Riputan siia nüüd hea meelega jutuajamise Siim Kallasega. Lugu sündis, siis kui Eestis algas kalendritalv. täna on taliharja päev. Lühike variant ilmus aasta esimeses Maalehes.

Täna on, õigemini võb arvata, et just tookordne Kallase Euroopa suurte lennuväljade karm korralekutsumine, “ettepanek”, et nad investeeriksid lumekoristamise tehnikasse, kutsunud esile tema vastase rünnaku ja süüdistused. Aga läinud aasta lõpul rääkisime nõnda…

…Euroopa suurtes lennujaamades ei suudeta toime tulla taevast sadava lumega. Euroopa Komisjoni asepresident transpordivolinik Siim Kallas teeb kurja häält, Eestist. Kalendritalv algas varahommikul.

Milline teie reaalne side Eestiga on?

Ma jälgin Eesti ajakirjandust, läbi sinise ekraani. Me kuulame raadiot. Minu naine hoolega vaatab Aktuaalset kaamerat arvutist jne.

Oludega-asjadega oleme kursis, aga tunnetus väheneb. Sest üks asi on kõike lugeda, kuid teine inimestega otse suhelda. Otsesuhtlus annab täiendava infokanali – kehakeel, silmavaade, sa tajud…

Oleme kuus ja pool aastat ära olnud, ajad on muutunud ja kõike enam ei taju.

Kuhu Eesti te maailmapildis asetub?

Ta on kodu. Enamus me elust on elatud Eestis, sidemeid katkestada oleks raske. Nooremad võivad ju minna, aga ma kujutan ette, et ka nende jaoks on kohanemine täiesti teise maailmaga valuline protsess.

Kodumaa- ja kodutunne on asjad, mis ei kao. Ma mõtlen Eesti peale, tahan, et tal läheks hästi, ja teen omalt poolt kõik, et läheks. Ma tulen siia tagasi.

Loe edasi Siim Kallas taevas, maal ja Eestimaal →

See lugu Jaak Jõerüüdiga ilmus pisut toimetatumana 2010. aasta viimases Maalehes.  Foto: Sven Arbet

Diplomaat ja kirjanik (või oleks õigem öelda kirjanik ja diplomaat?) Jaak Jõerüüt on aastaks peatanud oma töösuhte. Oma hiljuti ilmunud romaanis „Muutlik“, küsib ta muu hulgas, et äkki Eesti rahvas tahab välja surra? „Mis on rahva ühine vaim ja kus tekib kollektiivne teadvus?“ küsib Jaak Jõerüüt, lisades, et on olemas hulk küsimusi, mida peetakse ebasündsaks ja neist ei taheta rääkida.

„Sumin ja kõmin. Higi. Vihkan vastuvõttude KÕMISEVAID ruume, kus mitmesajapealine inimmass ajab tühijuttu, ja kui sa tahad mõnega kahte sisulist lauset vahetada, ühtäkki pärismõtet jagada, siis on see täiesti võimatu, sest tuleb karjuda,“ kirjutab Jõerüüt oma vastses romaanis diplomaadi elust üpris ebadiplomaatlikult. Kirjanik rõhutab, et see raamat on romaan, ei ole päevaraamat ja sellisena tuleks teda ka lugeda.

Jaak Jõerüüt, kuidas harjuda elu igapäevaste tüütute rutiinidega?

Inimesed peaksid tegema ainult seda, mis neid huvitab. See on üks pool asjast. Teine pool on, et ükskõik, mida sa teed, seda on ju võimalik kriitiliselt ka vaadata. Minu töös on olemas mõlemad pooled, nii ja see, millest ei ole isu täis.

Raamatus ma ei kirjuta päris tuimalt igapäevast. Ma noppisin välja markantsemad hetked, asjad, millel on suurem tähendus. Kunagi ei ole igapäev väga hea ja kunagi ei ole igapäev väga halb. Kõik on muutlik, kõik muutub.

Otsene vastus on, et kui ei meeldi, tuleb ära tulla. Kui tunned, et see sulle sobib, tuleb teha täiega 24 tundi päevas, mis siis, et vahepeal väsid. Elu ei ole ainult tordi söömine.

Mu mõni elukogenud sõber on öelnud, et kui on elu ja surma küsimus, siis teed ära imelisi asju, mille peale võib hiljem ainult pead vangutada.

Loe edasi Maailma majandus sööstab mäest alla nagu hull mees suuskadel* →