Mihkel Raud 2010. aastal 20. juunil Raplas Tammemäe lauluväljakul kontserdil „Disko pole oluline, punk on põhiline“. Foto: Margus Mikomägi

 

Mida arvab näidendi “Järgmine voor” autor Mihkel Raud ületurundusest kultuuris.

 

Mihkel, ma tahan sult küsida (ja see ei ole ajendatud näidendist „Järgmine voor“, kuigi, mine sedagi tea), kas sul vahel häbi ka on, enda pärast, ühiskonna pärast, ümbritsevate pärast…? Mida sa siis teed?

Enda pärast on mul häbi üsna tihti. Kui ma neist asjust, mille pärast ma enda juures häbi tunnen, sulle nüüd detailselt rääkima hakkaksin, oleks see valehäbi.

Ühiskonna pärast ma häbi ei tunne, sest esiteks ei tea ma päris täpselt, mis see ühiskond on – kas see, mille kajastus mind tänaval jalutades R-kioski külge riputatud lipukeselt ründab (ja mida see mingi silmaga nähtamatu “ühiskond” seepeale kusagil õlletoa hämaruses kohe tagasi ründama asub), või see, mida ma ise nii-öelda “oma pisikeses maailmas”, oma sõprade ja tuttavatega suheldes ning asjust rääkides kohtan. Esimene ajab paremal juhul jõuetult käsi laiutama, teise puhul pole häbi justkui vaja tunda.

Teiseks olen ma jõudnud üsna küünilisele arusaamisele, et elu on piisavalt lühike, et see maailma hädasid häbenedes õhtusse veeretada. Elamiseks on tunduvalt mugavamaid mooduseid ja eks ma olen üsna mugav mees.

 

Natuke on see eelnev häbilugu seotud kunsti ületurundusega, mis kogub hoogsalt jõudu ka Eestis. Olgu, me lepime poliitikas sellega, et valetamine on tehnoloogia, aga kunsti puhul?

Et kas ma tunnen häbi, et oma näitemänguga seoses ajalehtedele intervjuusid andsin? Ei tunne. Kuna väikesel Von Krahli Teatril pole oma etenduste reklaamimiseks neid vahendeid, mida paljude suuremate teatrite eelarved võimaldavad, siis pidasime isekeskis arutades õigeks, et rumal ning omamoodi “rõhutatult masohistlik” olnuks jätta kinni haaramata neist võimalustest, mille kasutamist üksikud inimesed meile nüüd justkui natuke ette heidavad.

Ma ei näinud vähimatki põhjust keelduda ühestki intervjuust, mida Eesti ajakirjandusväljaanded seoses “Järgmise vooru” lavaletulekuga minult palusid. Või mida ma neile ise pakkusin. Kas oleksin pidanud keelduma? Kui jah, siis miks?

Kas Eesti teatrimaailmas on tavaks see, et kui näiteks Eesti Päevaleht helistab ja lavastajalt või näitlejalt usutlust palub, siis on cool nad seenele saata? On see mujal tavaks? Kas tööle võetakse see inimene, kes töövestluse ajal vaikides oma kinganinu põrnitseb? Ma justkui väga ei usu. See kummalisevõitu “oh, mis nüüd mina” hoiak on märkimisväärselt arrogantsem (ja rumalam) kui teatava ülehinnanguga riskeerimine.

 

Äkki korvab publikus tekitatud huvi, väljamüüdud saalid… selle kõik, ka see raha, mis tuleb…? Äkki ongi nii, et uhke turundus ja öeldud-kirjutatud sõnad teevad kehvast ja keskpärasest hea ja väga hea?

Tunnistan, et kui ma ei oleks teatriga nii seotud kui olen, siis ma just selle kära pärast ei oleks esiknäidendit vaatama tulnud. No hea, et nägin, aga neid mu sarnaseid, ma usun, on rohkem.

Sama teeb teater Vanemuine, et enne proovide algust kuulutatakse veel sündimatu kultuseks, gigaks ja megaks ja müüakse saalid täis. On see aus?

Vanemuise eest ma vastata ei julge, kuid “Järgmise vooru” puhul võin ma, käsi südamel, vanduda, et mitte keegi mitte kuskil seda ette kultuseks, gigaks ega megaks ei kuulutanud. See olnuks ju lihtsalt rumal.

Ma võin mõõdutundetu nartsissistina välja paista, kuid tegelikult olen ma üsna konkreetse mõõdutundega nartsissist.

Rahast rääkides – Von Krahlis ei tehta teatrit selle pärast. Isegi, kui tahetaks teha, oleks see nii väikeses saalis üsna keeruline. Ja ka siis, kui Krahl minu (või ükskõik kelle teise) näitemänguga üleöö rikkaks saaks, ei näeks ma põhjust, miks nad seda häbenema peaksid.

 

Sul läks õnneks, see on hea näidend ja nemad on väga head näitlejad. Samas su vend on kirjutanud mitu minu meelest väga head näidendit. Meenub lugu, pealkiri midagi sellist, et „Paar tundi enne Trooja langemist“: mehed Trooja hobuse sees ja naised Trooja linnas… seda pole mängitud meil miskipärast. Kas siin on miski õnne asi, ei tea?

Muidugi peab olema enesekindel ja seda uskuma, muidu ei sünniks midagi. Aga kas on veel mingid piire?

Ma ei oska sellele küsimusele vastata, sest olen kirjutanud ainult ühe näidendi ega tunne nende lavale jõudmise kõiki reegleid.

Ma arvan, et mul lihtsalt vedas. Krahlis oli lugemisproov ja Jalakas ütles, et nad tahavad teha. Ja tegidki. Kogu lugu. Et küllap siis ilmselt õnne asi jah. Võib-olla läheb mul järgmisega raskemalt, ma ei tea.

 

Lisaks on see, selline eelkära segadust tekitav. Mulle mitmed on öelnud, et ma ei vaata superstaari ja veel vähem tahaks seda teatris näha. Ja siis ma pean seletama…

Aga konkretiseerides küsimust: kuidas valida ja vahet teha, et kõik pole kuld, mis hiilgab? ( Kes oleks meil see lapsesuu, kes ütleks, et keskpärasus on kubujuss? See küsimus pole küsimus kitsalt teatrist.)

See on ilmselt süvenemise asi. Ma ei taha kedagi rünnata, aga mulle ei meenu, et kusagil kedagi superstaarisaadet teatrisse vaatama oleks kutsutud. Vastupidi. Võib-olla võis selline mulje mõnd pealkirja lugedes kujuneda, ma ei tea.

Ajakirjandusharidusega inimesena julgen väita, et kaheksakümnel juhul sajast pole leheloo pealkirjal leheloo endaga suuremat sisulist seost. Samas mõistan inimesi, kes pealkirjast kaugemale lugeda ei viitsi. Olen ise samasugune. Ent pealkirja või diagonaalis läbiloetud artikli põhjal ei julge ma kedagi ega midagi sildistama kukkuda.

Kulla ja hiilgamise kohta ei oska ma muud arvata, kui et täpselt sama tihti, kui iga hiilgavat eset kullaks kiputakse pidama, tuleb ette ka vastupidist – keegi pakub sulle ootamatult mõistliku hinnaga kulda osta ning sa eeldad automaatselt, et ju ta üritab sind tillist tõmmata. Jumala pärast – ma ei räägi praegu oma näitemängust, ausõna ei räägi. Ma lihtsalt soovitan rohkem iseennast ja vähem oma eelarvamusi usaldada.

 

Kas eestlasi ootab ka kunstis ees aeg, et edu nimel valetatakse ja petetakse ja poetakse, et väline saab tähtsamaks kui sisu? Või on see aeg käes juba ning loll on see, kes veel sest aru pole saanud? Või kuidas arvad?

Kas meid ootab mingi hirmus aeg, kus inimesi valede ja vassimisega teatrisse veetakse? No ma ei tea, teater on ju ise valesid täis – kui Nero Urke astub lavale ja teatab, et ta on Kaarel Ird, siis ma ju tean, et ta ei ole! Kui see vale on fine, siis milline ei ole?

Kas see, kui Tartu Uus Teater annab telereklaamis mõista, et nende uus lavastus on hea? Et tegelikult oleks üdini “aus” ukse peale kirjutada, et “teate, ega me ise ka päris kindlad ei ole, kuidas meil see värk siin välja tuli, aga noh, oma silm on kuningas, kui saate aega, siis tulge, vaadake üle, äkki meeldib, pole ju täitsa välistatud, et mingi pisike ivakene siin meie loos kah leidub, eksole, kui ei saa aega läbi hüpata, noh siis ei ole ka midagi hullu”? Mulle tundub, et selles “välise” ja “sisulise” vastandamises on rohkem mingit enesehaletsuslikku rituaali kui tegelikku probleemi.