See mida nüüd loete, on üks lugu, mille kirjutasin  ja mis ei ole kusagil ilmunud, poliitiline kutuuritus süveneb.

Julgen arvata, et eestikeelse suveteatri publikumenu toetub ülemaalisele linnastumisele ja tüdimusele poliitilistest pettustest.

Eestlaste eneseteadvus seisab pea peal. Isegi see lause, mida nüüd loete, ei pruugi olla tõde: “Luuletaja Paul Erik Rummo on linnainimene, luuletaja Hando Runnel aga maamees, Jaan Kaplinski on eestlane.” Tuleks mõista, et pealinnas elamine ei tee kedagi kohe linnainimeseks. Maa, loodus, öö ja päeva vaheldumine on kehamälus ja meeles sees. Siis ka, kui sellest ei hoolita. Linnaka nägu tuleb ehk pähe ja riided selga, aga maaka tegu õnneks nii ruttu ei kao.

Segadus muidugi ka süveneb, tunnistagu need uuslinlased seda endale või mitte. Keha annab märku, kui maa elujõud otsa saab.

Loe edasi Väärtus ei ole raha, vaid maa ja inimene →

Helena Mersin ja Elina Reinold, Tapa peroonil. Foto: Viio Aitsam.

(Kärbitud lugu ilmus esmalt Postimehes.) Vabanäitlejad tantsivad lagunevas Tapa jaamas mitmes mõttes surmatantse. Lavastuse põhitoon on trööstitus.

Trööstitut lagunemist rõhutab mängupaik. Mäletamise ja mälestamise koht peale kõige muu. Hiljem nähtule tagasi mõeldes on päris õõvastavgi, et esietenduse eel mängis Tapa jaamas mälestusmärgiks saanud veduri taustal reipalt uhke pasunakoor.

Maha jäetud rongijaamast, viirastuste vaksalist, on saanud kummituste teater. Näidendi on kirjutanud Hispaania mees, lavastuse tegid Eesti naised. Üks võimalus seda näidendit mõtestada on tunda kaasa nooruse armastusse ja ideaalidesse takerdunud inimetele. Näitleja Mait Malmsten ütles mõni kuu tagasi enese täiskasvanuks saamist lahates: “Ma Jüri Krjukovi suust kuulsin sellist ütlemist, et kui sa kahekümneselt ei mässa, pole sul südant, ja kui sa neljakümneselt ikka veel mässad, pole sul mõistust.”. See meenus nüüd lõikavalt Tapa jaamas teater R.A.A.A.M.i suvelavastuse „Viirastuste vaksal” esietenduse lõppedes.

José Sanchis Sinisterra näidendi alguses on remark: „ Lugu ilma lõputa“. Tapal, kui etendus lõpeb, on pasunakoor ammu lahkunud. Loos sees on endisest kommunistlike ideedega teatri näitlejast viljastava kapitalismi oludes saanud linna kultuurinõunik. Tema plaan on teha kunagisest revolutsioonilisest ja ekperimendialtist teatrist muuseum ning salapäraselt hukkunud lavastajast kultuslavastaja ja rahvuskangelane. Seda tegelast me Tapa jaama kunagises puhvetis, kus lugu mängitakse, ei näe, aga situatsioon, mida naised mängivad, on tuttav ju?

Kas naised on nõus sellega, et ideaalid ja noorus muuseumiks kuulutatakse? Kas meie oleme sellega nõus? Ja kuidas me nõus oleme ja kuhu me elu lõpus ikkagi oma elumõtetega jõuame? Kas oleme nõus näidendis kõlava loosungiga “Süsteem teeb inimestest papist tiigrid“?

Loe edasi Surmatantsud Tapa lagunevas jaamas →

 Raela. Foto: Kristjan Lepp

Juuli Teatrikülgede avalugu muidu.

Margus Mikomägi

Müüt Eesti väga headest näitlejatest vajab igal hetkel kinnitust. Samas ei saa enam väga rääkida ka sellest, et meil on vähe andekaid lavastajaid. Lavastajaid on. Näitejuhtidest on puudus.

Seda, et näitejuhi rolli ei tähtsustata, näitab see, kuidas me kutselistes teatrites on teatrijuhid tööl mitmesuguste nimede all, kus sõna “juht” muidugi olemas, peanäitejuhi kohta ei pea keegi.

Mõtlesin seda mõtet ammu enne, kui Anu Lamp Eesti teatri festivali Draama 2012 programmi motoks “Fookus: näitleja” ütles. See kinnitab publiku ja näitlejate soovi näha ja luua suuri rolle. Enamasti vajab ka andekas ja hea näitleja suurrolli loomisel näitejuhi abi. Ja enamasti ei ole ka võimekal lavastajal näitleja aitamiseks uuele mängukõrgusele aega. Samas on nii, et kui suuri rolle sünnib vähe, jäävad näitlejad nälga.

Mäletan, kuidas paar aastat tagasi ühel teatri kõnekoosolekul ennast Rakvere teatris ise suureks näitlejaks mänginud Toomas Suuman ironiseeris plakati ees, kuhu oli kirjutatud: teatri tsentrum on inimene. Ironiseeris, et ammu on teatris näitleja ära unustatud. Sõnu näitleja tähtsusest tehakse küll, aga kui asjaks läheb, ununeb isiksus, näitleja väärikus, võimalik lendutõus. Ja valitsejaks on raha. Toomas vist kirjutas sinna üpris tühjale paberile: teatris on kõige tähtsam näitleja.

Loe edasi Eesti teatris napib näitejuhte →

Tapa raudteejaamas käivad suvelavastuse proovid. Jaam on teater. Neljapäeval 21. juunil on esietendus. Lugu ilmus esmalt Maalehes.

On pühapäeva õhtu. Tund tagasi lõppes Lääne-Virumaal, Vihula uhkelt üles ehitatud mõisa külje all näitleja Kaarel Karmi talus Rakvere teatri suveetendus „Hullumaja suvepäevad Vaino Vahingu ainetel“. Suveteatrihooaeg on alanud.

Tapa linna suures tänapäevases raudteejaamas perroonil istub üksik mees. Rakvere teater alustab hetke pärast seal metsas „Hullumaja suvepäevade“ teist etendust sellel päeval. Üksi istuv mees märkab meid üle raudtee Tapa mahajäetud jaamahoonet uudistamas ja hõikab: „Tüdrukud!“. Kui pöördun, et vastata, on ta mu habet märgates pettunud ja ütleb kurvalt: „Mul on täna sünnipäev.“ „Palju õnne!“ „Saan kuuskümmend kolm.“ Hüüan: „Vägev vanus.“ „Kuidas?“ Mees ei kuule, sest meie vahele sõidab rong.

Loe edasi Ülejäänud inimeste oma jaam →