Härra Maurus on suvel Madude lageda Aivar

“See siin on minu kodu.” viitab Aivar Tommingas kohale, kus on elanud tema vanemad ja vanavanemad, kus kasvavad tema ja ta pere istutatud puud, kõrvuti vanadega.  Viio Aitsami foto.
 

 

„See on minu stiihia!“ ütleb üle kolmekümne aasta Tartus Vanemuise teatris näitlejana töötanud Aivar Tommingas Hõredal oma vanaisa- ja isakodus puhates. „Selle kadaka me istutasime siia Marega. Selle kase siis, kui abiellusime.“ Mare on Aivari naine ja Vanemuise teatri baletijuht. Kask, mida Aivar näitab, on juba suur puu ja kadakas kasvab sellise himuga, mis kadakatele ju meil kõige iseloomulikum ei ole.

Ajal, kui suur hulk Eesti näitlejaid suveteatrit teeb, on Aivar Tommingas uhke selle üle, et temal sellel aastal suvetööd ei ole. Ta on seda ise tahtnud. „Sellel suvel panime äiaga küünile uue katuse,“ näitab Aivar, võtab mootorsae ja jalutab oma metsa poole. „Siin magas ühel hommikul kährikupoeg. Selle silla tegin koos sõpradega. Siin toimetavad mu koprad. Nägin neid ühel hommikul. Teevad mulle tammi.“

Loe edasi Härra Maurus on suvel Madude lageda Aivar

Andrus Vaarik on sügisest Linnateatri näitleja


Jäneda talupäevadel ütles põrgust maa peal käimas ja oma punaseks kiskuvat hauasammast tiblade käest päästmas olev Ivan Orav, et vabakutseline näitleja Andrus Vaarik on sügisest Tallinna Linnateatri palgaline näitleja.

Aasta tagasi 10. mail kirjutas nüüdseks ajalehepalgalt teatriilma päris asju ajama asunud Andres Keil Päevalehes Andrus Vaarikule sünnipäevaks muu hulgas: „ Seda soovingi Sulle, Andrus: leia motivatsioon ja tahe, leia need lavastajad. Ja ole laval. Võiks isegi ütelda: tule lavale tagasi, nagu sa seda tegelikult oskad!“

Sellest aasta hiljem 9. mail esietendus Linnateatris Elmo Nüganeni lavastus „Meie, kangelased“. Vaarik mängis siis kaasa külalisena. Linnateater, endine Noorsooteater oli Andrus Vaariku esimene koduteater. Ta lahkus sealt Draamateatrisse siis, kui Elmo Nüganen seda teatrit juhtima asus. “Meie, kangelased” on esimene Vaariku ja Nüganeni koostöö.

Etendust näinuna julgen öelda, et Vaarik tegi suurepärase näitlejatöö suurepärases lavastuses. Vaarik kiidab etendusele eelnenud prooviperioodi ülihuvitavaks ja ta pole sellega ainus kogu trupis. Lavastuse valmimiseks tehtud proovid olid elamuslikud töös osalenud mitme eri põlvkonna näitleja sõnul. Ma siin ei kirjuta “kõigi” sellepärast, et lihtsalt pole jõudnud rääkida kõigiga.

Loe edasi Andrus Vaarik on sügisest Linnateatri näitleja

Veart kellad helisesid Tarkuse kiituseks

Neljapäeval pärast „Tarkuse eelviimast etendust Albus, Kukenoosi viljakuivatis, andsid Albu mail paar nädalat elanud ja esinenud lauljad ja näitleja Järva-Madise kirikus mitteplaneeritud tänukontserdi.

Veart kelladest rääkis Oru Pearu A. H. Tammsaare romaanis „Tõde ja õigus“. Kirjanik ja ta romaani kangelane pidasid silmas just Järva-Madise kiriku kellasid, mille helin üle raba Vargamäele kostis ja igavikust märku andis muu kõrval. See mõte tuli pähe 13. augusti öös Järva-Madiselt Rapla poole sõites.

Muusik Tõnis Mägi ütles, et see kontsert sündis „Head ööd, vend“ koori juhi ja hinge Pärt Uusbergi mõttes. Mägi sõnul uinusid lauljad ja pillimehed, kes Tarkuses kaasa musitseerisid, Albu vallas viibitud kümne päeva õhtutel „Head ööd vend“ koori esituses laulude saatel. „Me olime rõõmuga kõik nõus!“ ütles Tõnis Mägi.

Kontserdi põhiraskust kandsidki „Head ööd, vend“ koori lauljad. Kirikus kõlasid klassikaliste jumala ja jumalaema kiitmise laulude kõrval ääretult uhkelt Pärt Uusbergi enda Eesti klassikalistele luuletekstidele toetuvad laulud, mis kõlvad ka Uku Uusbergi lavastusest „Pea vahetus“. Selles Raplamaa noorte meeste eneseväljenduse etenduses.

Suur osa neist Pärt Uusbergi kirjutatud koorilauludest kõlas ka Rapla kirikus hingedepäeva kontserdil. Lummav puhtus.

Loe edasi Veart kellad helisesid Tarkuse kiituseks

Uku Masingust sigaretistatud käega


Augusti Teatrikülgedele kirjutas Masingust loo Ave Alavainu.

 

…ainult tunda end elavalt

determineerituna iga samm..

 

Selgituseks

Motoks olev fraas on pärit ühe Uku Masingu jüngri (kellest tuleb juttu ka edaspidi) otse-üleskirjutusest pärast tema järjekordset kohtumist selle suure ja kummastava isiksusega. Kui see keeruline lausejupikene nüüd tavakeelde ümber panna, tähendab see, et inimene, kes elab (=on elus), peab igal hetkel endale teadvustama, et kõik tema teed ja teod (k.a sõnad ja mõtted) on ette määratud. See on nagu omaette väike palve: „Anna, et ma eluajal elaksin nii nagu teaksin ma iga oma järgmist sammu.”

Ennast ma suureks Masingu-tundjaks ega jüngriks ei pea. Mu suhted Eha ja Uku Masinguga olid väga lihtsad ja eba-akadeemilised. Allpool jutustan vaid mõned meeldejäänud seigad.

 

1. Kohtumine

2. Eha ja põrgukohv

3. Usundusest

4. Jüngerlusest

5. Üksindusest

6. Lasteristimine

7. Lahkumine 

 

Loe edasi Uku Masingust sigaretistatud käega

Loe, see loeb