Kogutud muljed.
Illustratsioon Ervin Õunapuu
Vaata ka Jalutuskäigud, teatrimaastik kuklasse kumamas 1
Uitmõtetega ettekanne sellest, kuidas ma septembri alguses Tartus teatrifestivalil Draama 2010 käisin, mida seal nägin ja kuidas see mõjus.
Teater 2009. aastal
•Inimesed käisid teatris 873 800 korda (2008. aastal ligi 983 100);
•Riiklikku toetust said 28 teatrit.
•Publikul oli võimalus näha 4731 etendust, 401 lavastust, millest 153 olid uuslavastused.
•Lavastustest 270 olid mõeldud täiskasvanutele, 39 noortele ja 92 lastele.
•Ühe pileti keskmine hind oli 131,8 krooni. Muusikalide piletid olid kallimad, lasteeetenduste piletid kõige odavamad.
Volkonski suudlus
Urmas Vadi tekst ja lavastus. Taas on publik tribüünidel kahel poole katvalki. Tühi ruum ja saalipõrand, seinal vaid korvpallirõngas. Kohe, kui saaliukselt paistab Peeter Volkonski selg ja haprakese Laura Petersoni silmad, tunnen ma, et tahaks neid mõlemat emmata. Just Volk on see mees, kes lahkumisel „musi!“ armastab öelda, “nägemiseni” asemel, Nüüd siis on publik pandud suudlust ootama. Lisaks veel viimast.
Urmas Vadi, selle loo kirjutaja ja lavastaja, on tulnud lihtsa ja geniaalse mõtte peale – noored kenad naised käivitavad vanades meestes loomingulisuse. Nii on elus ja see, mis Genialistide klubi saalis sünnib, on elu. Peeter poeb nahast välja, et Laural oleks huvitav. See, kuidas rääkida nii, et oleks põnev vaadata ja kuulata, on Volgil käpas, ta on väga hea näitleja ja au Vadile, et ta seda teab, näeb ja teistele näidata on võtnud. Laura Peterson on Peetrile paslik partner. See, kuidas ta vaikides vaatab, kuidas huvi kaotab, kuidas ennast liigutab, on näitlemine, on keskendunud kohalolu, see siin ja praegu, on huvitav ja natuke salapärane. Volkonski meisterlikkust näitab, kuidas ta pikk monoloog läheb igavaks kuulata vaadata just siis, kui peabki minema.
Festivali etenduse publikus oli palju teatritedlasi, kes kuulasid peategelase analüüsi teatripublikust„ /—/ Kõige leebem, aga samas ka kõige rohkem hulluks ajavam publik on teatriteadlased. Need on kõik naised, mis on ju tore. Aga nad kõik on üksikud tüdrukud, kelle pilk rändab kusagil kaugustes, ulmades. Samas teavad nad teatrist kõike, on lugenud ja käivad kogu aeg teatrit vaatamas ja kirjutavad siis kõik, mida nad näevad, üles, peavad päevikut. /—/ Alati on vähemasti üks teatriteadlane, kes pärast etendust luurab sind kusagil nurga taga, garderoobis, kohvikus, kodutrepil, just nagu oleks etenduses ikka veel midagi puudu jäänud. Nad nagu kardaksid, et midagi võib teatriajaloo jaoks kaduma minna, on nagu detektiivid, kes ma ise olla võiksin, /—/“.
Nähtud etendus annab jõudu, ei väsita. Väga hea lugu väga heas esituses. Laura Peterson ütleb etenduse kavalehel: „Hea lugu on see, mis mingil viisil täiendab seda lugu, mida me ise elame.“ Nii on, näitleja kohaolu on heas lavastuses alati tunda ja see laeb publiku.
