Kunstnik Ervin Õunapuu: lavastuse sünd on kollektiivne looming

Margus Mikomägi 

3. veebruaril mängiti Vanemuises viimast korda lavastust „Sada aastat üksildust“. 18. veebruaril 2009 esietendub Vanemuises Franz Kafka „Loss“. Nii lõppenud kui lavaelu alustava näidendi lavastaja on Hendrik Toompere ja kunstnik Ervin Õunapuu. 2006. aasta veebruaris ilmus Teatrikülgede teine number, kus küsimustele vastasid Ervin Õunapuu ja Hendrik Toompere. Märkimaks „Lossi “esietendust on paras meelde tuletada, mida loomingulised mehed siis rääkisid.

Loe edasi Kunstnik Ervin Õunapuu: lavastuse sünd on kollektiivne looming

Publik, teatri parim osa maailmas

 

 

Tunis, prantslaste ehitatud teatri ees on noorte lemmikkoht. 

Margus Mikomägi

 Seda, et teatripublik on kõikjal üks, ikka räägitakse. Kontrollisin seda Minskis. Sain kinnitust. (Lugu on kirjutatud 1.veebruaril 2007)

Kõigepealt see, et Minskis lambist teatrisse minna pole kerge. Enamus õhtuste etenduste piletid on väljamüüdud. Mul oli miski aimdus, et tahan minna Janka Kupala teatrisse. Kusagilt oli peas see, et teater on rahvusteater ja on hea teater. Mu vastuvõtjad seal muidugi imestasid, et miks tahab mingi külaline näha teatrit, mis mängib ainult valgevene keeles, millest ta tuhkagi aru ei saa. Ega ma ei seletanud ka miks ja et ma just seda arusaamist ilma keelest mõhkamata proovida tahtsin. Kontrollida, et kas saan teatrikeelest aru.

Loe edasi Publik, teatri parim osa maailmas

Limerik

Tagaplaanil Viio Aitsam ja Erki Evestus 

Tagaplaanil Viio Aitsam ja Erki Evestus.

  

Limerik

 

Kord kohtasin kirjamees Margust,

kes kaugel on tasa-ja-targust,

sest sõnaväeramm

ja tekstitöösamm

ei hooli tal nunnutuskargust.

A. ITSKOK

Öökull ja kiisu

 

Mati Soomre

 Mati Soomre

 

 

EDWARD LEAR  “Öökull ja kiisu”

Tõlkinud Mati Soomre

 

Öökulli ja kiisu viis merele Liisu,

paat kaunis kui lillhernekaun.

Sai teemoonaks moos ja pappi hea noos –

neil sajastest peenrahapaun.

Kull jõllitas kuud ja laulis uhhuud

ning plõnksus ta väike kitarr:

“Oh kiisut nii armast! Oh kiisut nii truud!

Kes kauniks ei pea sind, on narr!

On narr,

on narr,

kes kauniks ei pea sind, on narr!”

 

Kass kiitis: “Kui peen! Mis ometi teen?

Nii meeldiv on kuulata sind!

Oh peame nüüd pulmad, et lõpeks kord ulmad!

Mis merel on sõrmuse hind?”

Tuul aastaga siis neid saarele viis,

kus paunapuul viljaks on märss.

Puu all keset liga seal seisis üks siga

ja rõngastet oli tal kärss.

Tal kärss,

tal kärss,

ja rõngastet oli tal kärss.

 

“Hea põssa, saad raha, kui rõnga müüd maha

kuldsõrmuse pähe!” – “Jah müün!”

Läks põssale papp. Neid laulatas papp –

üks kalkun, kel mäe otsas küün.

Peol kotletivirn ja viilutet pirn

ning luhvel, mis suhu käis suult;

siis varvas ja kand, ees liivane rand,

seal tantsuks nad valgust said kuult.

Said kuult,

said kuult,

seal tantsuks nad valgust said kuult.

 

 

Edward Lear (1812–1888) on Inglise kunstnik ja humorist. Leiba teenis ta kunstitööga – joonistas linde ja maalis maastikke. Kord andis ta joonistustunde isegi kuninganna Victoriale. Kuulsaks aga sai ja jäi ta tänu oma naljakatele luuletustele. Eriti mihkel oli ta limerikkude peale. Leari kõige tuntum teos ongi nonsenssluuletus “Öökull ja kiisu”, mille ta kirjutas 1867. aastal Derby krahvi lapselastele.

Loe, see loeb