Kristiina Ehinil on täna (18.juuli) sünnipäev. Olgu temas edasi koos nii saun kui katedraal.

See päev, kui me Treimanis luuletaja Kristiina Ehini ja muusik Silver Sepaga juttu rääkisime, lõppes lohe lennutamisega. Ega me väga tihti ei sõnastanud seda, et päev möödus ka juurtel kõndides, aga teadmine, et Silveri esivanemad sellel maal juba 400 aastat tagasi elasid, jäi juttudesse sisse.

Miks saavad Teatrikülgedel ruumi kirjanik ja muusik, miks on lool selline pealkiri? Lugege ja arvake ära. Ühe asja pean küll ka välja kirjutama, suurte tähtedega: kohtumine nende kahega kinnitab, et üks aeg, postmodernism, on igatahes otsa saanud. Mis siis, et enamus seda veel tunnistada ei taha või ei näe.

Te looming, Kristiina ja Silver, luuletused ja jutud, tantsud ja muusikategemine on teatraalsed. On palju-palju päris olemist ja palju-palju mängulisust.

Kristiina: Mis mõttes teatraalne? Ise oled! Minu luuletused ja jutud on kirjutatud südameverega!

Silver: Ma olen oma teel püüdnud õppida maneeritust – teha muusikat ilma maneerita. Kui ma läksin siit Treimannist Viljandisse kooli, siis meil oli rokkbänd. Panin tagi selga, nahkpüksid ostsin, kauboisaapad… pikk pats oli. Olin maalt tulnud mingi imelik tüüp akadeemias, linnas oli selliseid jõudnud juba küll ja küll. Sain aru, et ei pea kedagi mängima. Saab õppida vaid iseendamaks.

Kristiina: Kui oled endaks saanud, siis võib leida endas ka enda vastandeid. Ja selle väljendused kunstis võivad küll teatraalse mulje jätta, kuigi neis on ehk rohkemgi tõde kui siiruses. Nüüd rääkisin oma juttudest.

Loe edasi Sürrealisti tütar ja lohelennutaja mees →

Sellel Ervin Õunapuu fotol on näitlejad Marta Laan ja Hendrik Toompere noorem, allpool kirjeldatud stseenis.

Jänedal eietendus eile Urmas Lennuki näidend “Pärast surma Jendalis”. See siin on neljapäeval Maalehes ilmud intervjuu kärbeteta variant. Nii näidend kui lavastus on seda väärt, et vaadata, kui vaja siis isegi mitu korda. 1.augustist juhib Vanemuise draamapoolt lavastaja ja kirjanik Urmas Lennuk.

Su eile (1.juulil) Jänedal Pulli tallis esietendunud näidendis „Pärast surma Jendalis“ on stseen kus kuulus kirjanik Herbert Wells sunnib ainsa elus oleva tegelase ses näidendis – Eestlase – külmutuskappi, et saada teada kas lamp sees kapis ukse sulgedes kustub. Eestlane lähebki.

„Pärast surma Jendalis“ on Eestlase tegelase puhul tähtis see, et tema usub, et tuli külmikus pärast ukse sulgumist kustub, aga ma ise pole selles 100% kunagi kindel. Poleks ka ilmselt siis, kui ise Eestlasena külmikusse roniksin ja selles füüsiliselt veenduksin.

Võib olla see olekski kujund? Millal me saame milleski lõpuni kindlad olla? Teater ei saa olla naelaga seinale löödud. Mida jämedama naelaga teda sinna lüüa üritatakse, seda rohkem tekitab see kahtlusi.

Alustad põneval ajal. Tartu Uus teater on võimsalt Eesti teatripilti tulnud ja kuigi selle juht Ivar Põllu rõhutab oma avalikes sõnavõttudes, et tema teater ei võistle Vanemuisega, nopib noor ja uus preemiaid ja tetraalide tähelepanu, Vanemuine aga muusikalide suurt publikumenu.

Aeg on aeg ja teater on teater. Kuni ta Juhan Liiva sõnu kasutades „liigub ja loob ja lehvitab“, seni on ta teater ja teda on tarvis. Olen Ivar Põlluga nõus – teatrid ei peaks konkureerima. Teatrid võiksid luua. Ja kanda väärtushinnanguid. Ja kesta…

Loe edasi Teater ei saa olla naelaga seinale löödud →

Anu Lamp luges enda tõlgitud näidendid ühel hommikul kokku ja sai neid viiskümmend.

Mitme aasta jooksul see sündis, Anu?

Alates 1989. aastast.

Mitmest keelest?

Näidendeid olen tõlkinud prantsuse ja inglise keelest. Lisaks olen tõlkinud artikleid, ka vene keelest, ja mõned raamatud.

Mis raamatud need on?

Donovan Bixley „Lugupidamisega Mozart“, Patsy Rodenburgi „Näitleja kõneleb“, Charlotte Chandleri „Ingrid“ ja üks eneseabiõpik.

Mille järgi sa valid, mida tõlkida, kuidas sa leiad tõlgitava näidendi?

Need ei ole alati minu otsitud, neid on mulle ka pakutud. On nii ja teisiti.

Kuidas ikkagi see teisiti on, näiteks miks sa tõlkisid just Peter Barnesi näidendi „Jumala narride vennaskond“? Mis sind võlus?

Barnesi teemad, huumor, aforistlik stiil, idealism. See, et ta näidendil puudus õnnelik lõpp. Ta tekst oli harjumuspäratu. Nagu inglased ise Barnesi kohta ütlevad: inglise teatri tunnustamatu geenius. Millest võib ju välja lugeda, et teda inglise lavadel eriti ei mängita.

Loe edasi Näitleja Anu Lamp unistab lugeja tööst →