töö on heas mõttes pisteline, laseb mul võtta teatud vabadusi ka loominguks. Nagu olen aru saanud, langeski toona valik minu kasuks just seepärast, et olen loominguliselt tegev. Et ma ei ole ametnik või teoreetik.

Mulle tundub, et see tahk, miks kultuurinõunikku Kadriorus pidada, ongi see, et loominguline inimene mõtleb ja vaatab elu teistmoodi. Temalt tulevad teistsugused impulsid.

See amet kohustab kursis olema kultuurieluga.

Kõigega ei ole võimalik, aga niipalju kui võimalik, jah. Minu dominant on ikkagi looming ja töö dirigendina. Aga ma saan aru, et see presidendi kultuurinõunik kõlab väljapoole väga pidulikult.

Olen ses mõttes kriitiline me riigi suhtes, et kultuurile pööratakse palju vähem tähelepanu kui peaks…

Siin on mitu asja. Üks asi on, et riik ei pööra kultuurile või kultuursusele tähelepanu, see on pildilt ära, igapäevaelu mõistes ebaoluline. Aga seda kõike igapäevaelus mõjutab ja võimendab meedia. Kui palju siis kultuur inimesi köidab, et ta tooks klikke. Ses mõttes on su tunnetust määrav masinavärk laiem…

Sellega ma olen väga nõus, et kui vaatame me tänast poliitikat, ühiskonda, siis räägitakse enamasti rahast ja majandusest. Unustades, et kui räägime energeetikast ja metsamajandusest, pole see ainult raha. Me ei saa lähtuda tuuleparke tehes ainult majanduslikust mõtlemisest ja rahast. See on ka meie keskkond, meie kultuuriruum on meie inimeste igapäevaelu.

Meremaastikke me ei saa kunagi sellisel kujul tagasi, kui see täitub tuuleparkidega. Ma ei kujuta ette, et keegi läheks neid kunagi sealt merest ära võtma. Või kui läheb, siis algsele kujule ta ei taastu või kui taastub, siis väga pika aja jooksul. Teame, et Läänemeri on niigi saastatud. Ma ju saan aru, et meil on vaja mingisuguseid energeetilisi alternatiive, aga see, et nii olulised otsused tunduvad mulle pealesurutud ja rutakad, tekitab mus vastuseisu nagu paljudes. Kõik on meie jaoks natuke liiga kiire ja seda on liiga palju. Vastuseis on inimlik.

Praeguse aja häda on, et see, mis toimub maailmas, nõuabki meilt kiireid liigutusi ja reaktsioone, et olla valmis selleks, kui olukord maailmas veel hullemaks läheb.

Pikemas plaanis mulle tundub, et me vaimse tervise seisukohalt on just kultuuri väga vaja. Et meil oleks vaimne vihmavari, mille alla koonduda, see, mis moodustab meie ühise arusaama elust, meie identiteedi, meie elu mõtte. Selle, mis hoiab meid koos.

Kas selliseid arutelusid on sul olnud ka me presidendiga?

Selliseid arutelusid on meie kabinetis pea iga päev. Needsamad mured Eesti, eestlaste, meie ühise olemise, meie tervise, meie vaimsuse pärast on meie vestlustes ja arutlustes sageli.

Kadriorus meil ei ole rahakotti ja ei ole võimalik teha poliitilisi otsuseid, küll aga on võimalik vaadata ja mõtestada. Siis mingites protsessides, kus tundub, et on vaja tuge, saame nende inimeste, liikumiste ja algatuste juurde minna ja neid toetada. Juhtida tähelepanu sellele, mis meie meelest on oluline.

Minu töö Kadriorus on selles osas lihtne, et praeguse presidendi puhul ei pea palju suunama või põhjendama, sest kultuuri vajadus ja harjumus on tema vereringes, talle on oluline käia teatris, kontsertidel, näitustel, kinos. Käia selleks, et olla kursis ja saada puht inimlikku kultuurielamust, mis mõjub. Mis paneb kuidagi hinge puhtamalt tööle ja annab igaviku perspektiivi, olles üldiselt kõige igapäevaelu keskel, mis presidendi kohustustega kaasneb.

Olen nüüd kohanud presidenti just esietendustel. On see tavapärane?

Ma arvan, et see on olnud puhas juhus. Enamasti me käime teatris n-ö reaetendustel. Presidendi kalender on võrdlemisi tihe. Tuleb vaadata, millised on variandid, et minna midagi vaatama või kuulama. On ka selliseid asju, mida, mulle tundub, peab kindlasti nägema või kus juures olema.

Presidendi osalemine kultuurisündmusel tähtsustab mu jaoks toimuvat.

Ma arvan, et see tähtsustab kogu valdkonda. Ja kui sa mainisid enne, et oled pettunud, et kultuurile pööratakse liiga vähe tähelepanu, siis üks oluline tahk on, et me näeksime meie riigi valitsejaid kultuuriüritustel, et nad räägiksid kultuurist. See näitaks väärtustamist ja ehk muudaks ka üht-teist meie valitsemiskultuuris. Nagu Jüri Reinvere on tabavalt osundanud, on kõrgkultuur läbi ajaloo olnud võimulolijate ja valitsejate kultuur, nende protežeeritud, külastatud. Praegu see esmakordselt ajaloos enam nii ei ole.

Mis silmadega sa vaatasid Macbethi lavastust.

Minusuguste jaoks oli see täiuslik õhtu. Raputav elamus. Lepo Sumera muusika, eriti tema sümfooniad on mulle alati meeldinud. Isegi kahju, et seda nii vähe mängitakse. See muusika oli nii oskuslikult põimitud Shakespeare näidendiga. Kui hästi sobisid sinna Hasso Krulli kirjutatud loitsud, meie, eestlaste loitsud. Õnneks ma sain osta pileti ka ühele märtsikuisele etendusele.

Mõtlesin, et see lavastus toob kontserdipubliku sõnateatrisse.

Ja teatripubliku kontserdile. Seda ma kuulsin ka mitmelt.

Juhatad kooli, VHK Vanalinna Hariduskolleegiumi orkestrit.

Jah, see pakub mu hingele palju. Mäletan, kuidas ma gümnaasiumi lõpus mõtlesin, et mina õpetajaks mitte kunagi ei hakka. Mulle see ei sobi, see on nii suur vastutus. Ja siis juba mõni aasta pärast kooli leidsin ennast juba mitmes kohas õpetamas. Tuleb välja, et see mulle väga meeldib. Töö noortega on midagi väga erilist.

Sa oled 31-aastane.

Jah. Mul ei ole dirigendina suuri ambitsioone. Ma pole seda põhierialana kunagi õppinud. On selge, et täiesti kõrgliigasse ma ei hakka mitte kunagi kuuluma. Ja mul pole sellest kahju. Mul on hea meel, et saan kirjutada sellist muusikat, mida tippkollektiivid mängivad. Ma tingimata ei pea juhatama Beethoveni ja Mahleri sümfooniaid. Minu koht on mujal ja mulle see väga hästi sobib.

Suur õnn inimese elus on mõista, milleks ta siia ilma on loodud ja mis on tema tee. Loomulikult see pole alati kerge. On omad heitlused ja omad loobumised, tahe üldse teha muud… see käib asja juurde. Kui midagi kirglikult teed, siis sa ka heitud kirglikult.

Kui sa ei oleks helilooja?

Mulle meeldiks väga olla kirjanduse või teatriga teoreetilisel tasandil seotud, analüüsida seda, arutada. Olen olnud heas mõttes kade nendele inimestele, kes saavad selle eest palka, et loevad raamatuid ja neid analüüsivad.

Õpetaja elukutse on seda mulle natuke pakkunud ka, olen gümnaasiumis õpetanud eesti muusika ajalugu kui ka lugenud mõned korrad asendusloenguid muusika- ja teatriakadeemias üliõpilastele. Algaja õpetaja teab, et tunnid, mida ta panustab ühte tundi ette valmistades on metsikud. Mitu päeva teed ühte pooleteisetunnist loengut. Mida vilunum sa oled, seda lihtsam on. Ja vana tõde, et teisi õpetades õpid ise kõige rohkem peab täielikult paika. Õpetajana manduda on keeruline. Iga tund on uus loominguline ülesanne.

Looming, sinule eelkõige muusika, on maailma mõtestamise vahend?

Kindlasti. Oma teoseid kirjutades ma lähtun üsna palju inimsuhetest ja situatsioonidest elus. On lood inimestest ja nende elust. Ma igal juhul mõtestan elu ja iseennast muusikas, mul on seda vaja. Seda väljundit. Kui seda jääb väheks, muutun rahutuks ja tekib ummistus enda sees. Ma pean käima kontsertidel, teatris, muuseumites, et olla kontaktis iseendaga. Mul on vaja suhelda ja saada aru, mis elu on, teiste ja enda kaudu.

Miks lugemine tähtis on?

Üks mõte on, et lugemise kaudu me õpime ennast väljendama. Enamik konflikte me elus on ju kommunikatsiooni probleemid. Me ei saa aru. Ei saa aru, mis meie sees sünnib ja ei oska seda sõnastada. Teistpidi ei saa aru, mida teine inimene mõtleb. Lugedes omandame sõnavara ja väljendusoskust. Õpime tundeid väljendama, käituma. Et tõlkides ennast inimkeelde läheks võimalikult vähe kaduma.

Aga muusika lugemise oskus?

Muusika esimene oluline element on ikkagi kuulamine. Tuleb osata kuulata ja proovida tajuda muusikat avatud meelega. Etapp edasi on juba noodi lugemine. Kuulajana ei ole nooditundmine kõige tähtsam, aga ega kuulamisoskus teki ka üleöö. See on pikk protsess.

Ei saa viia koopainimest balletti vaatama ja eeldada, et ta saab kohe suurepärase elamuse. Selle ilu nägemine tekib meis ajapikku. Mida rohkem muusikat, erinevat muusikat kuulata, seda rohkem minu kõrvaring ja silmaring laieneb, avardub. Mõistmine tuleb kuulates. Ja kuulates analüüsid, mida see sinuga teeb, mis selles muusikas peitub. See on protsess, tuleb olla kannatlik. Mida pikem on pingutus, seda suurem on nauding.

Tänapäeva maailmas pikka pingutust teha on üliraske. Muid ahvatlusi on nii palju. Süvenemine on luksus, aga lõpuks toob see kõik loobumised tagasi.

Ma ei jaga muusikat klassikaliseks ja levimuusikaks. Pigem heaks ja halvaks muusikaks.

Selles, mis žanris või stiilis sa kirjutad, ei ole vahet. Me mingis mõttes räägime kõik muusika keelt, küsimus on, mis murrakus keegi kõneleb. Mis kandi pealt ta sellele keelele läheneb ja mis väljendeid ta kasutab, milline on sõnade arsenal. Inimlik puudutus on tähtis.

Rasmus Puur

Helilooja, EHL liige 2014. aastast

Sündinud 23.03.1991

Rasmus Puur lõpetas 2014. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia kompositsiooni eriala (õppejõud Tõnu Kõrvits, René Eespere) cum laude.

Lisaks õppis ta dirigeerimist Tõnu Kaljuste juures.

Puuri loomingut on esitanud paljud eesti professionaalsed kollektiivid (sh Tallinna Kammerorkester, ERSO, Rahvusooper Estonia orkester, Vanemuise teatri orkester, Nargenfestivali orkester, RAM) ning harrastuskollektiivid (sh ETV Tütarlastekoor, Rahvusooper Estonia poistekoor, Collegium Musicale). Samuti on Puur hinnatud arranžeerija ja orkestreerija.

Ilmus Maalehes. Pidistas Sven Arbet.