Ütlesin mõni päeb tagasi professor Ülo Vooglaiule, et saan seitsekümmend ja teen sellelpuhul oma viimase raamatu. Sain temalt ta noore häälega pahandada. Ta ütles, et vähemalt 20 produktiivset aastat on veel ees. Ja seletas, et alles selles eas tekib inimesel võime näha asju mitmes kontekstis korraga. Ülo teab, ta ise saab kohe 90.

Ma olen vananedes tähele pannud, kuidas arstid ei ütle enam, et nad ravivad mu terveks. Heal juhul öeldakse, et me aitame sind. Kuuskümmend aastat tagasi, kui lapsena vahel haige olin, siis iga arstitädi ütles, et sa saad varsti terveks. No ja sain ka.

Vananemisega inimese „skafander” laguneb. Kellel varem, kellel hiljem, aga sellest ei pääse. Nägemine, kuulmine, reaktsioonide kiirus, puu otsa enam ei roni ja kiiresti üle tee ka ei jookse.

Elurikkus on kõige tähtsam. Seda tasub meeles pidada iga ilmaga.

Sotsiaalmeedias liikus hea meem sellel päeval, kui lumi taas maha tuli. Suur paks kass oli kaelani lumes ja ütles: „Kui see on kevad, siis mina olen lumikelluke.” Lumikellukeste aeg saigi enne lume ja külmemate ilmade taastulekut otsa. Sinililled ka mu meelest, vähemasti meie aias, hakkasid oma hiigelõitsemist lõpetama. Aia õu hakkas kattuma siniliiliatega.

Eesti Draamateatris esietendunud, Eero Epneri kokku kirjutatud ja Tiit Ojasoo lavastatud „Eneseabiõpik” on armastuse lugu. Loen veebist lavastuse tutvustust ja märkan viidet: melodraama. Nüüd, lavastust näinuna tean, et õnnelikku lõppu sel siiski ei ole. Tegelikult teadsin seda armastuse teemast mõeldes enne, nüüd sain ka kunstilise kinnituse.

Hannes Korjus annab teada

20 aastat tagasi kutsus Matthias Hartmann mind lavastama tema juhtimise all olnud Šveitsi suurimasse teatrisse Schauspielhaus Zürich, kus töötasin seejärel 7 talve ja tegin 7 lavastust (ka pärast tema lahkumist). Kohtusime taas Viini Linnateatris, mida ta seejärel juhtis. Ka Viini Linnateater sai minu teiseks koduks paljudeks aastateks, isegi pärast Matthiase lahkumist.

Minu jaoks on väga oluline, et kohe pärast Riia Uue Teatri remonti sain meie juurde lavastama kutsuda kaks lavastajat ja Riia Uues Teatris teevad praegu proove kaks lavastajat – Matthias Hartmann ja Juris Rijnieks, kes on väga suurel määral mõjutanud nii mu isiklikku saatust, kui ka meie teatri käekäiku.