Elu kuldses puuris

Kuklas tuksatab seda kirja pannes: ära kirjuta, see ei aita kedagi, see otsus on nüüd tehtud. Raske on valida, mis tähtis on. Õigemini, mis on tähtsaim. Kui meie oma kultuuriinimeste hääl oma riigis enam mitte midagi ei tähenda, siis kas mul on Raela Kuuris mõtet mõelda islami maailmavallutamisest, sellest, et maakera on ülerahvastatud, et üleilmastumine kaotab rahvused, et kusagil surevad inimesed janusse, või sellest, et mul tulevikus ehk avaneb võimalus rongiga Riiga või Berliini teatrisse sõita. Tuleb teha valikuid elus, ütleb sisemine hääl.

Küsin tänases lehes Vahur Laiapealt, kas teda ei häiri, et Afganistani vanglast pääsemine on talle palju toonud suuremat avalikku tähelepanu kui varasemad 30 dokumentaalfilmi. 80aastane dirigent Neeme Järvi ütles hiljuti, et elame kõige vaesemal ajal. Üha enam kuuleme jutte tehisintellektist. Keegi kusagil mõtleb varumaailma loomisest Marsil. Loe edasi Elu kuldses puuris

Siim Kallas: „Oma raha ootus Eestis oli kolossaalne”

Siim Kallas oli 25 aastat tagasi Eesti Panga presidendina üks Eesti krooni tuleku võtmeisikuid. (Fotod: Sven Arber, ilmus Maalehes)

Veidi enne Eesti krooni tulekut käisin paaril korral tolleaegse Rakvere kuulsaima baari – oli vist nimega Wirma – baaridaamile turvameheks ja rahakandjaks. Rublasid kogunes ööhakuks nii suur hulk, et see tollal õbluke ilus naine ei olekski jõudnud seda koju kanda. Arvuteid ei olnud, pank avati kell 10 hommikul ja Lennart Meri ei olnud veel presidendiks saanud. Oli aasta 1992.

Umbes samal ajal kõndis Siim Kallas üksinda Washingtonis Potomaci kaldal. Ta oli Eesti Panga presidendina Ameerikas, et kirjutada alla IMFiga (rahvusvaheline valuutafond) liitumise protokollile. „See on kindlasti üks eredamaid hetki minu elus. Kõndisin ja teadsin, et järgmisel hommikul hakatakse mind survestama, et lükkaksime oma rahareformi edasi. Mingil hetkel olin ikka täielikus kabuhirmus. Sain aru, et kõik sõltub ainult minust, kas lükkame edasi või mitte. Muidugi olid Eestis kõik seda meelt, et teeme rahareformi ära… aga mu mõte liikus sinna ka, et mis siis, kui teeme ja hoopis ebaõnnestume…”

Millega see Ameerikas käik lõppes?

Mina ütlesin, et meie reformi edasi ei lükka ja IMFi juht ütles seepeale legendaarsed sõnad: „Teie olete riik, teie teete omad otsused, meie teid aitame. Aga te olete keeriselistes vetes (in turbulent waters” Loe edasi Siim Kallas: „Oma raha ootus Eestis oli kolossaalne”

Mida rikkam põli, seda vaesem meel

Suhtlesin sajandivahetuse paiku tuttava mustlasega. Kurjad keeled rääkisid, et ta kaupleb narkootikumidega, head keeled kõnelesid, et mees on mustlasparun. Mulle ta meelemürke ei pakkunud, isegi müügiks mitte.

Ühel varahommikul panin tähele, kuidas see mustlane oma lapsi mersuga kooli sõidutab. Mõne päeva pärast küsisin talt irooniliselt, kas paruni lastel ei kõlba bussiga sõita ja jala käia. Mees ei solvunud. Ta hoopis seletas, et tütred on ju mustlased: kui lähevad bussiga, siis kooli kunagi ja kuidagi ei jõua, sest mustlase veri ju kisub mujale. Mu kahtlustava pilgu peale kinnitas mees, et kui tüdrukud juba koolis on, siis õpivad. Loe edasi Mida rikkam põli, seda vaesem meel

Harrastajad näitasid Jänedal teatri tipptaset

Kesk-Eesti harrastusnäitlejate koondis ja lavastaja Tiit Alte näitasid Jänedal amatööride professionaalset meistriklassi. Viiel õhtul mängiti panoraametendust kirjanik Raimond Kaugveri elust „Mees Raamatust”. Näidendi autor on Arlet Palmiste.

Mul on kahju, et saan Jänedal nähtust kirjutada alles siis, kui lavastuse „Mees raamatust” etendused on juba mängitud. Lavastuses osales üle paarikümne harrastusnäitleja, etendus kestis 2,5 tundi ja tulemus ei jäänud grammigi alla me profiteatrite parimatele lavastustele. Loe edasi Harrastajad näitasid Jänedal teatri tipptaset

Koguja raamatut lugedes: kas armastame rääkida esivanemate tarkusest?

Säravaima kultuuriarvustaja tiitli teenis tänavu Maalehe ajakirjanik Margus Mikomägi. Televaatajate rahvahääletusel osales ka väga palju maainimesi, kes tagasidki talle ülekaaluka võidu.

Teisalt, Maalehe lugejad teavad tema head kultuuri- ja elukäsitlust. Üldistusvõime, põhjalikud, laia silmaringiga teatrilood on teinud Margus Mikomäest tuntud kultuurivalgustaja.

Tahaks siin anda lühiülevaate sellest, mis köitis tähelepanu tema kolmandas (2015–2016) Koguja raamatus „Mina olengi regilaul“. Kuna tegemist on Raplamaa ajakirjanikuga, siis paljud mõtisklused elust ja inimestest on meile lähedased, on selle paikkonnaga seotud. Mikomägi väidab, et „elame omavalitsemist mängivas riigis“ ja „poliitikud ei teeni Eesti riiki, vaid raha“ ning et eriti kurb on seda tõdeda nii haldus- kui ka riigireformi käigus. Samas saab nõustuda väitega, et maal on kadunud hoog valdade ülesehitamisel ning vähe hoolitakse haritlaste kasvatamisest. Võib küsida: kui iseseisvad oleme oma isade maal, kui käitume turistidena ning koogutame rahapalvetega mitmete projektide poole. Mikomägi maal elades teab seda – agronoomist isa Eino elutarkus on teda pannud jälgima maaelu. Loe edasi Koguja raamatut lugedes: kas armastame rääkida esivanemate tarkusest?

Libahundi okkalisevõitu tee parnassile

Homme, 9.juunil lõpeb Tatarimaa pealinnas Kaasanis 13. teatrifestival „Naurus” Sergei Potapovi 2015. aasta suvel Viinistu katlamajas esietendunud lavastusega „Libahunt”.

Kaasan on Volga ääres asuv miljonilinn. 2005. aastal peeti linna 1000.sünnipäeva. „Naurus” on rahvusvaheline türgi rahvaste teatrifestival. Kestab viis päeva, mängitakse neljas teatris. Festivali korraldajad ütlevad, et üles astub üle 300 näitleja 21 lavastuses.

Eestlased mängivad 800 külastajat mahutavas Kamala teatris ja saal olla väljamüüdud. R.A.A.A.M-i teatri vastuvõtjad ei suuda meenutada, millal ja kas üldse on eestlased Kaasanis külalisetendustel käinud.

Siinkohal peab meenutama, et August Kitzbergi tragöödia „Libahunt” esimene esietendus oli Pärnus Endla teatris 1911.aastal. Loe edasi Libahundi okkalisevõitu tee parnassile

Loe, see loeb