Näitleja Enn Kraamil on mälestuskivi Rapla Uuskülas


 

Raske kirjutada mehest, kes kunagi ühtki intervjuud ei andnud. Ta keeldus neist.
Ennu lemmiksöök oli pöff a la tatar… Vist Veljo Käsperi film “Keskpäevane praam”, mille kohta ta ise ütles: keskpärane kraam… Hea mees oli. Puhaku rahus,“ kirjutab Ennu Ugala teatrisse tööle võtnud tolleaegne teatri peanäitejuht Andres Lepik.

 

Teatrileksikonis on kirjas, nagu sellistes raamatutes kombeks, napp tekst: „KRAAM (õieti Kram), Enn (20. VII 1943 Rapla- 18. juuni 2001 Viljandi), näitleja. ETL-I liige (1965). Isa maaler, ema kaubandustöötaja. Lõpetas 1961 Rapla kk-I ja 1965 TRK lavakunstikateedri. Töötanud 1965-92 Noorsooteatris, 1993 Nukuteatris ja “Vanalinnastuudios” ning a-st 1994-2001“Ugalas”. Mänginud telelavastustes (“Ukse taga”, 1966, “Plekkmehed”, 1984, “Romulus Suur”, 1988 ja filmis (“Valge laev”, 1971, “Metskapten”, 1972, “Vana mees tahab koju”, 1991, kõik TF). ENSV tnl. Kunstnik (1975).“

Ja siis tuleb rollide loetelu, pikk, aukartust äratav.

Loe edasi Näitleja Enn Kraamil on mälestuskivi Rapla Uuskülas

Draama 2009 “Eludest” “Vahepeatuseni”

“Vahepeatuse” rõõmsad tegijad hetk pärast esimest õnne. 12.september 2009, hilisõhtu. Vasakult Alo Kõrve, Indrek Ojari, Argo Aadli, Märt Meos ja Uku Uusberg.

“Vahepeatuse” naisalge, Sandra Üksküla kuulab žürii auväärsemat liiget teatriprofessor Ian Herbertit. 2009., 12. september Tartus.

Draamafestivalist põhjalikumalt kirjutan ka Teatritaskus kindlasti, kunagi hiljem. Praegu on rahvusvahelise žüri hinnangu üle hea meel vaid. See millest mõtlevad ja mida oskavad ka vaatajatele rääkida teatrikeeles Uku Uusberg ja tema sõbrad, mõttekaaslased, on tähelepanuväärne algusest peale. Nüüd tuli siis ka sõltumatute tähelepanu. “Elud” etenduses preemiavääriliseks osutunud näitlejannad Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova on Uku Uusbergi lavakooli kursusekaaslased, ka see on märk ideaalidesse uskuva teatripõlvkonna tulekust. Kuuekümnendad on tagasi, täiskasvanumal noorel moel kui kunagi varem. Pange seda tähele.

DRAAMA 2009 võistlusprogrammist, kus osales 15 Eesti teatrit, pälvisid auhinnad:

• Triin Suvi – valguskujunduse preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
Argo Aadli, Indrek Ojari, Alo Kõrve – preemia kolmele meesnäitlejale, R.A.A.A.M. „Vahepeatus”
• Eesti Nuku- ja Noorsooteater „Mängurid” – preemia nukudisaini ja –näitlejameisterlikkuse eest
• Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” – ansamblitöö preemia
• Martin Algus – lavale jõudnud lootustandva kirjutaja preemia, Pärnu Teater Endla „Janu”
• Ardo Ran Varres – helikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
• Riina Degtjarenko – kostüümikujunduse preemia, Eesti Draamateater „Lõputu kohvijoomine”
• Marika Vaarik – naisnäitleja preemia, Teater NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”
Uku Uusberg – lootustandva lavastaja ja kirjaniku preemia, R.A.A.A.M. „Vahepeatus
Elina Pähklimägi, Jekaterina Novosjolova – preemia teatri ja elu vahelise piiri testimise eest, Tartu Uus Teater „Elud”

Draama 2009 žürii

  • Peeter Torop – Eesti/ kirjandusteadlane ja semiootik. Eesti Semiootika Seltsi esimees ja Tartu Ülikooli kultuurisemiootika professor.
  • Ian Herbert – Inglismaa/teatrikriitik
  • Mladen Kiselov – Bulgaaria/lavastaja, näitleja, teatripedagoog.
  • Marina Davõdova – Venemaa/teatrikriitik
  • Varda Fish – Iisrael/ dramaturg, õppejõud.
  • Tommi Auvinen – Soome/ Soome Teatriliidu juht.
  • Indrek Saar –  Eesti Vabariigi Riigikogu liige, näitleja

Kuidas (l)avastada teatriprofessor Ingo Normetit

 

Ingo Normet, huvitavam kui pealtnäha. Viio Aitsami pilt.

Eesti kuulsaima lavakooli ( Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool) juhataja Ingo Normet alustab me vestlust igavalt – professionaalselt ja kiretult, akadeemiliselt täpselt, mis nüüd, tundub, peaks välistama kuulaja ja mahakirjutaja eksimused eos.

Imestus ka käib läbi mõtetest, et kui lavakooli asjadest nii emotsioonitult saab rääkida, miks siis ometi igal aastal just sellesse Ingo Normeti 14 aastat juhitud kooli selline tung on. Hiljem, kui professor Normetilt seda küsin, imestame mõlemad!

Kusagil tema monoloogi kolmandal minutil hakkab mulle kohale jõudma, et see, mida kuulen, on uudis.

Nii leiategi Ingo Normeti jutu esimese osa siitsamast alt uudistena. Meie kõnelus jätkus pärast uudiseid:

 

Jäin teie juttu kuulates mõtlema sellele, et peale Pepeljajevi, kes on Eestis tõesti väga tuntud mees, ei ole lavakoolil n-ö Vene suunal erilisi suhteid, mida eeldaks ja ootaks. Teie olete ju Anatoli Efrose õpilane?

Minu õpetaja on tõesti Efros. Aga lavakoolis on juba neljas kord lavastamas moskvalane Aleksandr Pepelyajev. Meil on lühemat aega õpetanud ka Adolf Šapiro, liikumisõppejõud. Praegu on Eestisse elama tulnud minu kursusekaaslane GITISest, bulgaarlane Mladen Kisselov. Tema on viimased 20 aastat Ameerika ülikoolides õpetanud teatrit. Ta tuleb nüüd samuti meile, õpetama nii näitlejaid kui lavastajaid.

Saan aru, et paljude noorte jaoks on Venemaa eksootilisem kui Lääs. Minuealiste jaoks on vastupidi, omal ajal ei pääsenud mitte kuskile mujale, kui ainult Venemaale. Kas see on nüüd sellest tingitud… Igatahes ei ole siin mingit tagamõtet. Nii on lihtsalt läinud. Peale selle on ka kõik organisatsioonilised asjad Läänega nüüd palju lihtsamad ajada.

Pea kõik meie lõpetajad on õppinud mitu kuud Londonis. Seda on finantseerinud Erasmuse fond , Kultuurkapital, Eesti Rahvuskultuuri Fond.

Venemaa on väga kallis, keelt ei osata enam, aga ma ei välista /…/ , et mõni tulevastest kursustest õpib mõni aeg Moskvas.

Neljas kursus läheb kevadel, vist aprilli lõpus Türki. Seal on teatrifestival ja nad mängivad Mart Kolditsa lavastust „Kummitus masinas“.

Loe edasi Kuidas (l)avastada teatriprofessor Ingo Normetit

Lavakooli uudised

 Allikas: vestlus Ingo Normetiga (Pildil)

2010. aastal võtab kursuse Tiit Ojasoo

Kuna sellel aastal ei ole meie koolis uusi üliõpilasi (uus kursus võetakse üle aasta), on meie kooliaasta algus suhteliselt asjalik ja praktiline.

Tänavu oktoobris kuulutatakse aga välja uus vastuvõtt lavastajatele ja dramaturgidele. Hiljem ka /…/ näitlejatele.

Järgmist kursust juhendab Tiit Ojasoo, kes on NO99 teatri peanäitejuht. Tiit Ojasoole on see esimene päris oma kursus vastu võtta. Ta on olnud küll /…/ õppejõud ja noortega koolis ka lavastanud.

Oleme siin koolis püüdnud, et kursuse juhendajad oleksid väga erinevad. See oleks kurb, kui kool oleks ainult ühte nägu. Praegu õpib koolis teine ja neljas kursus. Teist kursust juhendab Elmo Nüganen, neljandat Hendrik Toompere. Juhendajad kutsuvad endaga kaasa ka näitleja õppejõud. Eriala-õppejõud seega vahelduvad. See on samuti hea. Minu ülesanne on kogu seda tööd koordineerida.

 

Õppetöö algas augustis

Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) algab uus õppeaasta tavaliselt augustikuu viimasel esmaspäeval. Tänavu oli see siis 31. august, kui üliõpilased ja õppejõud kogunesid avakoosolekule. Seejärel saadi kokku oma õppejõududega, tehti plaanid ja teisipäevast algasid tunnid.

Lavakoolis algas õppetöö juba varem ja see kipub olema tavapärane, põhjuseks mitmesugused eriprojektid. Näiteks tänavu tulid neljanda kursuse üliõpilased kooli juba 10. augustil, et alustada bakalaureuselavastuse proovidega.

 

Proovid Aleksander Pepeljajeviga

Moskva koreograaf ja lavastaja Aleksander Pepeljajev on meil teinud mitu väga huvitavat lavastust. Meil ta nüüd lavastab neljanda kursuse üliõpilastega Mihhail Bulgakovi „Meistri ja Margarita“ järgi oma versiooni, pealkirjaga „Margarita ja meister“. See lavastus esietendub NO99 teatris 25. septembril.

 

Lavastajad ja dramaturgid õpivad valgust

Koolis on kolm õppesuunda: lavastajad, näitlejad ja dramaturgid. Teise kursuse lavastajad ja dramaturgid alustasid juba augusti viimasel nädalal lavavalgusõppega. Neid juhendas Tallinna Linnateatri valgusemeister Kalle Karindi.

Septembri algul tuleb meile Soome teatriakadeemia õppejõud Kimmo Karjunen kes viib läbi spetskursuse valguse alal.

 

 

Loe edasi Lavakooli uudised

Teater, mu armastus…

Septembri Teatriküljed on valmis. Laupäeval algab Tartus Eesti teatri festival Draama 2009. Õunad valmivad, meil siin sajab… On 5. september 2009.

Teatriküljed keskenduvad seekord mõtetele, mida mõtlevad teatriõpetajad Ingo Normet, Lembit Peterson, Hendrik Toompere ja Peeter Jalakas. Ka on külgedel kummardus Enn Kraamile ja Uusküla meestele, kes sellele Uuskülast pärit näitlejale mälestuskivi panid. Kolm veergu lavakunstikooli uudiseid kõigele lisaks.

Teatrid alustavad sügishooaega. Õhus on elektrit.

Lembit Peterson ütleb külgedel muuhulgas: „Et nad tunneksid isegi väsimuses väsimatut soovi raskusi ületades oma loomingulistes vajadustes ja kavatsustes selgusele jõuda ja neid publiku rõõmuks teostada.“ Lavastaja seda öeldes mõtleb oma õpilastele ja teatrile, aga nii võiks ja peaks me oma elu seadma ju ka siis, kui see, mida teeme, ei ole teater.

Ostke leht ja lugege, ma ei väsi kordamast, Teatritaskusse need lood tulevad ju ka, aga vaatamata sellele, et sisu on üks, teeb vorm oma töö ja kõik on erinev. Tasku täiendab Külgi ja Küljed topivad Tasku täis. Väge!

Kuidas jäädvustada liblikate tantsu

Alljärgneva loo saatis Teatritaskule Lätis elav sõber Hannes Korjus.  Taskutegijatele tundub, et just tants on see, millest siin ruumis pisike puudus on olnud. Hannese põhjalik analüüsiv lugu laiendab tantsust mõtlemise piire igatahes.

 

Hannes Korjus

 

Kuidas jäädvustada tantsu – see on vist samavõrd igavikuline küsimus kui hamletlik „olla või mitte olla”… Ehk seepärast on mõistetav ka see lõppematu alkeemiline tung, mis innustab ikka ja jälle leidma liitmistehte tants + film tulemusena tekkivat tarkuse kivi” – seda, mille nimeks on „dance film”… Käesoleva kirjutise ajendiks sai Läti filmirezissööri Kristine Zelve 2007. aastal valminud „dance film” almanahh.

 

 

Loe edasi Kuidas jäädvustada liblikate tantsu

Loe, see loeb