Vaatan mere ääres pingil istuvat, kohe kaheksakümneseks saavat Mari ja mõtlen, kui armasalt naljakas ta on seal jalgu kõlgutamas. Kujutan ette, kuidas ta oma terrassi lakke jõulutulesid kinnitades toolidel turnib, mõteldes, kuidas ta suured tütred ei tohi teada, et ta ise sellega hakkama sai.

„Ma hakkasin just kaminasse tuld tegema, kui sa helistasid,” ütleb Mari Lill. See tegemine jäi pooleli, sest ta istus oma autosse ja sõitis meile teeotsa vastu. Märkan, et Maril on tule süütamiseks spetsiaalsed pikad tikud. Ahi läheb kütte ühest tikust. Me oleme kuidagi kohe ühel lainel, nentides, et päevad on lühikesed.

Oma kodus Andineemel on Mari mu jaoks väga mu oma ema moodi. See vist on see naiselikkus, perenaiselikkus, mis selle aja naistes verega sees. Kõik peab ilus ka olema. „Nii see elu on. Mulle meeldib jõhvikal käia. Kahala raba on nii ilus sügisel. Öökülm on olnud, pistad sõrmed läbi õhukese jääkirme ja korjad marju. Seal on ka Kahala järv, järve peal luiged. Selline pilt… Seda iga päev niisama ei näe,” räägib Mari lauda kattes. „Kaks korda käisin, kuus liitrit jõhvikaid korjasin. Tegin mahla. Kuidas see morss juua kõlbab?”

Väga hea morss on.

Tead, ma iial ei kujutanud ette, et võib minna nii jubedaks, nagu praegu on. Lihtsalt ei taha uudiseid kuulata. Agressor seab rahutingimusi! Nonsenss. Tahad veel kohvi?

Tegelikult peaks ju tänama kedagi selle eest, et meile see taasiseseisvumine anti. Alguses oli raske. Käisin Solnoki turul, loomaliha oli odavam kui sealiha. Ostsin tüki, panin ahju ja küpsetasin Katale ülikooli kaasa, ta siis õppis arstiks. Elisabeth käis veel gümnaasiumis ja elas kodus. Liha oli ikka toekam kui mingi vorst. Siis hirmu ei tundnud.

Praegu on küll hirm õhus, et see kõik ei lõpe hästi.

Sõidad autoga ikka. See on äge.

Käisin liha toomas Balta turult, et teile lihapirukaid teha. Ega ma mingi hakklihaga ei tee. Teen puljongi… Kui ma autoga ei sõidaks, ei saaks ju siit mitte kuskile. Pood on Kuusalus.

Miks ma sind olen Loksa poes kohanud?

Sest mulle meeldib liikuda. Auto tahab sõita. Ütleb ikka: Mari, lähme.

Kui sa Soomes käid, kas siis sõidad autoga sadamasse?

Ei. Vahepeal sõitsin, kui parkimine oli odavam. Praegu on hirmus kallis. Olin seal nüüd poolteist nädalat. Nüüd jätan auto Beta hoovi. Ja siis ta saab minu autoga sõita ka. Seekord tuli mulle autoga isegi sadamasse vastu. Pakkusin, et viin su koju, aga tema tahtis pärast proovi jalutada. (Beta on Elisabeth Reinsalu, Mari tütar, Linnateatri näitleja. MM)

Kaua sa siin nüüd üksi oled elanud?

Arvasin, et kolm, aga tuleb välja, et juba neli aastat. Tõnu suri 2021. aasta augustis. Sest ajast peale. Ma ei taha linna tagasi. Olen lastega ka rääkinud sellest, mis minust saab, et ei oleks seda õnnetu olemist: issand, me viime oma ema hooldekoduse! Mäletan oma ema pilku, kui viisin ta diakooniahaiglasse… Nii, nagu ta tahtejõu najal elas viimased aastad oma südamega, nii ta tahtejõuga ka suri 96aastaselt. Hommikul viisin ta haiglasse ja öösel suri. Elu sai otsa. Ta tahtis üksi olla.

Räägin seda sellepärast, et me keegi ei tea ette, mis võib juhtuda. Lastega olen seda arutanud. Äkki inimene ühel hetkel ei saa enam rääkida. Aga nemad siis teavad, mis ma tahan. Rääkima peab. Muidugi tahaks nii, et kõik läheks siva. On meil ikka jutud!

Nagu sa ütlesid, neid jutte tuleb ka rääkida. Ma ikka imestan sinu elujõudu ja uudishimu.

Arvan, et see on kodust. Minu vanemate põlvkond. Need, kes jõudsid enne venelaste tulekut ülikooli lõpetada. Sinna aega jäi nende noorus, siis tulid sõda, küüditamised, Siber… Nad olid nii karastatud ja samas nii aatelised.

Ma olin väike ja olin küll kuulnud sõnu Filiae Patriae ja EÜS aga sellest ei räägitud. Samas isa ja ema suhtlesid nende inimestega, kes olid nende konvendikaaslased. Nad olid lihtsad tavalised viisakad kenad armastusväärsed inimesed. Eestiaegsed inimesed. Kedagi ei räägitud taga, kellelegi ei tehtud liiga. Rämedust endale ei lubatud. Mis siis, et neil oli väga raske.

Ega mina lapsena aru ei saanud, et sõda oli alles lõppenud. Mulle tundus, et ta oli kohutavalt kaugel. Nagu noorena on, arvad, et eelmine põlvkond on jube vana ja kauge. Päris nii ma vast ei mõelnud, et minust algab elu, aga see eelnev tundus ikkagi nii kaugel olevat.

Nende kasvatus ja kombed hakkasid külge?

Muidugi. Üks asi, millega ma praegu täiesti nõus ei ole, on nende see komme, et üldse oma tundeid välja ei näita. Ma olen ikka lasknud oma lastel nutta enda õla najal. Mu ema mitte kunagi ei lasknud ennast lonti. Vähemasti teiste ees. Ei koorma teisi oma emotsioonide ja tunnetega, mis ju ei pruugi alati väga adevaatsed olla.

Kui mu isa ema suri 1974. aastal, siis nägin oma ema lohutamatult nutmas. Kui õde Kadri suri paar aastat varem, siis ta veel oma kurbust välja paista ei lasknud. Oli sirge.

Sul on kaks tütart ja mitu lapselast?

Viis lapselast, kaheteistkümnest kahekümne kaheni. Lapselapselapsi veel ei ole.

Elisabeth saab 50! Saad sellest aru?

Ei saa. Teine tütar, kelle juures ma Soomes käin, sai 53.

Ütlesid, et käisid Soomes ooperit vaatamas?

Ei, käisime balletti vaatamas. See oli Kata mõte. Temast ju oleks ka võinud näitleja tulla, aga ta tahtis arstiks saada. Mu üks vanaisa oli arst, aga teda ma pole ise näinud.

Jah, teatrihuvi. Sinu vend, klaasikunstnik Ivo Lill, temaga me tihti just teatris kohtusime. Ajasime juttu enne etendust ja vaheajal ja ta ei käinud sugugi ainult sinu etendusi vaatamas.

Kutti oli väga hea suhtleja. Tal läks hästi, et ta niimoodi pauhti läks. Kõigile oli see suur ehmatus, ta oli must seitse ja pool aastat noorem.

Mida su Helsingis elav tütar teeb?

On lastearst, reumatoloog. Ta läks Soome doktorit tegema ja siis tulid lapsed. Ja alles pärast seda tegi doktori ka.

Kas need lapsed on eestlased või juba soomlased?

Kui sa saad koolihariduse soome keeles… Muidugi nad käivad siin, neil on isa ka eestlane, nii et ikkagi eesti juured. Õpivad hästi.

***

Hakkame mere äärde minema. Mari vaatab oma terrassil olevat linnusöögimaja, kus käivad mitut liiki tihased ja puukoristaja. „Mina olin väiksena varblane ja õde Kadri oli tihane – mängisime niimoodi linde. Kui tihane koputab esimese külmaga aknale, mõtlen alati Kadri…”

***

Kas siin mere ääres käib suvel palju rahvast?

Väga palju. Siia on suur parkla tehtud. Vaata, see on minu ja Tõnu (Tõnu Tamm, Mari mees – MM) pink. Selle lasi teha meie küla rahvas. Tegid nii, et meie ei teadnud. Siis kutsusid, et tule aga mere äärde. (Meri kohiseb. Mari istub pingil ja kõlgutab jalgu).

See pink üllatas nii, et võttis pisara silma. See oli neli aastat tagasi juulikuus. Tõnu enam mere äärde tulla ei jõudnud, aga pilti meie pingist nägi… (Meri kohiseb.)

Te elasite Tõnuga koos ikka pika elu.

1968 abiellusime, arvesta ise – üle viiekümne aasta.

Kohtusite täitsa verinoortena. Üldiselt ju teatriperede abielud nii kaua ei kesta.

Verinoorte armastus ja kirg, ega see ei saa kesta elu lõpuni. See tunne peab kasvama teineteise hindamiseks, austamiseks ja lugupidamiseks, sajaks muuks asjaks, sest kirg ei saa kesta 50 aastat. Tekib midagi muud. Tõnu oli üsna emotsionaalne. Eks mina läksin ka aastatega kuidagi rahulikumaks. Me saime hakkama.

Elus on mitu rasket asja. Üks on kindlasti kooli minek. Võõras keskkond ja inimesed. Teine on elukutse valik. Ja siis elukaaslase valik. Keerulised asjad kõik. (Meri kohiseb.)

Kui torm öösel algab, siis ta ajab mind üles ka. Meri on enamasti rahustav, aga tormine meri teeb ärevaks.

Kas seal kaugel on Soome?

Jah. Pimedatel öödel vahel paistab sealt mingi kuma. Ma ei tea, kas see võib olla Helsingi…

Kas sa nüüd, kui üksi oled, siin hirmu ei tunne?

Ma olen siin üksi olnud ka enne. Kui see maja valmis sai 2009, siis ei olnud siin mitte ühtegi hinge. See oli veel see aeg, kui Loksa pätid käisid siin varastamas. Sauna kraane ka varastati. Nüüd on palju rahulikum. Ma ei karda inimesi. Ma ei mõtle selle peale. (Meri loksub.)

Ma ei karda. Olen seda igas oma intervjuus öelnud, mu ema sõnad: „Tähtis ei ole see, mis sinuga juhtub; tähtis on see, kuidas sa sellesse suhtud.” See on elutarkus.

Jah. Kui sellega lepid.

Ikka lepid. Kui vanemaks saad, lepid paljude asjadega, millega noorest peast ehk ei oleks leppinud. Ma ei tea, kas ma parem inimene olen, aga rahulikum olen ma nüüd küll.

Aga teater? Sa tulid teatrist ise ära 2021. aastal.

Tulin ära, sest arvasin, et saame Tõnuga reisida veel. Tahtsime kindlasti minna Islandile. Aga kõik läks teisiti. Nii kiiresti, et tsauhti ja kõik.

Ma olin teatrist äratulemisele pikalt mõelnud, et noh, aitab ka.

Puudust ei tunne? Lavale ei kisu?

Ei kisu jah. Eks seal ole oldud ka. Tahaks veel ja tahaks veel, aga võib juhtuda, et see tahaks muutub naeruväärseks.

Vahel on ka nii.

Lisaks: kui sa veel kogu aeg räägid, et ma lähen teatrist ära ja ikka ei lähe… Läheb 20 aastat mööda ja ikka oled teatris. Igaüks, kes tahab, kes jaksab, kel meeldib, see olgu.

Nii, et juubelietendust sul ei tule?

Ei tule jah, läheme hoopis tütarde ja nende peredega Pärnusse. Mul oli nii tore 70 Vabal Laval, ma ei taha asju korrata. Asju ei saagi korrata. Hea küll, ma ei ole veel sada… Mäletan, kuidas ma ise pisut üle kolmekümnesena suhtusin vanusesse, kui Ants Jõgi sai kaheksakümmend – missugune eelajalooline ta tundus olevat. Mõtle sellele, kuidas praegused kolmekümnesed suhtuvad – täpselt samuti ju! Tookord mõtlesin ju seda ka, et 80 ja nii vägev, aga ikkagi oli ta minu jaoks eelajalooline olend. Nii nagu mina praegu.

Noored ei tea enam paljusid väljendeidki, mida mina kasutan. Ma nägin noorte „Kuningas Ubud”…

Ja sulle ei meeldinud?

Ma ei saanud aru, miks see teine vaatus seal oli.

Maailm kui päästevestide prügimägi, see kujundina on ikka väga vägev.

Nojah. Seda küll, aga seda kõike oli liiga palju. Mul oli ammu selge , mida öelda tahetakse.

Sulle oli selge, aga äkki teistel ei olnud.

Jah, eks see on jälle niisamamoodi. Vaatasin viimaste aastate Panso preemia saajaid ja ma ei tea neid enam. Kui mina neid ei tea, kuidas nemad peaksid minusugust fossiili teadma.

Olgu, ega sa ei ole ju sellepärast õnnetu?

(Naerab südamest.)Ei ole.

Filmi oled nüüd veel teinud?

Eelmisel aastal tegin ühel päeval kaks filmisutsu. Ühe hommikupoole, teise peale lõunat. Eks ma muidugi teen. Ega soov mängida kuskile päris kadunud ei ole. Aga kui oled eemal olnud mõni aeg, siis see kokkuvõtmine, et hakata… Selleks peab olema keegi, kes tõesti tahab sinuga teha. Selle tunneb ära.

Kuule, ma olen täiesti rahul oma eluga. Tahetakse ikka, et inimene oleks rahulolematu. Ma olen pool elu selline olnud, nüüd võin ju rahul ka olla.

Sina ja rahulolematu? Välja sa seda küll pole näidanud. Kord, kui sul oli see „Krati” film, siis ütlesid, et ei räägi minuga ajalehe jaoks midagi. Ütlesid nii, et ma sain aru ja see äraütlemine polnud valus.

Ma ütlesin siis sulle ei…! Eks ma siis olin palju intervjuusid andnud, sellepärast. Plära on ikka nii lõpmata palju. Mida mul uut öelda on?

Mida sa praegu loed?

Loen Elizabeth Jane Howardi romaani „Cazalet’ kroonika”. Eesti keeles on ilmunud kolm osa. Krista Kaer ütles kuskil, et kellele meeldib John Galsworthy „Forsyte´ide saaga”, sellele meeldib ka see raamat. Nüüd loen kolmandat osa. Algas see perekonnalugu 1937. aastal ja nüüd on tegevus 1942. aastal. Kuidas Inglismaa elu on sõja ajal. Inimesed ikka elavad oma elu edasi, armastavad…

Nagu ma juba ütlesin, ei oleks ma kunagi uskunud… Sõda on ju kogu aeg käinud, küll Aafrikas, küll Vietnamis, küll Afganistanis… Aga nüüd on ta meile nii lähedal, nii ohtlik. Ohtlik kogu maailma jaoks. Inimene, kes laseb sünnitusmajadele pomme visata, saab esitada tingimusi, missugune peab rahu olema!! … (Meri kohiseb.)

Jah, ei tea, kuidas lavastaja Sergei Potapovil Jakuutias läheb?

Temaga oli tõesti nii, et enne kui ma „Libahundi” trupiga liitusin, me vaid korra rääkisime ja ma kohe tundsin, et ta on minu inimene, nagu tunneks teda juba kaua. Minu lavastaja. Käisime ju Jakuutias mängimas ka. Ma ei kujutanud ette, et meil võib nendega midagi ühist olla. Nii kauge, nii teine kultuur. Aga kui seal olin ja nende noorte inimestega rääkisin… Üks naine – ta nägi küll laps välja, aga oli Moskvas teatriteaduse lõpetanud – rääkis, kuidas nad meid kadestavad meie vabakssaamise pärast. Rääkis, kuidas Putin võtab neilt kõik maavarad ära. Jah, nad on põhjamaalased, meie moodi, kinnised, ei anna ennast kohe kätte. Mulle jätsid nad väga sügava mulje. Aga eks seal ka ole igasuguseid.

Me peame oma riiki hoidma, see on eesmärk, üks kõigile. Aga keegi ei küsi minu käest, kuidas seda asja ajada. (Kõkutab naerda.)

Su sünnipäev on ju alati olnud jõuludega seotud?

Jah, väga kahju.

Kuidas nii?

Sest ma sain alati jõuluks vähem kinke. Meil peeti jõule ka nõuka ajal, käisime pimedal ajal Nõmme turult kuuske ostmas.

***

Kui mere äärest tagasi oleme, küsin Marilt, mis on tema elus talle kõige suurema mulje jätnud etendus. Saan teada, et kolmeaastasena nähtud „Doktor Aibolit”, kus oli punane tugitool, punased kardinad ja väga ilus muusika. Ja enamuse ajast oli ta selle etenduse ajal maganud. „Kui esimeses klassis ise kõige väiksemat kitsetalle mängisin, siis ma jälle jäin magama kellakappi. Erutusest magama jäämine on mulle väga iseloomulik. Nüüd võtke magustoitu, ” räägib Mari.

***

Adolf Šapiro oli ka sinu lavastaja.

Ta tuli Noorsooteatrisse „Kirsiaeda” lavastama. Mina pidin sõitma Tšehhi, sain selle reisi teatriühingu auhinnaks. Mul oli kõik olemas, kõik piletid, ja siis samal päeval määrati ka Šapiroga kohtumine, esimene jutuajamine. Järgmine päev pidid algama proovid. Mulle siis teatati, et ma ei saa sõita. Ma olin nii äksi täis, et kas minu tegelane on siis kõige tähtsam selles tükis, et tehku proovi teistega. Mossitasin. See oleks olnud ju mu esimene välismaareis. Seisin seal kohtumisel, käed sügavalt enda kootud vesti taskus. Tige nagu pull.

Šapiro rääkis midagi, küsis, liikus minu poole. Ja siis ma märkasin ennast vabandamas, et ei oska vene keeles oma mõtteid ja tundeid väljendada. Ja imelik, ei olnudki enam mingit viha. Äratundmine kohe. See on ajalugu.

Ongi pime juba. Tahad veel kohvi. (Kuskil lähedal kohiseb meri. Tihane kpoutab aknale.)

Eraldi:

Väljavõte 2015. aastal Viinistul enne „Libahundi” etendust tehtud intervjuust

Mari mängis ses lavastuses pimedat tarka vanaema.

Sa oled mänginud koos Eesti teatri suurte legendidega.

Ants Eskola, Heino Mandri, Jüri Järvet, Linda Rummo. Ma olen nii vana ka juba, sellepärast.

Nojah, mina arvan, et mina olen vana.

Mina ei arva, et ma vana olen selles mõttes. Olen lihtsalt nii kaua elanud, et mäletan neid. Mitte ainult ei mäleta, vaid olen nendega ka koos olnud.

Kui palju roll näitlejat muudab?

Olen seda ennegi öelnud, et mitte mina ei tee rolli, vaid roll näitleja. Rollid avavad näitleja ka iseendale, aitavad endast aru saada. Paljud rollid on mind puudutanud rohkem kui mina neid.

Pildistas Sven Arbet. Ilmus Maalehes.