Pildistab maailma. Jaan Kaplinsk 2010. aastal Esna soos.
See on lugu mille järgi sai parajaks Maalehe lugu.
Väga, väga võõras, on võõras keeles Eestis, Raplas, Mahlamäe tänaval kirjutada eestlasest suurmehele, kes elab Võrumaa serval Mutikul. Isegi siis, kui ta oma sünnipäeva eest Uus-Meremaale on läinud. Aga…
Läinud aasta 10. detsembril kirjutas Jaan Kaplinski oma blogis inglise keeles loo, pealkirjaga „Goodbye my Estonian“. Muu kurvastava hulgas ta seal ütles, „Thus I feel I have been an Estonian writer for half of a century, but I am no more an Estonian writer.“ See tähendab eesti keeles: „Nõnda tunnengi, et olen Eesti kirjanik olnud pool sajandit, kuid enam ma Eesti kirjanik ei ole.“. Mis on valesti, et vana mees nii mõtle(s)b?
Jaan Kaplinski on kirjutanud ka nõnda: „Aastat nelikümmend tagasi tulin Elva metsas kõndides äkki mõttele, et kas siis, kui meie keeles poleks sõna “armastus”, oleks armastus olemas, ja kuidas me sellest mõtleksime ja arutleksime. Vähemalt sellel ajal mõtlesid noored inimesed palju sellele, kas nad ikka armastavad või ei, kas see, mida nad tunnevad, on armastus jms. Keeli, kus meie “armastuse” taoline sõna puudub, on tõesti olemas. Seal ei saaks armastuse üle meie viisi ka mitte arutleda. See mõte oli üks tõuge, üks väike arusaam, mis viis mind eemale realismist ja lähemale nominalismile. (Usun siiski, et puhast nominalismi olla vaevalt saabki, nominalism ongi vaid eemaldumine, vabanemine realismist).“
