Üllar Saaremäe ainus ja igavene teatrielu

 

Kuulake selle loo lugemise järel või lugedes, kuidas Üllar Saaremäe loeb Juhan Viidingu luulet. Vaata  ja kuula Muusikamappi.

 Margus Mikomägi

Rakvere teatri peanäitejuht 13. hooaega, Üllar Saaremäe, on oma valmisolekuga rääkida nii vahetu, et võtab küsijalt igasuguse tahtmise norida. Mees on säilitanud ideaalid. See on suur oskus mis tahes ajal.

Ikka on õpilasi võrreldud õpetajatega. Ideaalide asjus ja neist rääkimise kunstis on Saaremäe hästi sarnane siin mõni kuu tagasi kõnelnud lavastaja ja õpetaja Kalju Komissaroviga.

 

Kas Rakvere ja siinne teater on sinu jaoks provints?

Ma ei ole kunagi nii mõelnud. Ma sõna “provints” ei võta tõsiselt Eesti kontekstis. Provintsist saab rääkida sisuliselt selliste maade või riikide puhul, kus ühest servast teise minemine võtab mitte tunde nagu meil, vaid ikka päevi. Rakvere on Tallinna eeslinn.Üks “provints” siiski on ka Eestis ja see väljendub mõtteviisina. See on siis selline kängitsetud, alaväärsuskompleksist kantud “ah, mis nüüd meie”…

Niisugust provintslust ei ole ma kohanud ei Ugala teatris, kui Viljandis elasin, ega ka nüüd Rakveres. Küll olen seda tajunud aga märksa suuremates teatrites, pealinnas. Paistab, et see mõtteviis võib olla inimestes sügavalt sees, töötagu nad siis Estonias, Draamateatris või Vanemuises.

Loe edasi Üllar Saaremäe ainus ja igavene teatrielu

Kaduviku mehed teatri ees, ümber ja sees

 

Margus Mikomägi

Neljapäeva hommikul Rakvere poole sõites loen Eesti Ekspressist, et sealses teatris lavastanud Erki Aule on vaat et Eesti parim lavastaja ja „Kooselu väikesed kuritööd“ üks hea lavastus.

Just eelmisel õhtul on Rakvere teatri rändnäitlejad seda tükki Raplas näidanud. Ma siis pärast etendust mõtlesin, et küll on kole, kui teatri juurde on jõudnud inimesed, „lavastajad“, kes isegi seda ei märka, kuidas laval sündiv ise kujundliku lõpu kätte mängib. Lavastaja, kes ei näe näitlejat, on halb lavastaja.

Ma, jah, mõtlesin, et ilmselt lavastaja segas näitlejaid proovides, mitte ei aidanud. Seda ka, et Erik Ruus on raisatud näitleja, talle tuleks kohe anda mõni selline osa, ülesanne, mis vaimustaks, teda pööraks uuele loomerajale.

Sõidan Rakverre päev enne seda, kui seal 2008. aasta parimate teatritegude preemiaid jaotama hakatakse. Oleksin tolles linnas hää meelega kohtunud Peeter Jakobiga ja juttu ajanud Toomas Suumanniga. Juba sõites tean, et Suumann kusagil Oslo lennujaamas möödakiirustavaid rikkaid vahib, tal seal Norras miski filmivõtte päev.

Peeter Jakobi on aga Rakvere tolmu oma jalgadelt raputanud, sõprade sõnul on pensionär, elab Viimsis, teeb teatris kaasa ja hoiab lapselapsi.

Loe edasi Kaduviku mehed teatri ees, ümber ja sees

„Ilu on ime!“ pealkirjastab Jaan Tooming oma uue raamatu esimese loo

 

Nädal tagasi ilmus Johannes Esto Ühingu kirjastuses Jaan Toominga luule- ja esseekogumik „Yles- ja allavoolu“. Muuhulgas algab raamat tõdemusega: „Kes ei taha surra, see jääbki elama.“

Kirjastaja tutvustab uut raamatut nõnda: „Lavastaja ning mõttetark Jaan Tooming arutleb oma süvitsi minevas luule- ja esseedekogumikus argihalluse ületamise ning vaimses mõttes täiskasvanuks saamise teemadel. Arutleb lausa piibellikult, teadmust tundnuna. Autori käekõrval rändame suurte religioossete juhtide radadel ning õpetussõnade allikail, kuuleme lugusid saami nõidadest ning keskaegsetest munkadest, põhjarahvaste pärimusist ning eesti oma kirjasõna saamisest. Sekka õpetussõnu noorele näitlejale ning teatrikiitu ja -kriitikat. Tooming lummab. Ta salapärane sõnaseade saadab süüvima. Hetk, selle raamatu lugemiseks igavikult varastatu, saab tarkust täis.“

Teatriitasku avaldab autori loal sest raamatust ühe loo.

 

Kiri noorele näitlejale

Jaan Tooming

 

Minu elutöö on tehtud. Olen üle 60 aasta vana, pensionieelik. Ma ei taha Sulle anda autoriteetseid nõuandeid, vaid osutada ainult ohtudele, mis varitsevad näitlejat tema elukutses. Iga autoriteet on kurjast, sest siis ei mõelda enam oma peaga, vaid toetutakse kellegi teise mõtetele. Aga teise kasutamine karguna tähendab enda tunnistamist invaliidiks. Igaühel on käia oma tee ja seda leida on väga tähtis. Sõltumine ühiskonnast, tööst, teisest inimesest, positsioonist, minevikust, ning rahvusest ja riigist vangistab inimese meele ning pole lootustki, et ta saaks vabaks indiviidiks.

 

 

Loe edasi „Ilu on ime!“ pealkirjastab Jaan Tooming oma uue raamatu esimese loo

Maailma mõõtmisest

 

Ülo Vooglaid ei väsi kinnitamast:  “Pühendumine, see on midagi väga erilist. Pühenduma ei saa käskida. Need, kes ei pühendu, saavutavad harva midagi suurt ja tõelist.”

Ülo Vooglaid

Jaanuari keskel helistas mulle üks lapselaps ja küsis: „Vanaisa, kas sa oled juba Maailma mõõtmist lugenud?”. Jõudsin vaevalt tunnistada, et ei ole, kui sain noomida: „Oi-oi! Seda sa pead küll otsekohe lugema!”

Loe edasi Maailma mõõtmisest

Teatriküljed on Nädalise vahel, paberlehes

Rakvere teater 26.märtsil 2009.aastal. Pildistatud Rahvaaiast. 

Loe täna paberlehest ja hiljem Teatritaskust intervjuud Rakvere teatri peanäitejuhi Üllar Saaremäega. Jaan Tooming avaldas uue raamatu. Teatrikülgedel on lugu sealt “Kiri noorele näitlejale”. Jüri Aarma räägib, ei räägi, Ugala konfliktist. Teatrikülgi raamib Rakvere reportaaž,

Eesti vabariik on abielus kullast naisega

  Margus Mikomägi

Me peaks hakkama oma rahvalaule kriisiaja pilguga hindama. Tänaseks on Eesti vabariigi sepad me riigist tagunud kuldnaise. Naine on seega ilus ja säravgi, aga armastada teda ei saa. (Mis muu see maailma viie rikkama riigi hulka saamine ja tahtmine ikka on, või võib täna juba öelda, oli.) Üks Soss-sepa lugu on kah maailmas liikumas, ehk eesti juurtega jutt. Ja kilplasedki on me rahvapärimuses pilatud ja armastatud.

Loe edasi Eesti vabariik on abielus kullast naisega

Loe, see loeb