„Rahamaa” piletite hind ja nende kättesaamatus on ületanud kõigi teatriuudiste künnise. Meedias on aga peaaegu märkamata jäänud vene heade näitlejate, sõjapagulaste etendused Eestis. Ka need piletid ei ole olnud odavad, ometi on nad korjanud tuhatkond külastajat.

Just kuueaastaseks saanud Vaba Lava viis ellu produtsent Märt Meose idee kutsuda lavale koos mängima kaks Venemaalt sõja jalust põgenenud suurt näitlejat – Tšulpan Hamatova ja Julia Augi. Tšulpan elab Lätis Riias ja Julia Eestis Narvas. Vähe sellest, näidend neile suurtele näitlejannadele telliti Mihhail Durnenkovilt, mehelt, kes samuti oma sõjavastaste seisukohtade eest oli sunnitud Venemaalt lahkuma ja elab nüüd Soomes. Eesti Draamateatris mängitakse tema näidendit „Eisenstein” Julia Augi lavastuses. See lavastus ja näidend räägib võimule allumisest, kollaboratsionismist. Kui kaugele looja saab diktaatori käsuga kaasa minna.

„Riho Sibul isegi mõtles vaiksemalt kui enamik inimesi,” ütleb Raivo Tafenau Vladislav Koržetsi ja Harri Rinne vastilmunud ja esitletud raamatus „Riho Sibul. Kuulaps.”

See on mälestusraamat. Riho elulugu muidugi ka, aga ikka palju suurem mäludokument. Kollektiivse mälu dokument. Autorid räägivad rohkem kui sajast intervjueeritud inimesest. See raamat on lisaks muule rocki ajalugu ja – mis minu jaoks ehk kõige tähtsam – ühe põlvkonna lugu. See raamat seletab seletamatut ja see teeb suureks mitte ainult Riho Sibula, kes mõjutas oma loomingu ja olemisega põlvkonnakaaslasi, vaid ka need põlvkonnakaaslased, kes omakorda mõjutasid teda.

Pildialbumina saab teda ka vaadata.

Von Krahli Teatri ja Delfi meedia Reformierakonna missa Tallinnas Noblessneri valukojas röövib vaatajalt viimasegi usu riigimehelikkusesse. Aga appikarje see ka ei ole.

„Kindlates kätes. Missa Reformierakonnast” on dokumentaallavastus poliitika ja poliitikute halastamatusest. Halastamatuse vastand on halastus. Teater oma põhiolemuselt on dialoogikunst. Selles lavastuses poliitikale ja poliitikutele ei halastata.