See lugu Jaak Jõerüüdiga ilmus pisut toimetatumana 2010. aasta viimases Maalehes. Foto: Sven Arbet
Diplomaat ja kirjanik (või oleks õigem öelda kirjanik ja diplomaat?) Jaak Jõerüüt on aastaks peatanud oma töösuhte. Oma hiljuti ilmunud romaanis „Muutlik“, küsib ta muu hulgas, et äkki Eesti rahvas tahab välja surra? „Mis on rahva ühine vaim ja kus tekib kollektiivne teadvus?“ küsib Jaak Jõerüüt, lisades, et on olemas hulk küsimusi, mida peetakse ebasündsaks ja neist ei taheta rääkida.
„Sumin ja kõmin. Higi. Vihkan vastuvõttude KÕMISEVAID ruume, kus mitmesajapealine inimmass ajab tühijuttu, ja kui sa tahad mõnega kahte sisulist lauset vahetada, ühtäkki pärismõtet jagada, siis on see täiesti võimatu, sest tuleb karjuda,“ kirjutab Jõerüüt oma vastses romaanis diplomaadi elust üpris ebadiplomaatlikult. Kirjanik rõhutab, et see raamat on romaan, ei ole päevaraamat ja sellisena tuleks teda ka lugeda.
Jaak Jõerüüt, kuidas harjuda elu igapäevaste tüütute rutiinidega?
Inimesed peaksid tegema ainult seda, mis neid huvitab. See on üks pool asjast. Teine pool on, et ükskõik, mida sa teed, seda on ju võimalik kriitiliselt ka vaadata. Minu töös on olemas mõlemad pooled, nii ja see, millest ei ole isu täis.
Raamatus ma ei kirjuta päris tuimalt igapäevast. Ma noppisin välja markantsemad hetked, asjad, millel on suurem tähendus. Kunagi ei ole igapäev väga hea ja kunagi ei ole igapäev väga halb. Kõik on muutlik, kõik muutub.
Otsene vastus on, et kui ei meeldi, tuleb ära tulla. Kui tunned, et see sulle sobib, tuleb teha täiega 24 tundi päevas, mis siis, et vahepeal väsid. Elu ei ole ainult tordi söömine.
Mu mõni elukogenud sõber on öelnud, et kui on elu ja surma küsimus, siis teed ära imelisi asju, mille peale võib hiljem ainult pead vangutada.
Loe edasi Maailma majandus sööstab mäest alla nagu hull mees suuskadel* →