Rõõm inimestele kordaläinud kontserdist. Tõnis Mägi kontserdi alatoon oli küll ülevmõtlik, aga kuna ta teadis, et Purkus tegutseb huumoriklubi ja see võiks enam tuult tiibadesse saada, et mitte öelda raha toetuseks, siis ta jutustas artistlikult oma lugude vahepeal anekdoote tsirkusest ja elukarussellist.

Tõnis Mägi ütles pärast Purku koolimajas antud kontserti, et see, mis väikeses koolimajas sündis, oli ime.
Neljapäeva 26.jaanuari  õhtul andis muusik Tõnis Mägi täispika kontserdi Purku koolimajas.
Mitu aastat selliseid kohtumisi korraldanud MTÜ Purculi liige Heiki Maiberg ütles, et artist Mägi oli selle õhtute sarja teine külaline, kes saalitäie eri vanuses inimesi seistes aplodeerima pani. Peale Mägi on Purkus seda suutnud laulja Voldemar Kuslap.
Mägi kontserdi tegi teda enam kuulanuile eriliseks miski täiesti uus traagiline toon laulja hääles. Kontserti ei saa kirjeldada, aga selles muusikas, mida artist esitas, oli meloodia, harmoonia ja rütmi kooskõla. Lisaks see, millest ta laulis ja kuidas laulis. Improviseerida saab vaid siis, kui põhi on selge üle saja protsendi.
Seda ka ei kohta just eriti tihti, et inimesed seisavad järjekorras, et äsja laval laulnud inimene neid vaid kallistaks. Purkus see kõik oli, lisaks kohvi- ja võileibade laud. Tõnis Mägi ütles, et see tagasiside, mis selliste esinemistega tuleb, aitab luua. Linnas sellist imet ei sünni, kinnitas Mägi ja kiitis inimesi, kes teda kuulama olid tulnud.
Laulja ja muusiku jaoks tegi esinemise eriliseks ka see, et selles koolis on seitse aastat õppinud tema hea sõber, muusik Riho Sibul. Riho kirjutatud ja Tõnis Mägi kuulsaks lauldud „Aed“ – „Päike paistis ja aed oli haljas…“ – on lugu, milles Vladislav Koržetsi sõnad. Kuidagi kokku kõlas kõik, kui hiljem selgus, et järgmine külaline Purku koolimajas ongi tuntud humorist ja kalateadmamees Vladislav. Külla on tulemas ka Ivo Linna.
Ja aprillis tuleb Purku inimestele taas külla Egon Nuter, kes eelmisel korral tundis, et publik pisut pettunud oli, kui mees nalja ei teinud. Nüüd on näitleja otsustanud, et publiku tungivale soovile vastu tulles valmistab ta ette oma naljakava, mille esietendus just Purku koolimajas on.
Lisaks kontserdile vaatasid inimesed oma koolimajas karikaturist Rein Lauksi šarže tuntud Eesti inimestest.

Selles lavastuses mängis Toomas Suuman Indrekut ja Peeter Rästas Andrest. Alljärgnev lugu ilmus esmalt ajalehes Maaleht.

Mis maa see on, mille inimesed teatrit armastavad nii, et ka metsadetagustesse mängukohtadesse jätkub vaatajaid?
Kes me oleme? Me veel hiljuti armastasime ennast nimetada maarahvaks, metsarahvaks ka. Olen märganud teatrites publiku hulgas linnas elavat maarahvast tihti.
Ega ma tea, kas väljendil maa sool on veel mingi tähendus nooremate seas. Kas maa sool elab Tallinnas täna? Kui tõsiselt peaks võtma eestlate maarahvaks olemist. Kui meedia aasta pärast hakkab uudiseid tegema, siis üks „uudis“ on kindlasti see, et enamus eestlasi elab linnas.
Elukoha muutus ei pea alati olema meelemuutus. Aga kui ma loen uudistest, et koolidirektori töölt vabastamise põhjuseks on see, et ta ei suutnud korras hoida raamatupidamist, hakkab hirm. Direktor Wikmanilt ei nõudnud keegi, et asjad oleks korras paberi peal. Direktor Wikmann tahtis, et tema kooli lõpetaksid targad poisid, sellised, kes ei tee häbi oma riigile.
Me targad riigijuhid räägivad haridusreformist ja nende jaoks on see koolivõrgu korrastamine, mis koolide sulgemist tähendab. Uhh…
Tänagi on nii, et kui mõni lavastaja või teatritrupp tunneb ära maa külgetõmbejõu, hakkab ta Tammsaaret lugema ja tegema. Tammsaare inspireerib ja dramatiseeritud Tammsaarel on tänagi suur vaatajamenu.

Loe edasi Vargamäe voonake pruutide koolis →

Basilica di San Pietro in Vaticano. Vatikani Püha Peetri katedraali kõrvalaaltar vasakpoolses sammaskäigus. 21.detsember 2011.

Kirjutas ja pildistas: kunstnik Ervin Õunapuu:

Eesriie avaneb. Kaks meest seisavad tühjal laval. Nartsiss ja Goldmund. Ere valgus. Varjud puuduvad. Dialoog.

GOLDMUND: Kas saab mõelda, ilma et selle juures midagi kujutletaks?

NARTSISS: Hea, et sa seda küsid. Aga muidugi võib ilma kujutlusteta mõelda! Mõtlemisel pole midagi tegemist kujutlustega. Mõtlemine ei teostu piltides, vaid mõistetes ning vormelites. Just seal, kus lakkavad pildid, algab filosoofia. Ja see ju oligi, mille üle me ka noorukitena vaidlesime. Sinu jaoks koosnes maailm piltidest, minu jaoks mõistetest. Ma ütlen sulle alati, sa oled mõtlejaks sobimatu ja ütlen sulle ka, et see pole mingi puudus, kuna selle asemel valitsed sa piltide maailma. Oleksid sa tollal, selle asemel et maailma minna, mõtlejaks saanud, siis oleksid sa võinud põhjustada õnnetusi. Sinust oleks nimelt müstik kujunenud. Müstikud on, kui seda lühidalt ja veidi jämedalt öelda, niisugused mõtlejad, kes ei suuda vabaneda kujutelmadest ning seega pole üldse mõtlejad. Nad on salajased kunstnikud: poeedid ilma värssideta, maalijad ilma pintslita, muusikud ilma helideta. Nende hulgas leidub ülimalt andekaid ja õilsaid vaimusid, ent nad on eranditult õnnetud inimesed. Üheks sääraseks oleksid ka sina võinud saada. Selle asemel oled sa aga, tänu Jumalale, saanud kunstnikuks ja alistanud enesele piltidemaailma, kus sa võid olla looja ning peremees, selle asemel, et mõtlejana küündimatusse takerduda.

GOLDMUND: Ma kardan, et mul iialgi ei õnnestu aru saada sinu mõttemaailmast, milles sa ilma kujutlusteta mõtled.

NARTSISS: Mõtleja püüab maailma olemust loogika varal tunnetada ning kujutleda. Ta teab, et meie mõistus ja tema tööriist – loogika – on puudulikud instrumendid, niisamuti nagu iga arukas kunstnik teab, et tema pintsel või meisel iialgi ei suuda väljendada mõne ingli või pühaku säravat olemust.

Tervitus siit Vatikanist.

Loe edasi Kiri Vatikanist →