Aastalõpu essee 2023: maailm hingab kuklasse

Riigivõim demokraatlikes riikides on saanud naerualuseks. Normaalsus on saanud eriliseks. Kõhe on. Kas kannatused teevad targemaks? Kas headusel on veel lootust võita?

On november. Astun Raplas Tallinna suunduvasse Viljandi rongi, sõitjaid on palju. Saan ikkagi istuma. Noormehe kõrvale. Ja siis selgub, et tean seda poissi. Ta on Üllari ja Tiina poeg Karl Robert Saaremäe. Tema teab mind ka. Niimoodi kohtume esimest korda. Karl Robert on ootamatult avatud. Ütleb, et elab Viljandis, aga tema armastus Tallinnas. Sellepärast sõidab. Räägib, et PÖFF lõpeb ja temal on seal lõputseremoonial või järelpeol oma roll. Ega me palju kõnelda jõua, sest sõitjaid tuleb juurde. Karl Robert pakub oma koha vanemale naisele, öeldes, et istub ise vahekäigus trepile.

Ma ei saa sellest mälupildist lahti. Kuidagi ootamatult soe hakkab, kui sellest mõtlen. Normaalsus on saanud eriliseks.

Loe edasi Aastalõpu essee 2023: maailm hingab kuklasse

Hundid lasketiirus

The Guardiani Euroopa lõppeva kultuuriaasta kokkuvōte tõstab muusikas esile Vene tuntud rokkari Juri Ševtšuki ja helilooja Dmitri Jemeljanovi juulis ilmunud sõjavastase plaadi „Волки в тире” („Hundid lasketiirus”). Eestlaste silmis lisab plaadile väärtust, et kujunduses on kasuta Jaan Tammsaare joonistatud hunti.

Kõnealuse plaadi kaanepilt on pärit 1984. aastal kirjastuses Eesti Raamat väljaantud valgevene klassiku Jakub Kolase muinasjutu „Kits sarapikus” illustratsioonilt. Selle raamatu illustratsioonid tegi kunstnik Jaan Tammsaar. Muinasjutu tõlkis Andres Jaaksoo.

Plaadi on Jaan Tammsare ühest hundist saanud kaks ja neist tehtud märklauahundid lasketiirus. Hundid on tina saanud.

Sõja matused

Loe edasi Hundid lasketiirus

Märt Meos Kiievist: Okupante on mängima pandud nukud

Vaba Lava juht, produtsent Märt Meos osales Ukraina teatrifestivali žüriis.

Rahvusvaheline žürii oli viieliikmeline, lisaks Märt Meosele osalesid meilegi tuntud Leedu dramaturg Marius Ivaškevitšus, Poola produtsent Lena Tworkowska, ooperiprodutsent sakslane Sebastian F. Schwarz, kellel on oma ooperifestival, ning Rootsi ajakirjanik, teatrikriitik Sofia Nyblom.

Me räägime Märt Meosega tema Ukrainas viibimise üheksanda päeva hommikul. Õhtul antakse Kiievi näitlejate majas üle teatrifestivali preemiad ja Märdil on au anda pidulikul tseremoonial üle preemia parima sõda käsitleva lavastuse eest.

Enne seda on ta koos oma žüriikaaslastega vaadanud 12 lavastust. Need on olnud neljas linnas.

Kokku oli hindamiseks esitatud 135 lavastust. Nende hulgast valisid Ukraina eksperdid välja 12, mida žürii vaatas ja hindas.

Mis keeles te Ukrainas suhtlesite?

Teatrifestivali ametlikud keeled olid ukraina ja inglise keel. Etendused tõlgiti inglise keelde. Pressikonverentsid ja muud avalikud esinemised – ikka kõik kas inglise või ukraina keeles.

Üks teatrijuht ütles, et on teatris keelanud vene keelt rääkida. Mulle tundus, et ega keegi ei tahagi siin seda rääkida. Tihtilugu on nii, et kui sina räägid vene keeles, saavad nad väga hästi aru, aga vastavad ukraina keeles.

Loe edasi Märt Meos Kiievist: Okupante on mängima pandud nukud

Ursel Tilk: Meie anname kohale uue elu ja koht annab meile vana uue vastu

Homme, 8. detsembril publiku ette jõudvas Rainer Sarneti filmis „Nähtamatu võitlus” mängib peaosa, huligaan Rafaeli Raplamaa poiss, Eesti Draamateatri näitleja Ursel Tilk.

Ursel ütleb, et on filmi näinud kuus korda ja iga kord vaadanud seda nagu uut. Ütleb, et on isegi mõelnud, kas see film on õige ümber monteeritud. „Selle filmi võlu on selles ka, et ta oli tegemise ajal kogu aeg hoitud. Kõik inimesed, kes juurde tulid, olid kohe meeskonnas sees, tekkis sünergia.” Rainer Sarnet omakorda ütleb oma filmitegemisest tehtud filmis „Rainer Sarneti nähtamatu võitlus”, et õigeusu ja kung fu ühine joon on lendamine. „Gravitatsiooni ei ole.” 

Kui me fotograaf Sveniga Palamulla külas Ursel Tilga ja tema elukaaslase mõni aasta tagasi ostetud kodus maha istume, ütleb Ursel: „Lõikasin teile põdravorsti ka.” Selgub, et ka Urseli isa Valdur on kunagi siitsamast põllult lasknud lausa paar põtra. „Kalurist jahimeheks ja siis aednikuks,” iseloomustab Ursel isa muutumisi. Me räägimegi vähem eelseisvast filmist ja rohkem muutumistest. Urseli laual on linnuraamat, määraja. Seepärast ma ei peagi küsima, mida ta loeb. 

Kas sa hakkad selle tähelepanuga, mis saad tänu kohe esilinastuvale filmile, mida enmu veel näinud ei ole, harjuma?

Sa ka ei ole? See, et film on esil, sellega ma harjun ja siin ei ole muud kui puhas rõõm. Muidugi ma ka tahan, et see tähelepanu tooks inimesed kinno. Vaatasin OPi saate reklaami ja seal vahel jooksis filmi treiler, selle vastu ei ole mul küll midagi. See on tip-top.

Loe edasi Ursel Tilk: Meie anname kohale uue elu ja koht annab meile vana uue vastu

Et südamed sünniksid uuesti…

Betti Alverile pühendatud XXXI luulepäevadel „Tähetund“ loeti Jõgeval seekord Artur Allikaare luulet. Lugejateks 7.–12. klassi noored. Üle Eesti oli kokku tulnud 18 kooliteatri truppi.

Vaid mõni päev varem oli kirjanik ja semiootik Valdur Mikita ETV2 „Kultuuristuudios“ sõnastanud kirjandusteadlasest saatejuhile Maarja Vainole kultuuri põhiparadoksi: „ Me peame lakkamatult muutuma, jäädes samal ajal iseendaks.”

Loe edasi Et südamed sünniksid uuesti…

Väravategu

Ühiskonnateadlane Ülo Vooglaid kirjutas mõni päev tagasi: „Inimesed, kes ei ole kunagi midagi loonud, ei oska hinnata ei loomingut, ei loojat ega saa aru loomingu osast ei isiksuse ega ühiskonna arengus.“

Jäin mõtlema, kui palju ajakirjandus on looming, kui palju tootmine. Kas käsitöö on looming? Kui palju saab poliitik olla loominguline ja kas ta on? Kas rahandusminister Mart Võrklaev on kunagi midagi loonud?

Loe edasi Väravategu

Loe, see loeb