“See siin on minu kodu.” viitab Aivar Tommingas kohale, kus on elanud tema vanemad ja vanavanemad, kus kasvavad tema ja ta pere istutatud puud, kõrvuti vanadega.  Viio Aitsami foto.
 

 

„See on minu stiihia!“ ütleb üle kolmekümne aasta Tartus Vanemuise teatris näitlejana töötanud Aivar Tommingas Hõredal oma vanaisa- ja isakodus puhates. „Selle kadaka me istutasime siia Marega. Selle kase siis, kui abiellusime.“ Mare on Aivari naine ja Vanemuise teatri baletijuht. Kask, mida Aivar näitab, on juba suur puu ja kadakas kasvab sellise himuga, mis kadakatele ju meil kõige iseloomulikum ei ole.

Ajal, kui suur hulk Eesti näitlejaid suveteatrit teeb, on Aivar Tommingas uhke selle üle, et temal sellel aastal suvetööd ei ole. Ta on seda ise tahtnud. „Sellel suvel panime äiaga küünile uue katuse,“ näitab Aivar, võtab mootorsae ja jalutab oma metsa poole. „Siin magas ühel hommikul kährikupoeg. Selle silla tegin koos sõpradega. Siin toimetavad mu koprad. Nägin neid ühel hommikul. Teevad mulle tammi.“

Loe edasi Härra Maurus on suvel Madude lageda Aivar →

Jäneda talupäevadel ütles põrgust maa peal käimas ja oma punaseks kiskuvat hauasammast tiblade käest päästmas olev Ivan Orav, et vabakutseline näitleja Andrus Vaarik on sügisest Tallinna Linnateatri palgaline näitleja.

Aasta tagasi 10. mail kirjutas nüüdseks ajalehepalgalt teatriilma päris asju ajama asunud Andres Keil Päevalehes Andrus Vaarikule sünnipäevaks muu hulgas: „ Seda soovingi Sulle, Andrus: leia motivatsioon ja tahe, leia need lavastajad. Ja ole laval. Võiks isegi ütelda: tule lavale tagasi, nagu sa seda tegelikult oskad!“

Sellest aasta hiljem 9. mail esietendus Linnateatris Elmo Nüganeni lavastus „Meie, kangelased“. Vaarik mängis siis kaasa külalisena. Linnateater, endine Noorsooteater oli Andrus Vaariku esimene koduteater. Ta lahkus sealt Draamateatrisse siis, kui Elmo Nüganen seda teatrit juhtima asus. “Meie, kangelased” on esimene Vaariku ja Nüganeni koostöö.

Etendust näinuna julgen öelda, et Vaarik tegi suurepärase näitlejatöö suurepärases lavastuses. Vaarik kiidab etendusele eelnenud prooviperioodi ülihuvitavaks ja ta pole sellega ainus kogu trupis. Lavastuse valmimiseks tehtud proovid olid elamuslikud töös osalenud mitme eri põlvkonna näitleja sõnul. Ma siin ei kirjuta “kõigi” sellepärast, et lihtsalt pole jõudnud rääkida kõigiga.

Loe edasi Andrus Vaarik on sügisest Linnateatri näitleja →

Augusti Teatrikülgedele kirjutas Masingust loo Ave Alavainu.

 

…ainult tunda end elavalt

determineerituna iga samm..

 

Selgituseks

Motoks olev fraas on pärit ühe Uku Masingu jüngri (kellest tuleb juttu ka edaspidi) otse-üleskirjutusest pärast tema järjekordset kohtumist selle suure ja kummastava isiksusega. Kui see keeruline lausejupikene nüüd tavakeelde ümber panna, tähendab see, et inimene, kes elab (=on elus), peab igal hetkel endale teadvustama, et kõik tema teed ja teod (k.a sõnad ja mõtted) on ette määratud. See on nagu omaette väike palve: „Anna, et ma eluajal elaksin nii nagu teaksin ma iga oma järgmist sammu.”

Ennast ma suureks Masingu-tundjaks ega jüngriks ei pea. Mu suhted Eha ja Uku Masinguga olid väga lihtsad ja eba-akadeemilised. Allpool jutustan vaid mõned meeldejäänud seigad.

 

1. Kohtumine

2. Eha ja põrgukohv

3. Usundusest

4. Jüngerlusest

5. Üksindusest

6. Lasteristimine

7. Lahkumine 

 

Loe edasi Uku Masingust sigaretistatud käega →