Sihtasutuse Loodushoiu Fond juht Eesti Maaülikooli doktorant kelle doktoritöö teemaks on “Avalikkuse hinnang metsakasvatuslikule tegevusele”. Pille Ligi üllatab mind me vestluse ajal korduvalt. Ta on näiteks lisaks kõigele muule olnud aasta Austraalias tuletõrjuja.

21. sajandi loodushoiu edukuse üks aluseid võiks olla, nagu Pille Ligi ütleb, et inimesi ei saa loodusest eraldada – meid on 8 miljardit ja meie mõju on olemas ka siis, kui me ei ela ega tegutse kaitsealuse liigi naabruses. See tähendab, et loodushoidu ja elurikkuse hoidmise projektidesse tuleb senisest palju rohkem kaasata maaomanikke. Aga kuidas seda teha? Mis paneks maaomanikku rohkem loodust hoidma, mis regulatsioonid tekitaksid olukorra, kus maaomanikud senisest loodussõbralikumalt käituksid…

Kas ei ole hoopis nii, et maaomanikud ongi loodussõbralikumad kui me riik? Taas antakse märku vajadusest uusi karjääre avada, et ehitada neljarealisi asfaltteid ja Rail Balticu trassi. Ja inimestele räägitakse, kui palju see kõik meie raha, bensiini ja aega kokku hoiab.

Kui ma Rootsis õppisin, siis meile tehti kohanemiskursus. Seal öeldi, et teate, idabloki inimesed Eestist, Leedust, Poolast, Valgevenest, Ukrainast, teeme nüüd sellise asja selgeks. Idablokis oli riik keegi kolmas, kes andis käske kusagilt mujal ja teile on sisse harjutatud, et süsteemi tulebki petta ja süsteem petab teid. Selgitati, mismoodi need asjad mujal on kujunenud.

Loodetavasti hakkame Eestis ka sellest „idabloki” ajastust välja kasvama.

Kelle jaoks riik maanteid ehitab? Meie endi jaoks. Jalgrattateed tänaval tehakse punaseks meie jaoks. Meie oleme riik. Meie valime inimesi, kes tahavad teha järjest suuremaid „lennuvälju” Tallinna ja Tartu vahele. Meie valime neid, kes otsustavad ja suunavad spetsialiste.

Mida see teadmine muudab?

Seda, et mina ei vastandaks riiki maaomanikele ja looduskaitset maaomanikele…

Ma ei mõelnud küsimust esitades päris nii, pigem mõtlesin, et riik ei taha loodushoiust aru saada – asfalteerib maad ja kiidab, et see on progress. Kuigi, jah, eks üle ekspluateeritakse nii metsa kui maad. Ja mitte ainult riigimetsa ja -maad…

Inglise keeles on sõna deforestation, eesti keeles siis raadamine. Mujal ilmas on just raadamine probleem – ollakse selle vastu, aga meil millegipärast on raadamise kontekstis hakatud rääkima hoopis lageraiest, kuigi need on kaks täiesti eri asja. Pärast lageraiet kasvab sellele maale uus mets, aga raadamine tähendab, et maakasutus muutub. Must asfalt pannakse maha ja ükski taim/puu seal enam kasvada ei saa.

Mis veel peale tee-ehituse raadamist – sellist maaga ümberkäimist, pärast mida seal enam midagi ei ela ega kasva – kaasa toob?

Infrastruktuurid, mis toovad meile elektri. Elamuehitus. Ülisuured asfalteeritud parkimisplatsid. Eesti Vabariigi piir. Kui soovite, siis ka raudtee.

Kuid kas ja mis kasvaks – võiksime ka neid alasid koostöös eramaaomanikega, kelle aladel osad taristud asuvad, rakendada ju lepitusökoloogia abinõusid. Teeme sinna riigi tellimusel erinevad loodushoiu mikroalad, mis näiteks mõeldud teatud liikidele. Kui see teema kedagi huvitab, siis soovitan lugeda Andrew Balmfordi raamatut „Metsik lootus. Eduka looduskaitse eesliinil”, mis on ka eesti keeles ilmunud.

Raudtee kasutamisest ju ikka räägitakse kui rohelise mõtteviisi etalonist?

Jah, raudteed võiks ehitada selleks, et ta tõmbaks koomale vajaduse kasutada laiu asfaltteid. Kui liiklus toimub inimestele sobival ajal ja suunas, on lootust, et hoitakse kokku ka kütuse arvelt.

Raadamine võtab põllu ja metsa maakasutusest välja. Metsaomanikud või teised maaomanikud kasutavad maad, et luua hüvesid, mida me ka linnas iga päev tarbime. Aga seda ei mõisteta, maakasutuskonfliktid järjest suurenevad.

Ja lahendus?

Meil ei ole üldse mõtet mõeldagi, et saavutame mingis maakasutuskonfliktis täiskonsensust, üksmeelt kunagi. Saavutada võib ehk kompromissi, kus kõik osapooled annavad milleski järele ja lubavad erinevatel aladel toimetada erinevaid eesmärke silmas pidades.

Maailmavaate muutmine on ilmselt kõige raskem siin ilmas?

Mis see maailmavaade on, mida me muutma peaksime? Me ei pea muutma inimeste maailmavaadet. Väärtused suunavad inimeste käitumist ja tulevad inimeste sügavast sisemisest veendumusest. Kujunevad nad kasvatuse ja geenide tulemusena.

Samade väärtuste korral võivad aga hoiakud olla erinevad. Nii näiteks ongi kaks suurt koolkonda, üheks neist on „metsikuse idealiseerimine” – inimeste poolt muutmata ala on kaitseprioriteet ja inimesed peaksid sellelt alalt välja kolima. Teine koolkond looduskaitses on „looduse tasakaalu” otsijad, kes leiavad, et loodus ongi väga dünaamiline, muutub ja muudab, luues uusi ökosüsteeme.

Väärtustest ja hinnangutest lähtuv käitumine on aga see, kuhu püüdleme. Käitumine võib olla esiteks pealtnäha konfliktis iseenda väärtushinnangutega, kuid tegelikult võidab lihtsalt sel hetkel teine väärtus. Väärtustades loodust ja kirjutades alla linnurahu petitsioonile, on inimesel samas liiga ebamugav muuta oma sisseharjunud käitumist, et taluda 1,5 kuud oma linnakorteris kajakate hääli ja kajakate pikeerimist oma tibude kaitseks – oma kodu ümber soovib ta rakendada linnupeletust. Teiseks võivad inimesed sama väärtuse pinnalt jõuda hoiakute tõttu konfliktse käitumiseni – arengukavad meenuvad.

Siis üks mõte ja erinevad hoiakud?

Just. Sama väärtushinnang, aga erinevad hoiakud – see toob kaasa erinevad arvamused ja käitumised. Mitmed maailma loodusteadlased ja psühholoogid on öelnud, et inimesi võib looduse asjus teavitada, ka põhjalikult harida, aga see ei tähenda, et inimese käitumine alati muutuks.

Ühelt poolt igavese metsikuse ideaal ja teiselt poolt looduskaitse, mis arvab, et see metsik on igal juhul inimese mõjutatud?

Balance of nature, see on see teine koolkond, kes ütleb, et looduses on vaja tasakaalu otsida. Sest inimesi on 8 miljardit ja nagunii me mõjutame loodust. Kui lihtsustada, siis keskkonnamõju üks aspekt on inimpopulatsioon, teine see, kui palju konkreetne inimene tarbib, ja kolmas tehnoloogiline tase.

Jah, seega kõige kõvem looduskaitse oleks see, kui öeldaks ja tegutsetaks nii, et iga teine peab minema. Siis emake maa saaks puhata ja hakkama.

Sellest ei kuule me kedagi rääkimas – inimpopulatsiooni sihipärasest vähendamisest. Kujutate seda ette, ja siis läheks kaks aastat ja taas oleks inimesi 8 miljardit.

Tooge mõni näide samade väärtushinnangutega inimeste erinevusest?

Üks mees on jahimees (hoiak: looduse tasakaal), teine on huntide küttimise vastu töötav inimene (hoiak: metsikuse ideaal). Üks ütleb, et ei tohi ühtegi hunti lasta, peabki olema, nagu on – lambad on huntide toit ning las metskitsede arvukus muutubki ajas suuresti, nagu loodus määrab. Tema kasutab loodust suure tõenäosusega enda hobiks jaoks – loodusturism, fotograafia, korilus.

Teine näeb ennast loodusliku tasakaalu otsijana, sest teatud arvukuse puhul on metskitsede arvukus stabiilsem, maainimeste – kes kasvatavad toitu (linna)inimeste lauale! – kahjud väiksemad, üks liik ei hakka looduses teist liiki liialt mõjutama.

Samas need mõlemad inimesed armastavad ja väärtustavad loodust. Hoiavad!

Mul on ikka see tunne, et me võiksime siin Eestis kaitsta loodust nii, nagu meie seda õigeks peame?

Meie olemegi omamoodi, meil ei ole ju nii nagu USAs. Teate, miks?

Ei tea.

Me oleme põlismaalased. Pärismaalased, kel on juured ja tulevik, kes ei anasta seda maad.

Olin Austraalias tuletõrjuja 2009. (Hiiglaslikud metsatulekahjud Victoria osariigis. MM). Seal ma suhtlesin riigitööl olevate põlismaalastega, kes olid loodusvahid ja metsakonna liikmed. Tundsin oluliselt rohkem samasust aborigeenidega, kellega saime omavahel lihtsamalt hingest hinge rääkida. Me tabasime üksteise hoiakuid. Erinevalt võimule saanud roheliste erakonnast pidasid aborigeenid väga vajalikuks 50 000 aasta kogemusega ettepõletamise tehnikat ja/või raieid – suurte katastroofiliste põlengute ennetamiseks. Alles pärast 2019. aasta põlenguid (Hiiglaslikud metsatulekahjud Uus-Lõuna-Walesi osariigis (NSW ). MM) jõuti kompromissini ettepõletamise kasutamisel.

Ja teine näide, kui olin Kanadas õppimas. Ma läksin Vancouveris vaatama palgiparvetamise tulemusena tekkivat „vaheladu” ookeani ääres. Kogemata sattusin piirkonda, kus elasid pärismaalased, first nation. Kohalik reservaadis elanu pidas mind kinni kui omavoliliselt piiri ületanut.

Kui ehmatanult vabandasin, tabati mu aktsent, mille peale küsis mu kinnipidaja, et oot-oot, kust sa pärit oled. Ütlesin, et ma olen hoopis Eestist, mille peale tema teatas, et ta teab küll. „Olete Soome ja Venemaa vahel. Seal nukas Euroopa ääre peal.” Ütles, et Eesti inimesed on Kanadas käinud traditsioonidest ja huvidest rääkimas. Küsis, et kuhu ma tahan minna. Pakkus ennast saatjaks. Võttis mind kui teist samasugust. Ma ei olnud tema jaoks anglo-ameerika kultuuriruumist tulev okupeerija.

Jah, ilus.

Traditsioonid ja huvid ühendavad. Öelda Eesti neljanda-viienda generatsiooni metsamehele näiteks, et tal on eesmärk, nui neljaks, kogu loodus ära kasutada, see on nii rumal, et ma isegi ei saa sellest aru. Juurtega inimesed tahavad maad ja metsa hoida oma lastele.

Jah, selliste inimestega, ma ka tean, ei ole muret.

On, sest tajuvigadest – eelarvamus, karjaefekt, tehtud valiku heaks mõtlemine, keskendumine oma arvamust kinnitava info otsimisele jms – tulenevad konfliktid suhtlemisel on ju realiseerunud. Ma ei saa aru sellest, kuidas üks osapool ei räägi teise osapoolega. Kui maaomanikud ja looduskaitsjad on ühe laua taga, ei kuulata üksteist, vaid oodatakse oma kõnelemise järjekorda, et vaielda maha teiste poole argumendid.

Sõnastage palun, kuidas võiks olla?

Olgu, meil on erinevad hoiakud, aga väärtused on ju samad. Kas ei võiks niimoodi, et eraomanik hoiab neid väärtusi omal maal ning riigisüsteemis see, kes on hoidja ilma maaomandita, hoiab neid väärtusi riigimaal?

Me kõik kasutame loodust. Ja neid alasid, mis on kõrvale pandud hoiu eesmärgil, on tegelikult ka päris palju.

Ja eesmärk on…

…lõppkokkuvõttes see, et loodus säiliks. Pole vahet, kas loodus säilib looduslikult iseendaga või on eesmärgiks seal tasakaalu hoida.

Räägime uuemat sorti mõtlemisest, 21. sajandi mõtlemisest looduskaitses?

Te küsisite enne, kas me ei saaks loodust hoida omamoodi. Aga me oleme ju samamoodi primaadid, täpselt samamoodi looduse osa nagu näiteks inimesed USAs. Me võime arvata, et meil on vaba tahe ja kontroll käitumise üle, kuid kui lugeda näiteks bioloogi ja psühholoogi Robert Sapolsky, Stanfordi ülikooli professori raamatut „Behave: The Biology of Humans at Our Best and Worst” („Käitu: inimeste bioloogia meie parimatel ja halvematel juhtudel”), siis tundub see olevat pigem illusioon. Liites siia juurde Peter Kareiva, kauaaegse The Nature Conservancy juhi kogemused ja soovitused looduse kaitsmise kohta, jõuamegi looduskaitse uute eesmärkideni. Küsimus on, kes loodust hoiab ja kelle jaoks loodust hoitakse, kuidas hoitakse – ei loe, kuniks hoitakse.

Jah, selles on küsimus…

Kuidas me saaksime tekitada sellise olukorra, et maaomanik ise on hoidja? Näiteks looduses liikuja igaüheõigus, mis meie ajastu reegel. Igaüheõigusega peaks kaasnema ka igaühekohustus. Nii looduses kui sellesse panustamises.

See võiks olla nii, et maaomanik talub teatud kulu, mis tema maaomanikustaatusega kaasas käib, ja ülejäänu kompenseerib talle riik maksumaksja rahast. See oleks siis nagu igaüheõiguse omajate teatav keskkonnamaks, milles väljendub nende igaühekohustus. Siis ongi see puu või see õhk, mida see puu teeb, meie kõigi oma ja me panustame sellesse võrdselt, mitte ei jäta kõiki kulusid maaomaniku kanda.

Ühisomandina saame hoida siis juba olemasolevaid kaitsealasid. Kuigi oleme kollektivismis juba olnud ja näinud, et see ei töötanud – pole vahet mis on riigisüsteem – ahneid ja ebaausaid on igal ajal.

Kolhoos oli.

Jah, täna on loodus samuti ühisomand, kui riik ütleb, et ta on eramaa kaitseala valitseja.

Aga kui maaomanik tahaks ise olla kaitseala hoidja – tahan ise teha!

Autonoomsus, kompenseerimine ja isiklik huvi on need kolm asja, mis panevad maaomaniku üldse loodust hoidma. Autonoomsusest me räägime vähe, sellest, et ma tahan ise teha. Siin tekib dihhotoomia, kaheks hargnemine – individualism ja kollektivism.

Individualistlik inimene tahab loodusesse panustada.

Ja miks mitte?

Ma loodushoidjana leian seda ka. Ma tulistan nüüd küll puusalt, aga kas need inimesed, kes meil nõukogude ajal ära küüditati, võisid kanda rohkem individualistlikku geeni… ?

Me võiksime vaadata seda, mis paneb maaomanikud loodust hoidma. Näiteks ka see, kellega koostööd teha.

Rääkige autonoomsusest meie maaomanike hulgas?

Olen sellest nii aru saanud, et maaomanikud tahavad olla ise vastutajad, kui nende maal on mingid loodusväärtused. Võiksid olla eraloodushoiualad. Eestis on kaitsealade valitsejaks ainult riik. Miks?

Miks?

Jah, teeme kokkuleppe, et on teistmoodi ka. Mis meil kaotada on? Meil on levinud maaomaniku kohta kahjuks ka arvamine, et ta on kasuahne tõbras. No ei ole ju! Arvan, et vabatahtlik loodushoiuala ja sellega tegelemise võimalus oleks õige. Sellise autonoomsuse andmine maaomanikele võib aidata meil palju konflikte leevendada.

Kompenseerimine?

Kompenseerimine tuleb mängu siis, kui loodushoiuala valitsejaks muutub riik. Kui riik võtab ära enda kasutada-käsutada minu maa. Siis on küll kõik maaomanikud seda meelt, et tuleb kompenseerida. Aga kui riik ei võta ära, vaid mina olen ise selle valitseja! See hästi tugev sõna on Eestis millegipärast looduskaitseseadusesse pandud – riik on valitseja…

Kui tekiks looduskaitseseadusesse võimalus, et mina maaomanikuna olen ise eramaa looduskaitseala „valitseja“, siis sõlmitaks leping eramaa – metsa- või põllumaa omanikuga või ka maaomanike grupiga ja määratakse ära selle maa baasväärtus. Et mis seal on? Lepingus oleks, et oled kohustatud tegutsema nii, et sinu tegevuse pärast ei vähene see teatud liik, mida seal tahetakse hoida. Majandamist keegi ära ei keela, vaid pead hoolitsema, et see liik või liigid säiliksid. Kui sa näiteks oled midagi aktiivselt teinud ja see liik või liigid sel hoitaval alal on su maal hoopis laienenud, siis sellele alale, kuhu laienes, mingeid lisapiiranguid ei seata.

Siis sa ei tahagi kompensatsiooni?

Just, sulle on antud autonoomsus. Kui sa pead maa kaitseks midagi ekstra tegema, siis selle jaoks leitakse ka kompensatsioon. Kui sul lisaks tulevad muud kaitsealused liigid juurde, siis nendele kaitse ei laiene. Võetakse aluseks see, et maaomaniku tegevus on hästi sobinud.

Maaomaniku roll looduskaitses peaks suurenema. Riik ja seadused võiksid teha sellele võimalusele ruumi.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.