Naistepäevast, 8. märtsist kinodesse jõudev dokumentaalfilm „Nii ta on” jutustab kuuest keskealisest mehest. Vallo Toomla film, milles puuduvad skandaalid ja poliitika, on ülemlaul normaalsusele.
Ma omal moel ootasin sellist filmi. Põhjuseks Anna Hintsi doki „Savusanna sõsarad” ebatavaline edulugu. Tahtsin neile suitsusaunas pahategijatest meestest pihtijatele kohe pärast filmi vaatamist meelde tuletada, kui paljud naised on olnud meestele ilu ja inspiratsiooni allikaks, rääkimata lihtsalt elus toeks olemisest.
Kunstnikke mõtlesin laiemalt, siis kirjanikke ja näitlejaid ja lavastajaid ja režissööre, kes naist jumalannaks on pidanud. Näitena kumises peas, üldse mitte kaugele minnes, 80aastane tark naine Ly Ehin, kes ütles Maalehe intervjuus: „See on ehk lapsik, mis ma nüüd ütlen, aga ma ikkagi ütlen: (pikk vaikus, siis hästi vaikselt) Kui ma luuletasin, siis ma luuletasin tegelikult Andresele. Kui ta ära kadus, siis polnud enam kellelegi luuletada.” Erilised mehed siis ja erilised naised mu meelest.
Nüüd Vallo Toomla näitab niisuguseid tavalisi eesti mehi ja mitmel neist on kõneks ka naine, kes on selle põhjus, et mehed elust mitte ainult rõõmu ei tunne, vaid oma elu nii elavad, et mõlemal sellest tuge ja õnne oleks.
Põhiline
Siin teen suure kummarduse režissöör Vallo Toomlale, kes oma filmis kuue n-ö lihtsa mehe räägitule suure kujundliku kaalu annab. Nimelt asetab ta filmi algusesse meeskoori ja film ka lõpeb meeskoori kaadrite ja meeste kokkukõlava laulmisega.
Igal mehel on oma häälerühm – bass, tenor, bariton…
Miks see tähtis on? Koori kujund annab märku, et selliseid oma elu elavaid tublisid mehi on meil 60, 600, 6000, isegi 60 000. Ja see mu meelest annab kindluse, et vaatamata kogu maailmas lokkavale ebanormaalsuse pealetungile, on lootust, et ka see mood mööda läheb ning terve elu ja mõistus au sisse tõstetakse taas. Veelgi enam – Vallo Toomla oma filmis näitab, et mitte sugugi kõik mehed ei erutu ümbritsevast hullusest, vaid elavad oma põhimõtete järgi.
Kuus meest
Ilma naisteta see film ei saa, aga nad on kusagil taustal, kaadri keskele naised seekord ei satu. Aga nad on märkamatult ses filmis ja määravad meeste olemist.
Nagu öeldud, ses filmis elab ja räägib elust kuus meest. Nad on sõltumatud. Riik ei juhi neid mehi, nende elu ja tegemisi. Poliitikat, selle kirumist või kiitmist filmis ei kuule või pole see filmi pääsenud. Seal ei ole ühtegi skandaali. Kulgetakse. Saadakse hakkama.
Vaatasin neid mehi ja nende jutte ka selle silmaga, kas nad panevad kusagil üle, mängivad emotsioone või emotsioonitust. Tunnistan, et ei leidnud ühtegi märki, kus oleks tahetud vaatajaid või kaamerat petta, olla parem või halvem. Mehed on, nagu nad on. Ja küll see olemine on elus. Uhke vaadata ja kuulata veel kõigele lisaks.
Kuulmised
Paljud selle filmi jutud aetakse autoroolis olles, aga autoga enamasti ei kihutata ja nii saab juttu kuulates jälgida ka seda, mis sünnib autoakende taga.
Mu jaoks on imeuhke stseen filmi alguses, kus Mees läheb koos oma naise ja nelja lapsega ujuma ja nad kõik ütlevad kõva häälega: „Tere hommikust, Järvevana!”
Teine kaader ka, tegevusega, mis kauaks meelde jääb, on puid raiuv Mees, kes ütleb; „Teeme nendele istumispakkudele väärika elulõpu.” Kirve vars läheb katki. „Ongi kõik. Kakskümmend aastat pidas vastu.”
Metsa tegev Mees; „Ma olen nii lihtne mees, et ei sea endale selliseid eesmärke, millest ma jagu ei saa. Kui ma selle olen ära teinud, ma ei ole siis õnnelik, aga ma olen rahul. /—/ Sul on hea meel, et lapsed on terved, et naine armastab. Õnnetu ma olen küll, kui naine ära kõnnib. Kujutan ette, et siis ma küll olen pisarais.”
Hooldekodu juhtiv Mees: „Ma mõtlen alati, mis kümne aasta pärast saab. Nüüd selle majaga on ka niimoodi, et kui ikka vanemaks jään ja seal ei pea puid tooma ega midagi, et siis oled läbi mõelnud, et ei teki raskusi.”
Mees pärast suusamaratoni rõõmsalt: „Oh, kui raske täna oli. Juubelimaraton, viies. Kas õlut on? Anna mulle väike alkoholivaba.”
Ja siis laulab Mees traktoriroolis kartulit pannes kõrge ilusa tenorihäälega traktorimürinasse: „Läheme teele, kaugele teele. Kus on taevas toetunud veele.”
Mees oma tööst heatahtlikult: „Kunagi sinna on, noh, viis aastat tagasi. Pütiga sõidan. Läksin ühe kunde juurde ja olen ametis voolikute ja värkidega. Niuke patsaan, viie-kuueaastane tuleb, vaatab ka niipidi ja naapidi. Siis vaatab mulle otsa ja küsib, et onu, kas sa ei käinud koolis või. No ma ei saanud nagu aru. Pärast hakkasin mõtlema, kuradi tatt. Saad aru, mis ütles. Vanemad on kodus rääkinud, et pead õppima ja hea laps olema, muidu sust saab sibi. Väike pägalik pani asja paika kohe.”
Kaks meest pärast sauna: „Ma arvan, et mingit rahu ja elurõõmu tuleb ajaga juurde.” Teine mees: „Eluga leppimine ka. /—/ Noorena see maailm on nii lai, et sa ei oska. Ahmid valikuta sisse kõik. Kui vanemaks saad, hakkad võtma väiksemate suutäite kaupa.”
Mees sauna ees: „Esivanemad vaatavad, mis ma selle taluga teen. Kui vaatad detaili, süvened sellesse, siis võid seda näha, kuidas universum töötab. Selliste asjade peale mõtlemine elada ei aita eriti. Pragmatism aitab paremini igapäevaeluga toime tulla.”
***
See on väga ägeda elurütmiga film. Kindlasti aitab kaasa see, kuidas ta on monteeritud, ja see teeb filmist filmi, mis jääb, mis pole moeröögatus, vaid on dokument, mis iseloomustab aega ka siis, kui seda vaadata kuue või kuuekümne aasta pärast.
Eraldi
„Nii ta on”
Kaks aastat kestnud võtteperioodi jooksul jälgisid režissöör Vallo Toomla ja operaator Erik Põllumaa Eesti väikekohtades elavaid mehi, kõiki tegelasi ühendab hobina koorilaul. „Filmi jõudsid pildid kuue mehe elumõistmisest, eluga leppimisest ja elurõõmu otsingutest selle leppimise sees,” kirjeldas režissöör.
Vallo Toomla eelmine dokumentaalfilm „Marju Lepajõe. Päevade sõnad” portreteeris filoloogi, religiooniloolast ja õppejõudu. Ka oma uusimas filmis tõestab Vallo Toomla end tundliku silmaga režissöörina, kes oskab anda edasi argipäevas peituvat poeesiat ja sooja inimlikkust.
Filmi „Nii ta on” monteerija ja produtsent on Kaie-Ene Rääk, helioperaator Mart Kessel-Otsa ja helirežissöör Harmo Kallaste. Filmi tootnud?)F-Seitse.