2007.aastal kirjutasin sellise loo ja hiljem kiitlesin, et seda loetakse ehk ka New Yorki pilvelõhkuja katusekorteris.

Tunnistan, et ma ei tahtnud väga minna Tallinna. Teatri- ja muusikamuuseumis esitleti kirjastuse SEJS uut raamatut dirigent Neeme Järvist. Ei tahtnud minna sellepärast, et mu ettekujutuses tunglesid seal maestro ümber Eesti suurte lehtede kultuuriajakirjanikud, kõigil suur soov teha dirigendist kaanepoiss ja raamatust kultuurisündmus. Vähemalt esikülje uudist ootasin me kvaliteetpäevalehtedelt…

No siiski läksin, selle teadmisega, et vaatan, kuidas on hakkama saanud kirjastaja ja raamatu idee autor ning hing Sirje Endre, kes on Juurust pärit, oleme paar korda istunud ühe laua taga. Et tehku teised uudist, ma jälgin mängu ilu.

Ning veel üks tõsimeelne mäng on mul, mida ikka mängin võimalusel, nimelt olen tähtsustanud võimalust hingata suurmehega ühte õhku. Neeme Järvi on suur vaieldamatult. Aina hinga.

Kui kõik olid kõnelnud ja mina ammu unustada jõudnud oma provintsist pealinna tulnu kompleksi, anti sõna helilooja Arvo Pärdile. Ta ei kõndinud rahva ette, mõtteliselt prožektorite valgusvihku. Astus hoopis dirigent Neeme Järvi seljataha, pani talle käed sõbralikult õlale ja rääkis väga tasa, nõnda, et alles hetk tagasi Urmas Oti vaimukuste peale üliemotsionaalselt ja häälekalt reageerinud saal jäi hiirvaikseks: „Ma arvan, et sellel mehel on niisugune süda, et see võib toimuda kõik. Tal on suur anne, mis teeb muusiku inimeseks.”

Neeme Järvi käed liikusid pikkamisi Arvo Pärdi kätele ja kahe maailmakuulsa koosolemine muuseumisaalis oli ülev, liigutas hetke. Neeme Järvi pani oma dirigendi kehakeelse tänu ka sõnadesse: „Maailmakuulus helilooja, kõige populaarsem mees maailmas, eestlane… oma tagasihoidlikkuse ja siiruse ja armastusega on võitnud kõikide südamed. Mul on hea meel, et sa täna siin oled. Elame veel!”

Veel teinegi pilt, mis raamatuesitlusest meelde sööbis: teine tagasihoidlik, sarnaselt Arvo Pärdiga, Märjamaa muusikaõpetaja, vana tark muusik Robert Kasemägi kuulsa sõbra tunnustamist jälgimas – sirge seljaga klaaskappides olevate vanade viiulite taustal.

Neeme Järvi ütleb vastses raamatus Kasemägi kohta: „Ta on ainuke inimene, kellega ma olen pidevalt suhelnud. Rohkem neid polegi.”

 

 

„Kunstniku elu”, “The maestro`s touch”

Esitlusel küsis Neeme Järvi kirjastaja Sirje Endrelt, kas tegu on raamatu või albumiga. Endre ütles, et albumiga, ega seletanud, miks.

Nüüd raamatut näinuna saan aru: esiteks on tegu tõesti väärtusliku pildialbumiga Neeme Järvi elust, sündimisest ja lapsepõlvest tänase päevani välja. Seda saab sirvida, nagu ikka fotoalbumit sirvitakse, ja meenutada ja mõelda.

Esitluse käigus ütles Endre, et raamatu tegemisel on kasutatud 23 fotograafi fotosid. Usun, et neid on sootuks enam, neid nimeta fotograafe, kes kunagi vajutasid nuppu ja jäädvustus ajalugu. Näiteks pilt aastast 1943, kus peal Järvid, isa August, ema Elss ning pojad Vallo ja Neeme. Neeme isa on sellel pildil väga kirjanik Anton Hansen Tammsaare nägu.

Või teine pilt, mille on kümme aastat tagasi teinud Harri Rospu: „Johann Straussi juures Viinis”.

Pildid läbi dirigendi elu seitsmekümne aasta.

Seda albumit saab erinevalt tavalistest fotoraamatutest lugeda. Seal on kirjas täiskasvanuks saamise tee. Ka selle loeb tähelepanelik lugeja välja, et see täiskasvanuks saamine ei lõpe iialgi. Pole nii, et ütled ühel päeval: kõik, nüüd olen valmis, olen täiskasvanud… iga päev, tund ja minut on oluline inimeseks saamise teel. See, mis Järvi jaoks on tähtis – loen üles oma tunnet mööda: muusika, loodus, perekond, kodu… peaks olema tähtis meile kõigile. Järvit eristab teistest, mulle tundub, intensiivsus ja süvenemise aste, pühendumine, andmine.

Vana tõde, et kes palju annab, see palju saab. Olgu selle tõestuseks raamatu muusikatoimetaja Priit Kuuse koostatud Neeme Järvi salvestatud heliplaatide nimekiri raamatu lõpus. Salvestatud plaadid on Kuusk pannud heliloojate nimede järgi tähestikulisse järjekorda. Plaadid aastatest 1983–2007 hõlmavad raamatu lehekülgi 260–293. See muusika, mille dirigent Järvi on läbi mänginud ja plaatidele salvestanud, on võrreldav ookeaniga.

Raamatu ingliskeelne pealkiri viitab maestro puudutusele (touch – puudutus, MM), mis annab elumuusikale argisest keskpärasest erineva, järeletegematu, kordumatu värvi. Seda, kuidas maestro raamatut selle valmimisel puudutas, ei väsinud esitlusel rõhutamast ka Sirje Endre.

Tema näited dirigendi koostööst raamatu tegijate meeskonnaga ja vastupidi on kahetised. Üks lihtne lugu näiteks räägib sellest, kuidas kunstniku eluraamatusse maestro puudutusel Urmas Oti puukingade pilt sattus. Kuidas Järvi, ajendiks koostöö Hollandi Residentie orkestriga, raamatusse puukingade pilti tahtis ja kuidas siis Otil need puukingad tõepoolest olemas olid, kuidas fotograaf neid pildistas ja viimaks see pilt ka tõesti raamatut muude fotode seas kaunistab.

See lugu lasi Otil muidugi hiilata ja öelda, et ostis tuulikutega puukingad ränga raha eest kümmekond aastat tagasi, et ta pole neid kordagi kandnud ja et ilmselt ta need kunagi just sellepärast ostiski, et need saaksid maestro raamatusse.

Kirjeldatud lugu illustreeribki ilmselt ilmekalt raamatu tegemise õhinat. Keskkonda, mis on kikivarvule tõusnud iga teo ja otsustamise puhuks, et raamat saaks parim, kvaliteetseim, et ta räägiks mitmehäälselt ja oleks nagu väga hea sümfoonia, et ta kõneleks inimestega raamatukeeles ja see kõlaks nagu muusika. See mu ülivõrdeline paljusõnalisus jääb väheväljendusrikkaks raamatut ja tema tegijaid kiites.

 

Dirigendi eluraamat on vanim raamat Eestis

Esitlusel oli Neeme Järvi juubeliraamat, album kindlasti Eesti kõige värskem raamat. Meeldiv paradoks on see, et uusim raamat kannatab välja epiteedi vanim. Valminud raamat võtab omamoodi kokku me raamatukunsti ja kujunduse aastatepikkuse kogemuse ja on parimas mõttes teed näitav.

Maailm on peljanud ja pelgab muu meedia tulekul seda, et raamat kaob.
SEJS kirjastus ei pelga raamatu kadu, ta näitab julgelt, et trükikunst läheb aja kulgedes üha kvaliteetsemaks, kui ise nõuda ja tahta maksimumi ning siis natuke veel. Et see ja ainult see on maestro tase.

Muidugi seal kujundusnippides võib märgata kerget lõivumaksmist, mõtlemist pealiskaudsele lugejale. Ma ei tahaks seda iseloomustades kasutada sõna „kollane”, aga jah, tabloidistuvat ajakirjandust iseloomustavad ikka suured pildid, lugemist kergendavad tsitaadid, lühikesed pildiallkirjad, see kõik on raamatus „Kunstniku elu” olemas, on lihvitud maitsekaks ja on kvaliteetne.

Ma julgen öelda küll, et see raamat on sisult hariv ja kasvatav, raamatus on kirjas 70aastase inimese, kes lisaks maailmakuulus, küpsed mõtted. Raamat avab maailma, mida maestro väärtustab ja tähtsaks peab. Raamatus kujutatav elu saab olla eeskujuks vaid.

Siin on paslik nimetada kaht noort inimest, kes raamatumeeskonnas Neeme Järviga intervjuu tegid: Hedi Rosma ja Maria Kallaste – tüdrukud on maestro hästi rääkima saanud. Ja mis eriti tähelepanuväärne, nad on osanud küsida nii, et tark muusik vastamist väärikaks ja vajalikuks peab.

 

Avage raamat algusest

Ma olen nüüd teinud vea, millele maestro Järvi esitlusel tähelepanu juhtis. Ta nimelt selgitas kohalviibinud kultuuriministrile, et raamatu lugemist tuleb alustada algusest. Mitte keskelt. Ja Järvi raamatu algusest alustamisel on ka põhjus, nimelt on raamatu kaane küljes DVD, kus maailma paremate orkestrite muusikud ja kooriartistid esitavad Järvi käe all Gustav Mahleri sümfoonia “Resurrection”. See, et plaat raamatu vahele sai, on ime. Ime samas imede reas, mis Järviga kaasas käivad, ja mis kuulub raamatu valmimise lugude hulka.

Lihtsustatult kõlab lugu järgmiselt (Neeme Järvi jutu vahendus – MM): istusime Endrega kohvikus, rääkisime raamatust ja kõne all oleva DVD produtsent läks mööda. Idee tekkis, et paneks selle imeilusa muusika raamatu vahele. Rääkisime mehega ja ta oli nõus.

Plaadil on märge, et need on tehtud Järvi raamatu jaoks vaid, ja veel üks pisike detail, et plaati müüakse vaid koos raamatuga.

Seda lugu esitlusel rääkides juhatas Järvi saali nurgas mängivale DVDle kaasa ja rääkis muusikutest, keda pilt näitas – see on kõige kuulsam, see on tuntuim, see tunnustatuim, ülivõrded vaid. Sugugi väheoluline ei olnud Neeme Järvi jutus see, et plaadi jaoks esitati sümfoonia kaks korda järjest ja mõlemad korrad täie pingega – „frakis”, ütles dirigent.

Raamatu tagakaanel on teine plaat – CD, kus maestro juhatab Residentie orkestri Haagi filharmoonikuid, mängitakse Bruckneri 7. sümfooniat.

See, kuidas kõik litsentsid ja lepingud ja mis kõik veel korda aeti selle muusikaraamatu juures, kuulub Sirje Endre salateadmiste laekasse, aga kerge see ilmselt polnud. Trafarettlause „kes on öelnud, et siin ilmas peab kerge olema” ei tulnud ilmselt kellelegi pähe selles saalis. Ja olgu siin öeldud ka, et seda muusika võluraamatut võib vabalt lugeda tagant ettepoole ja keskelt, elamus on garanteeritud ikka.

 

Urmas Oti oma ooper

Urmas Ott on raamatu sisekaanel kirjas kui konsultant. Ja siis konsultant käivitas esitluse. Ott käis kepiga, varjas silmi tumedate prillide taha, ei ütelnud, mis haigus teda vaevab, ka eravestluses. Ott säras, oli irooniline, vaimselt vormis, intrigeeris, ironiseeris ja esines.

Hakatuseks ütleski ta, et on viimased kuud veetnud kõigis Tallinna haiglates, välja arvatud sünnitusmajas ja hullumajas. Ott ütles, et ta on selle raamatu tegemise ajal ära vaevatud Sirje Endre helistamistest kümme korda päevas ja et nüüd ta peab terveks saama, et raamatu väljaandmisega seotud võlgu tagasi teenima hakata. Ott oli nakatav ja avaldas nimeliselt kiitust kõigile, kes raamatu valmimisega seotud.

Sellesse Oti-onu esitatud operetti sobis ideaalselt dirigent Neeme Järvi, kes ütles, et on Eestimaal selleks, et lapselastele kadakat näidata, et kas torgib. Samuti Sirje Endre öeldu, et trükikojas trüki ettevalmistuse lõppfaasis raamatut valgete kinnastega kokku pannakse.

Kui ma oma SL Õhtulehes töötavalt sõbralt küsisin, kus nemad olid, kui Eesti paremad pojad muuseumis raamatut kuulasid, vastas sõber, et ju me tegime Liis Lassiga intervjuud.