Liigestest lahti aeg pole kuhugi kadunud

Noorte näitlejate vastuhakust sellele mailmakorraldusele, mis täna on meil ja mujal, ei saa enam mööda vaadata.

Politoloog Erik Moora ütleb Delfi Mõjukate tabelit kommenteerides, et nüüd on konseratiivide pärituule aeg. Teatriväljadele täna sisenevad noored astuvad sellele vastu ja kutsuvad eestlasi, inimesi, üles mässama nii konservatiivide kui liberaalide vastu, kes meid on toonud maailma huku äärele.

Veel ütleb Erik Moora oma loos, et konservatiividel on üle ilma hea aeg. Lavaka 32. lennu diplomietendus Eesti Draamateatris „Kuningas Ubu” näitab, ütleb üsna otse, et maailm on huku äärel. Ohtlikud on nii diktaatorid kui pehmod poliitikud.

„HAMLET: Ma olin Hamlet. Seisin rannikul ja rääkisin merevahuga BLABLA, selja taga Euroopa varemed.” nii see tagasisidestamine algab.

Loe edasi Liigestest lahti aeg pole kuhugi kadunud

Liiga palju mõttetuid komisjone ja koosolekuid ja arupidamisi

Kunst ei ole pead otsast raiuda. Kunst on see sinna tagasi panna.

„Mõnikord on murdumine ainus viis ellu jääda.” on sula tõtt kirjutanud sürrealist Andres Ehin.

Luulefestivalil Jõgeval mängisid Lilleküla gümnaasiumi noored Andres ja Kristiina Ehini luulekava, pealkiri oli „Vahel juhtub, et vaimustun, aga vastutan kogu aeg”.

Kultuuriminister Heidy Purga murdus. Vastutada aga tuleb kogu aeg. Tegelikult on pea maharaiumisega juba alustatud, juba ammu kusjuures. Seekordne pisioperatsioon, mis Thetrumile, vatamata vastava komisioni ostsusele raha leidis. Ju sai ka minister aru, et kuuldused Theatrumi surmast peaksid olema enneaegsed. Muide intelligentsi tunnus on ettearvamise võime.

Loe edasi Liiga palju mõttetuid komisjone ja koosolekuid ja arupidamisi

Valhalla taas aja vaimu püüdmas

Valhalla luuleteatri taastulemisel, 40 aastat hiljem, on peamine märksõna traagilisus. Raske on lavastuse „Siuru sügis” õnnestumise komponente edetabelisse panna, et mis parem ja mis kõige parem. Vahest siiski – minu meelest on määravaim see, et tänanegi trupp koosneb neist kunagistest Tartu üliõpilastest, kes läinud sajandi kaheksakümnendate lõpus vaimsust esiplaanile seadsid ja hiljem riigi taasiseseisvumise asjades tõsiselt kaasa rääkisid.

Linnuparve kolmnurk.

1985. aastal tõi Tartu tudengite luuleteater Valhalla lavale kirjandusrühmituse Siuru loo, millest aimdus toona nii magusat ja ohtlikku vabaduse hõngu. Äsja etendasid samad inimesed uut lugu „Siuru sügis“. Me ees laval olid nüüdseks tuntud tegijad, inimesed, kes Eesti riigi iseseisvuse taastamiseski kaasa rääkinud.

See sama lavastus näitlejate esituses oleks olnud, arvan sootuks teise energeetilise koega. Mu jaoks juhib lavastus „Siuru sügis” minevikku vaadates pilgu tänasesse ja hoiatab, et miski on me riigis läinud nii, et taas on oht ennast kaotada.

Loe edasi Valhalla taas aja vaimu püüdmas

Juozas Budraitis on suutnud ühendada elu, kus süda kuulub perele, hing kinole

PÖFFi elutööauhinna saanud leedulane Juozas Budraitis on mänginud üle kuuekümne aasta 120 filmis. Teatris oli ta näitleja vaid kuus aastat.

Lapsena tahtis Juozas Budraitis saada arstiks. Kirurgiks. Ta luges raamatuid sisehaiguste diagnostikast ja muudest haigustest. „Ma põdesin kõiki haigusi siis. Lugesin ja panin endale diagnoose. Kord, viieteistaastasena jalutasin koju läbi imeilusa pargi. Kaunis taevas, linnud laulsid. Ja mul oli parasjagu enda diagnoositud tuberkuloos. Minuga oli lõpp, poole aasta pärast olen surnud! Jõudsin koju ja rääkisin seda emale. Ema ütles seepeale, et põletan su meditsiiniraamatud ära, siis lõpevad kõik su haigused.”

Nüüd on Juoazas Budraitis 85aastane, on üliheas vaimses ja füüsilises vormis.

Te tutvus eestlastega algas 1966. aastal, kui tegite filmi „Tütarlaps mustas”?

Loe edasi Juozas Budraitis on suutnud ühendada elu, kus süda kuulub perele, hing kinole

Loe, see loeb