Egon Nuter ja Andres Lepik Raplas kultuurimaja lava üle vaatamas, enne etendust.

Ajal kui Vikileaks paljastab maailma suuri valesid on üpris turvaline vaadata Jaak Alliku lavastust Vana Baskini teatris nimega „Valedetektor“. Kes ikka hakkab meie väikeseid valesid avalikkuse ette tirima.
Lavastus esietendus 29.novembril Tallinnas Salme kultuurikeskuse suurel laval ja juba teine etendus mängiti Rapla publikule.
Lavastaja Jaak Allik ei alusta komöödialavastust jalaga tagumikku andmisega, ta laseb hoopis klaveril mängida ja mahedal näitleja häälel rääkida. Mis juttu mahehääl pajatas enam ei mäletagi, tähtis oli lavastaja märguanne vaatajale, et tegemist ei ole niisama naljapildumisega.
Vene autor Vassili Sigarev, on kirja pannud loo, mis võiks läbi naeru puudutada keda iganes.  Kavaleht ütleb muuhulgas, et Sigarev on sealmaa „uue dramaturgia“ viljakaim, värvikaim ja rahvusvaheliselt tunnustatuim autor. Need kolm värvikus, viljakus ja rahvusvaheline tunnustus kõlavad smamoodi nagu hea ametniku kriteeriumid Eestis, et ei jooks, käiks kellast kellani tööl ja oskaks keskmisel tasandil inglise keelt, aga olgu see lihtsalt meeledetuletuseks, mis maailmas täna tähtsad asjad on.

Loe edasi Vene pere väikesed valed →

Tartu uue teatri „Sisaliku tee“ finaal on õõva tekitav, magusa diskotümaka saatel on ufosisalikud jõudnud me peadesse oma jäljed jätta, me emotsioonid nahka pista. Kividel on sisaliku jälgi siiski veel näha. Fotod: Lauri Kulpsoo

Jaan Tooming, Margus Mikomägi

Tartu Uues Teatris tegutsevad sisalikud. 11. novembril esietendus Genialistide klubis „Sisaliku tee“. Lavastus kummutab kahtluse, et sisaliku teed enam jälgi ei jätvat.

Ivar Põllu kirjutatud ja lavastatud näidend on selline eksperiment, nagu me neid Eesti teatris ammu enam näinud ei ole. Tegu ei ole harjumuspäraseks saanud vormiotsingu või -otsingutega. Näitlejad Kristel Leesmend, Katrin Pärn ja Nero Urke otsivad teatrisse ja enda ellu uut sisu. Selline tunne on mul ka, et see sisuotsing on seotud uute näitlejatehniliste, täpsemalt mõttetehniliste mängude ja eneseleidmistega. Aga see on nii habras asi, et sellest avalik kirjutamine võiks seda kahjustada. Kui nii on, nagu tundub, paistab see varem või hiljem nagunii silma selle koosluse tulevastes töödes.

„Sisaliku tee“ algab matustega. Tagantjärele on siin ootamatu seos 28. novembril esietendunud Draamateatri lavastusega „Panso“, mis lõpeb matusega. Aga nojah! Ega ma Tartus legendaarse Jaan Toomingaga kõrvu istudes ja sisalikke vaadates ei teadnud seda, et Tallinna Panso-etenduses on mu kõrvalistuja tema õpetajast rääkivas tükis noore teatrimuutja sümbolina sees. Ird ka on seal Tallinna inimeste Panso-tükis. Ja suureks sai lavastaja Jaan Tooming ju mitmeid aastaid pärast seda aega, millest räägib Panso-näidend.

Loe edasi Sisalike teed inimmõtte koridorides →

Küsid, mis maailmas muutunud on, mis mitte?

Enne surma haiglas olev Panso ütleb muu hulgas, et elule tuleb vastu naeratada, sest ega tema, siga, sulle niikuinii naeratama ei hakka.

Mälusillad

Merle Karusoo on kõigele muule heale lisaks pedagoog. Ta kannab noorele mehele – siin on tähtis, et «Panso» autor Paavo Piik on veel lavakoolis Elmo Nüganeni õpilane – kokku oma õpetaja kirjutatu ja ülekirjutatu.
Sünnib näidend, millesse muu hulgas on seotud see tarkus, mille omalt poolt lisab näidendi vormistaja, noor kultuuriilma siseneja. Ja siis hoopis teiste elu- ja teatrikogemustega lavastaja Karusoo peab vormistatud lavatekstist täpselt kinni. Arvestab tingimusteta.

Lavastaja ja näitlejad on loovad seal, kus teksti enda loovus selleks võimaluse jätab. Olgu siin näiteks kaks stseeni. Üks, kus tehakse teatrikooli sisenemisel tavaks saanud etüüde, ja teine, kus «Hamletit» esitatakse me teatriajaloos muutuste alguseks peetava Suitsu õhtu vormikeeles. See on hästi tähelepanuväärne.

Lavastaja Karusoo ja trupp lähtuvad nagu hea orkester vaid nootidest ja mängivad ikkagi nõnda, et kõik on oma, iga kord uus ja kõlab, nagu mängitaks esimest korda.

Laupäevasel eelesietendusel – Panso eluajal nimetati selliseid etendusi kontrolletendusteks –, plaksutas publik üksmeelselt, pikalt. Tänuaplaus oli selline, et vaatajatele oma näitlejaandekuse uue tahu avanud Panso osatäitja Mait Malmsten ka lavastaja Merle Karusoo kummardama hõikas. Ma ei ole sellist asja enne näinud.

Loe edasi Voldemar Panso viimane valss →

Küsid, mis maailmas muutunud on, mis mitte?

Enne surma haiglas olev Panso ütleb muu hulgas, et elule tuleb vastu naeratada, sest ega tema, siga, sulle niikuinii naeratama ei hakka.

Mälusillad

Merle Karusoo on kõigele muule heale lisaks pedagoog. Ta kannab noorele mehele – siin on tähtis, et «Panso» autor Paavo Piik on veel lavakoolis Elmo Nüganeni õpilane – kokku oma õpetaja kirjutatu ja ülekirjutatu.
Sünnib näidend, millesse muu hulgas on seotud see tarkus, mille omalt poolt lisab näidendi vormistaja, noor kultuuriilma siseneja. Ja siis hoopis teiste elu- ja teatrikogemustega lavastaja Karusoo peab vormistatud lavatekstist täpselt kinni. Arvestab tingimusteta.

Lavastaja ja näitlejad on loovad seal, kus teksti enda loovus selleks võimaluse jätab. Olgu siin näiteks kaks stseeni. Üks, kus tehakse teatrikooli sisenemisel tavaks saanud etüüde, ja teine, kus «Hamletit» esitatakse me teatriajaloos muutuste alguseks peetava Suitsu õhtu vormikeeles. See on hästi tähelepanuväärne.

Lavastaja Karusoo ja trupp lähtuvad nagu hea orkester vaid nootidest ja mängivad ikkagi nõnda, et kõik on oma, iga kord uus ja kõlab, nagu mängitaks esimest korda.

Laupäevasel eelesietendusel – Panso eluajal nimetati selliseid etendusi kontrolletendusteks –, plaksutas publik üksmeelselt, pikalt. Tänuaplaus oli selline, et vaatajatele oma näitlejaandekuse uue tahu avanud Panso osatäitja Mait Malmsten ka lavastaja Merle Karusoo kummardama hõikas. Ma ei ole sellist asja enne näinud.

Loe edasi Voldemar Panso viimane valss →

See lugu ilmus 22.novembri ajalehes Postimees

Kui Vanapagan põrgust maa peale jõudis, oli Jumal inimsoo juba kuradi meelevalda andnud.

Jürka Põrgupõhjale saabumisega koos Viljandis laskub Ugala lavataevast õndsaks saamise maa ja maja kohale redel. Too ripub seal maa ja taeva vahel etenduse lõpuni. „Taevatrepp“ on just nii kõrgel ja nii madalal, et kui piisavalt pingutada, jõuaks me kõigi sõrmed redeli esimese pulgani.

Lavastuse lõpus, enne kui rahvas Jürka üksmeelselt maha lööb, et ise õndsaks saada, on vanapagan jõudnud sellele kõrgusele, kus ta saab redeli sõrmeotstega üles tagasi lükata. Kas tähendab redeli kadumine õndsaks saamise lootuse kadumist igaveseks…?

Sümboolse lootuse kadumisega lavastus aga ei lõpe. Üks lõpp on veel, üsna ootamatu. Ma parem ei räägi seda siin ära.

Loe edasi Õndsakssaamatuse lugu Ugala teatris →