Ervin Õunapuu
Kõige õnnelikum on loominguline inimene, Looja, kes tegeleb kolmel alal korraga: teater, muusika, kino. Iga Looja on isik, kes valdab saladusi, mis tema hinges lendlevad, lisaks teab ta moodust, kuidas saladusi, mis väljapääsu otsivad, õiges suunas väljutada.
Ainult tõeline Looja suudab enesest paisata loomingulise voo, seletades meile saladusi, millest meil on küll aimu, aga mis reaalseks muutudes muudavad kogu meie arusaamist kunstist tervikuna ja võib-olla ka kogu edaspidist elu. Iga mis tahes loominguga tegelev inimene, nimetame ta Loojaks, on ainulaadne ja võrreldamatu – on ju iga kunstiliik ja teadusharu maailmaülene, toimides ka väljaspool inimeste kehtestatud aega ja ruumi.
Loomingut ei piira miski, ta läbib ja hõlmab tahes tahtmata kõigi inimeste elu, kes tema loominguga nii või teisiti kokku puutuvad. Tihti ma palun, et andekate Loojate looming saadaks mind kõikjal, kus ma viibin; et ei mööduks sekunditki ilma Looja puudutuseta, olgu selleks siis heli-, lava- või linateos. Siis ei ole tegelikkus, reaalne elu, enam nii kohutavalt tühi, õõnes, silmakirjalik, pealiskaudne, külm ja ühedimensiooniline ehk lihtsamalt öeldes – religioosne.
Elu, kus on kindel koht Kolmainsusel (Teater Muusika Kino), saab sügavuse, avaruse ja kõrguse, on mõtestatud ning täidab inimese kõigi probleemide kiuste sügava rahuga, mis ületab tavaolemise ja -elamise religioosse nõmeduse. Ja inimliku hirmu selle ees ja sees.
Looja looming on lõpmatu nii oma kauniduses kui ka jubeduses. Olen näinud filme, mille puhul ma olen endalt küsinud, kuidas selline kujutis saab üldse olemas olla? Mis on see vägi, mis hoiab koos täiesti sisutut ja ilma mõtteta pildirida? Siis taipan, et põhjus on elektroonikas, tehnilises imes, mis on hoopis teise Looja loodu ja et ühel pole mingit loomingulist seost teisega.
Sama küsimuse olen esitanud endale, vaadates mõnd järjekordset lavastust teatris või kuulates uut heliteost. Kuna me elame n-ö vabas maailmas, mis avatud kõigile tegijatele, peame võtma riski, et luuakse ka keskpärast ja halba nii teatris, muusikas kui ka kinos. Kui professionaalne kriitik(a) julgeks avalikult hävitada armetud loomisaktid, oleks hävitatud ka Looja vabadus. Sellega ei saa siiski andetut Loojat õigustada ega küsimust lahendatuks pidada. Vastupidi, andetute tegijate tõttu on andekad Loojad ühiskonna ainus lootus, et geniaalsus ei ole asjatu ja et profaansus ei võidutse lõputult süütute ohvrite – publiku – üle.
Midagi uut luues peame vastama küsimusele, millele rajame oma elu, milles otsime oma eksistentsi alust ja tõelist eesmärki.
Looja on inimene, kes usaldab iseennast ja rajab kogu oma elu loomingule. Looming vajab absoluutset pühendumist, uute maailmade loomisel ei tohi ega saagi olla mingeid hingamispäevi, mis viivad Looja rütmist välja.
“Ei ühtki päeva ilma reata!” ütles klassik. Ei ühtki hetke ilma noodita, misanstseenita, kaadrita. Kui Looja teeb nii, siis pärib ta hingerahu, mis on tähtsaim preemia siin ajalikus ilmas.
* See monoloog ilmus esimest korda 2003. aastal ajakirjas Teater. Muusika. Kino. Teatriküljed avaldavad loo uuesti autori nõusolekul, silmas pidades ka kultuuriraha suuri kärpeid alanud aastal.
Lavastaja Jaan Toominga kommentaar: Teatri, muusika, kino ja muude kunstidega tegelemine on ainult Tõeluse poole püüdlemine, mis tihti lõpeb fiaskoga. Pole mõtet kunstirahvast nimetada suure tähega Loojaks. Kunstnik jääb ikkagi armetuks inimeseks, hea, kui ta vahel on väikese tähega looja, peamiselt on ta lihtsalt interpreet.
Pole ka mõtet eriti võidelda kahe miljardi kristlasega, pluss budistid ja taoistid, kes taotlevad sama. Ka n-ö primitiivsed rahvad on seotud ikkagi üleloomulike jõududega, mana ja tabudega.
Jumal on absoluut ja selle kõrval ei saa olla midagi. Kui on, siis pole see inimene usklik, veel vähem kristlane.