25. märtsil möödub 70 aastat eestlaste, lätlaste ja leedulaste suurküüditamisest. Eestist saadeti Siberisse 20 702 inimest. Balti riikidest tervikuna küüditati neil päevil oma kodudest Siberisse üle 92 000 inimese. Ja siis loen Vikipeediast, et operatsiooni korraldamisse kaasatute arv ületas 76 000 inimest. Tuleb välja, et iga represseeritu selja taga seisis üks represseerija. Suures plaanis on nii ju. Ja ma ei saa mitte midagi teha, et mõtlen seitsekümmend aastat tagasi sündinust äkki nii: mis saaks, kui keegi plaaniks seda täna? Küllap peaks kurjuse juuri seletama psühholoogid ja psühhiaatrid. Kui palju see mõte, loosung, et kes ei ole minu poolt, on minu vastu, elab meis, 21. sajandi inimestes?
Mina sündisin siis, kui märtsiküüditatud hakkasid massiliselt tagasi tulema. Mu peres küüditatute jutte ei räägitud, küll olid aga oma saladused ja müüdid. Näiteks see, et mu ühe vanaisa, Eesti Vabariigi õppinud ohvitseri, lasi maha venelasest politruk kohapeal, kuna vanaisa keeldus oma mehi kindlasse surma juhtimast. Või see jutt, kuidas mu teise vanaisa kommunistist pinginaaber oli talle nõu andnud, et nüüd kohe mine oma varandusega kolhoosi, muidu lähed Siberisse. See vanaisa läkski kolhoosi oma loomade ja kivilauda ja pankadele selleks ajaks kinnimakstud tehnika ja minu vanaemaga.
Ma saan aru küüditatute tunnetest, ka sellest uhkusetundest, et jäime ellu ja tulime tagasi. Ja mõtlen kõhedusega neile, kes peavad elama teadmisega, et nende esivanemad olid küüditajad.
Kirjutan tänases lehe kultuurikülgedel Narva Vabal laval esietendunud dokumentaalloost „Minu Eesti vanaema”. Selles elu segapundart lahti harutada püüdvas loos on seik, millest lavastaja Julia Aug sai tead alles siis, kui ta kohtus võitles oma Eesti kodakondsuse eest – tema eestlasest ja Eesti kodanikust vanaisa oli osobist. See tähendab – kuulus troikasse, kolmest mehest koosnevasse meeskonda, kellel oli õigus inimesi ilma kohtuta surma mõista.
Punast terrorit, mida troikad ellu viisid, iseloomustab taas Vikipeediast leitud tsitaat: „Ärge otsige süüdistatavate asjus asitõendeid selle kohta, kas ta on vastu hakanud nõukogude võimule kas relva või sõnaga. Esimese asjana te peate talt küsima, millisesse klassi ta kuulub, milline on tema päritolu, milline haridus ja milline on ta elukutse. Kõik need vastused võivad otsustada süüdistatava saatuse. Selles on punase terrori põhimõte.” Mul hakkab külm, kui mõtlen, et siis, 20. sajandi alguses ja keskel nimetati inimeste küüditamist ja kohapeal mahalaskmist riikliku julgeoleku tagamiseks. Vahendeid ei valitud või õigemini oli üks vahend – tappa, alandada, lõhkuda. Nõukogude võimule ei läinud see korda. Aga kui mõelda, milliste perekonnasaladustega peavad elama tuhanded inimesed, kellega me päevast päeva kohtume?
1974. aastal juhatasime kursusekaaslasega meilt Balti jaama juures teejuhatust küsinud puhvaikas mehe professor Hugo Lepnurme juurde, siis Suvorovi tänaval, nüüd Kaarli puiesteel asuva konservatooriumi oreliklassi. See mees oli Siberist tagasi tulnud kunagine Tartu ülikooli organist.
Ilmus Maalehes