Kunstnik Ervin Õunapuu: lavastuse sünd on kollektiivne looming

Margus Mikomägi 

3. veebruaril mängiti Vanemuises viimast korda lavastust „Sada aastat üksildust“. 18. veebruaril 2009 esietendub Vanemuises Franz Kafka „Loss“. Nii lõppenud kui lavaelu alustava näidendi lavastaja on Hendrik Toompere ja kunstnik Ervin Õunapuu. 2006. aasta veebruaris ilmus Teatrikülgede teine number, kus küsimustele vastasid Ervin Õunapuu ja Hendrik Toompere. Märkimaks „Lossi “esietendust on paras meelde tuletada, mida loomingulised mehed siis rääkisid.

 

Hendrik Toompere ja Ervin Õunapuu ühes paljudest proovidest. Tasku soovib meestele palju õnne ja head esietendust.

Lavastaja Hendrik Toompere. Kuidas te oma lavastuse tarvis kunstniku valite?

Sõltub loost mis lavale tuleb. Olen koostööd teinud erinevate inimestega kuid aja jooksul on välja kujunenud teatud suhted paari inimesega kelle peale ma võin alati kindel olla. Palju sõltub ka sarnasest maailmatajumise viisist. See on ehk kõige tähtsam. Ja kunstniku puhul eeldan ma ka võimet mind üllatada.

Mis teeb kunstnikust teatrikunstniku?

Neljamõõtmeline mõtlemine ja võime muuta tavalised asjad ebatavaliseks ning vastupidi.

Kui tähtis või vähetähtis on lavastajale kunstnik?

Paar üksikut erandjuhust välja arvata on kunstnik mulle väga oluline. Kunstnik on oma loominguga nagu viljakas muld millel siis külv kas hakkab kasvama või mitte

***

 Kunstnik Ervin Õunapuu, oled olnud nime poolest teatrikunstnik, lavakujundaja, nüüd lavastuskunstnik. Ilmselt on heal lapsel palju nimesid. Milline on olnud nende 25 või rohkema aasta jooksul kui oled teatris töötanud muutus(sed) kunstniku töös?

Ega muutunud pole eriti miskit, lavapoisid käivad ikka ringiratast, haamer käes ja naelad suus. Samas on tulnud kasutusele erinevaid fantastilise kvaliteediga materjale, välismaalt saab tellida kiviseina imitatsioone, imeilusaid lilli, alumiiniumkeevitust, tohutuid purskkaevusid ja muid uskumatuid toredusi. Ükskõik, kui hull idee pähe ka ei karga, kõik, mille järgi hing igatseb, on võimalik – vali kataloogist tootenumber ja vajalik detail saadetakse kas või maailma otsast kohale.

Kes teeb ettepaneku etenduse kujundamiseks?

Lavastaja on lavastuse algus ja ots, ka lavakujundus algab ja lõpeb temaga. Tavaliselt kunstnik vaid realiseerib lavastaja ettekujutusi ja nägemusi, on sidemeheks lavastaja ja teostajate vahel. See on karmilt öeldud, aga paraku nii on. Noored kunstnikud (ka mina omal ajal) ei taha aru saada või ei julge tunnistada, et lavastuse sünd on kollektiivne looming. Iga sekund lavaruumis ja -ajas peab olema tervik – näitleja, dekoratsioon, rekvisiit, valgus ja helikujundus peavad hingama ühes ja samas rütmis, kui see nii pole, sünnib vaataja silme all ja peas suur piinlik arusaamatus.

Mis kaalutlustel nõustud?

Lavastaja isik on tähtis, teen koostööd ainult inimestega, kelle loomingut tunnen ja hindan. Olen juba nii vana, et ei viitsi vaielda või veel vähem end vägistada võõraste ideede ja arusaamadega.

Kust tuleb esimene idee?

Kui lavastajal on põhijoonised peas valmis mõeldud; näiteks millist ruumi ja mis detaile ta selles ette kujutab, siis on väga hea koos edasi fantaseerida ja tervikut kokku klapitada. Selline ühislooming ongi kõige huvitavam, kontrollida ideede realiseerumist ja siis vastavalt kas pettuda või hõisata.

Kui palju see töö käigus võib muutuda?

Ka minu kontol on paar sellist lavakujundust, mille lõppresultaat erineb esialgsest visioonist 99%.

Kas teed joonised, maketi?

On kujundusi, mille tööjoonised mahuvad salvrätikule, on ka selliseid, mille kavandite pakk on paks nagu piibel. Kuidas kunagi, mõnikord on näiliselt lihtsa idee teostamiseks vaja inseneride või peenmehhaanikute abi. Mul endal tehniline taip puudub, pealegi olen matemaatiline idioot selle sõna kõige otsesemas mõttes – erinevas mõõtkavas arvutamine pakub mulle tõelisi piinu. Olen elus vaid paar maketti teinud, ka maketi kallal nokitsemine pole mulle kontimööda – lihtsalt tüütu ajaraisk, sest laval ja kujundatud valguses avaneb niikuinii sootuks teine pilt… Harilikult on mu kujundused nii lihtsad, et maketti polegi vaja.

Kes on kunstniku abilised?

Abilisi on musttuhat ja mida professionaalsemad nad on, seda parem. Mul on elus vedanud nii lavastusala juhatajate, butafooride, puuseppade, metallimeeste, maalijate kui ka paljude teiste oma ala meistritega. Rätsepatest ja õmblejatest rääkimata. Pean neid kaasloojateks, väga paljude asjadega on nii, et lihtsalt pole võimalik teha paberile 1:1 joonist, nii tulebki välja, et tööjoonis on tegelikult inspiraatoriks nii tislerile kui sepale; nad igaüks panevad dekoratsiooni igasse detaili midagi endast, midagi sellist, mille peale ma ise poleks kunagi tulnud. Teostaja, kes realiseerib mu kavandi millimeetripealt, pole mulle kunagi meeltmööda – siis näen kohe enda vigu ja see on igavesti vastik tunne. Lavakujunduse resultaat sõltub mitme inimese koostööst, mida parem on meeskond, seda uhkem on lavapildi ja kogu etenduse mõjuvõim. Ükski lavastus ei püsi koos ilma valguse ja helikujunduseta, need lisavad lavastusele just selle maagia, mida ei saa sõnadega väljendada. Viimased valgusproovid enne esietendust ongi teatritöö juures kõige põnevamad – kõik saavad sõna otseses mõttes valgustatuks ja tihti sünnib ka nii palju räägitud ja otsitud teatriime.

Kui palju kujunduse valmimisel saab kaasa rääkida näitleja?

Igaüks püsigu omas rööpas. Näitleja töö on näitlemine, ma ei astu iial kunstnikuna lavale, et juhendada näitlejaid, kuidas üht või teist rolli teha. Olen viibinud juures, kui näidendist sünnib lavastus, mille on sünnitanud luik, haug ja vähk – see on õhtut täitev arusaamatu vaatemäng.

Tihti teed sina kujunduse ja keegi teine kostüümid. Miks nii?

Kuidas kunagi, siiski on vähe on neid näidendeid, kus ma tahan ise kujundada kostüüme. Mulle meeldib kokku otsida ja passitada kokku sõna otseses mõttes vanu kostüüme, eriti selliseid, mida pole keegi paar-kolmkümmend aastat näinud ega puudutanud. Teatrite ladudes on tallel kümneid tuhandeid kostüüme, mis ootavad oma aega. Nende seast võib leida fantastilisi rõivaid, mis mõjuvad laval hoopis teisiti kui äsja nõelasilmast tulnud. Samas on lavastusi, mis nõuavad uusi kirkaid materjale ja originaalseid tegumoode – see on keeruline maailm, millele peab täielikult pühenduma. Ma ei pea õigeks, et eesriide avanedes publik ahhetab ja aplodeerib kostüümidele. Kui uhke kostüümi sees pole näitlejat, on vaatepilt piinlik.

Lavastaja on ühtlasi kunstnik etenduse juures. (Unt, sa ise). On see hea, halb…?

Ühest küljest, kitsalt vaadatuna, on see väga hea – võtad kogu vastutuse enda peale ja avad kogu oma maailma ise ning ei pea kellegagi arvestama, veel vähem vaidlema või muud moodi närve rikkuma. Samas on selline omavastutus teistmoodi väsitav ja kurnav – pead iseendaga lõputuid dialooge nagu skisofreenik ja mulistad mingis omaenda keedetud rokas, mis lõpuks tuleb endal ära süüa. Aga keegi polegi kunagi öelnud, et teatrikunstnik-lavastaja elu peab olema lust ja lillepidu.

Kas kujundus muutub, võib muutuda, reaetenduste käigus?

Kujundus muutub külalisetenduste käigus, teatrite lavad on erinevas suuruses ja lavatehnilised võimalused samuti. Kõige vähem kannatavad lavkujundused/erinevad pildid, mis on lahendatud nappide vahenditega. Mis viga viia etendus kas või kitsukese maakultuurimaja saali, kui kujundus piirdub ühe tooliga. Hiigelehitised ja keerulised vahetused kaotavad sageli poole või enam, kui lavastus kodulavalt kuhugi mujale viiakse. Osa teatreid teebki kujundusest ka väljasõiduvariandi, loomulikult saavad sellist luksust endale lubada vaid suured riigiteatrid, kel palju raha.

Oled olnud ka teatri peakunstnik. Milliseid lisakohustusi see sinult nõudis?

Taevas halasta, see kõik oli nii ammu ja pealegi ajal, kui rohi polnud nii roheline ja suhkur nii magus kui praegu. Kolm aastat provintsilinnas oli omamoodi ülikool, mille läbi häda ka läbisin, imekombel ilma suuremate skandaalideta. Mäletan mingit lõputut jama fuajee aknakardinate ja lillepottidega. Kohutav nagu õudusunenägu. Ma pole iial hakkama saanud ülesannete ja kohustustega, mis mind ei huvita. Ent kahtlemata sain sellest ajast kaasa üliväärtuslikke kogemusi, selliseid, mis praegugi marjaks kuluvad.

Sinu esimene lavakujundus, viimane, milline oli huvitavaim, igav, parim?

Igavaid ja kehvakesi ma ei taha mäletada, mõni töö paneb veel praegugi punastama. Esimene lavakujundus oli Egon Ranneti näitemängule „Südamevalu”, kus peaosa mängis Evald Hermaküla ja mille lavastas Kaarel Ird. See on üks minu parimaid kujundusi, ilma igasuguse irooniata. Arvan nii, sest mäletan seda tööd just nii – see oli ligi veerand sajandit tagasi. Ja parimaks pean alati viimset tööd, praegusel hetkel „100 aastat…” Vanemuises, mis esietendus 28. jaanuaril Hendrik Toompere jr lavastusena. Koostöö Hendrikuga on alati märkimisväärne ajahetk minu elus.

Milline lavakujundus on hea?

Alasti näitleja tühjas ruumis küünlavalgel. Nägin sellist lahendust Bochumis, see oli täiesti vapustav elamus. Kuldses poolhämruses vaid näitleja ja tekst. Kuna ideaal on juba sakslaste poolt realiseeritud, püüdlen kujunduse poole, mis eksponeerib maksimaalselt näitlejat ega torka totralt silma. Kui lavastuse juures kiidetakse ainult kujundust, on tegemist totaalselt ebaõnnestunud tööga.

 

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.