Linnateatri näitleja Andrus Vaarik tunnistas pärast 300. korda laval George´ks olemist: „Ikkagi on repertuaariteater armastusabielu. Projektiteater on ka vägev, aga on juhuslik vahekord.”

Kolmsada etendust on mängitud pea kümne aasta jooksul. Tänaseks meie seast lahkunud Mladen Kiselovi lavastus esietendus Linnateatri kammersaalis 23. jaanuaril 2010. Ja lavastus on ikka uus, ei ole laisk ja tolmune.

Pärast üht kirglikuks kiskunud vestlust sellest, kas lavakoolid peaksid koolitama Eestile haritlasi või kutseoskustega, näitlejatehnikaid valdavaid näitlejaid, jõudsime haritud vestluskaaslasega ühise tõdemuseni, et näitlejaks saab mängides. Enne seda oli kõlanud mu oponendi lause, et semiootikat õpitakse Tartu ülikoolis. Mina, kes ma seni olin mõelnud, et lavakoolides tuleks kuidagi süvenenult õppida psühholoogiat, ei saanud seepeale seda enam välja prahvatada. Lisaks olen üsna veendunud, et puid lõhkuma õpib puid lõhkudes ja kirjutama kirjutades.

See hiljutine dialoog meenus, kui vaatasin Mladen Kiselovi lavastuse 300. etendust. Mul oli tunne, et näitlejad on mängukordade ja aastatega saanud täiskasvanuks. Inimestena ka. Andrus Vaarik seda ka tunnistas, et see mängimine on teda muutnud. Kõige selgemini märkasin Honey küpsemist või pigem Kristiina-Hortensia Porti oma. Elukogemus paratamatult tuleb lavale näitlejaga kaasa – tema alustas selle osa mängimist lavakoolis õppides. Ja nüüd – väga tahaks öelda, et äkki, aga tegelikult pärast kümmet aastat vabakutselise näitlejana – on laval huvitav isiksus, kes valmis mängima suuri rolle.

Ma tahaks niisugust küpsemise märkamist võrrelda sellega, kuidas märkad, noh näiteks sõprade laste kasvamist, kui näed neid kord või paar aastas.

Linnateatri „Virginia Woolfi” kogu näiteseltskonnale mõeldes saab ainult imetleda lavastaja Mladen Kiselovi tarkust osatäitjate valikul. Tahaks neile kõigile soovida selliseid osasid, millega nad hakkama ei saa. Sest nad on selleks valmis.

Geenid juba 1960ndail

Ma ei mäleta enam, kumbapidi oli, kas ma lugesin või nägin enne Adolf Šapiro lavastust Pärnu teatris. Minu suureks üllatuseks ja iseloomustamaks Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis sündivaid imesid on näidendikogu „Kes kardab Virginia Woolfi?” välja antud 1971. aastal kirjastuses Eesti Raamat. Just siis, kui Albe näidendeid mängiti kogu maailmas. Täna toob raamatukogu noorik selle raamatu mulle keldrihoidlast, mitte avariiulilt. Ka see on siin kontekstis tähtis, et näidend esietendus New Yorkis esimest korda 1962. aastal.

2019. aastal Linnateatri 300. „Woolfi” etendust vaadates imestasin, kui dialoogi ilmus sõna kromosoom. Ja teemana see… uhkem on tsiteerida: „George: …et teiesugused mehed korraldavad mu geenid nii ümber, et me kõik muutume äravahetamiseni sarnaseks.” George ütleb lausa, et see geenivärk lööb kõik uperkuuti „ja valmistab sügava pettumuse. Aga ajalugu valmistab veelgi suurema… pettumuse.” Kuidagi väga tänases ajas on see eelmisel sajandil kirjutatud, tõsi küll, et ülikooli ajalooprofessori suhu kirjutatud tekst. Jah, ühetaolisus, tehisintellektist siis ei räägitud. Kuulekusest ja kuuletumatusest küll.

Inimese elu

Ma vaimustusin Aarne Üksküla George`st Šapiro lavastuses Pärnus ja kogu näidendist. Lugesin sesse näitemängu sisse kirjutatud ladinakeelsest katoliku palvet surnute eest. Geeniasjadele siis tähelepanu ei pööranud. Hoopis mängudele, mida seal mängiti. Siis kandusid need lavamängud, mida üsna noorena vaimukateks ja intellektuaalseteks pidasin, ellu üle. Üsna pikalt mängisime neid mitmesuguste sõpradega ja kõik see ei olnud peale mängu just väga sümpaatne. Oli raske taluda, aga see ei peatanud soovi mängida eluga ikka ja veel. Nali ja mäng läksid segi. Ja siis tuli see aeg, kui ma ei suutnud „Virginia Woolfist” enam kui geniaalsest näidendist mõelda. Ka siis, kui selle lavastas Mladen Kiselov. Mäletan, et üks harvadest kordadest, kui läksin teatrist poole pealt ära, oli NO teatri „Woolf”, see mõjus mulle nii, et oksendasin teatri nurga taga. Muide ma tean, et see oli heade näitlejatöödega lavastus. Lihtsalt mu vastuvõtuvõime ja isiklike kokkupuudete emotsionaalsus mõjus nii. Nüüd Linnateatri 300. „Woolfi” vaatama minnes mõtlesin ennekõike, et see on minu austusavaldus suurele lavastajale. Oligi, aga endalegi üllatuseks suutsin taas vaimustuda Albee näidendist, Andrus Vaariku ja Argo Aadli võimsast nüansirikkast mängust, kahe erineva naise, Epp Eespäeva ja Kristiina-Hortensia Pordi intellektuaalsest ja füüsilisest valust ja ilust. Ladina keel on ju ka ilus keel: „Kyrie eleison. Christe eleison. Kyrie eleison.”

Edward Albee

„Kes kardab Virginia Woolfi?”

Tõlkijad Lydia Mölder ja Triin Sinissaar

Lavastaja Mladen Kiselov

Kunstnik Iir Hermeliin

Osades Andrus Vaarik – George, Epp Eespäev – Marta, Argo Aadli – Nick, Kristiina-Hortensia Port – Honey (külalisena)

Esietendus 23. jaanuaril 2010, 18. oktoobril 2019 mängiti seda lavastust 300. korda.

On Mladen Kiselovi ainuke lavastus, mis veel üle kogu maailma teatrirepertuaari on jäänud.

300 etenduse jooksul on lavastust näinud 23 947 piletiga külastajat.

Lavastuses mängib endiselt originaalkoosseis.

11 teatrihooaja jooksul pole lavastus kordagi mängupuhkusel olnud.

2017. aastal anti lavastusega külalisetendusi USAs New Yorgi Eesti Majas ja Eesti saatkonnas Washingtonis.

Ees ootavad külalisetendused Bulgaarias Sofias ja Kiselovi sünnilinnas Ruses.

Vanuselt hoiab „Kes kardab Virginia Woolfi?“ Linnateatri repertuaaris auväärset teist kohta – Elmo Nüganeni lavastus „Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4.” esietendus 2006. aastal. See jõuab tänavu novembris 250. etenduseni.

Kui kaua mängivad…?

• Eesti teatri kõige kauem mängitud lavastus, mida saab vaadata ka praegu, on „Karjapoiss on kuningas” NUKUs. See on laval alates 1981. aastast. Juba 17 aastat tagasi (2002) kirjutati 500. etenduse puhul sellest kui erakordsest sündmusest. Seles lavastyuse näitlejad vahetusid

• Näiteks Draamateatris on sadu kordi mängitud menukat mononäidendit (mängib Tõnu Oja), Andrus Kivirähki „Aabitsa Kukke” (esietendus 2004 ja 300. etendus oli 2014).

• Nõukogude ajal mängiti Draamateatris näiteks 1981 Jüri Järveti lavastatud Neil Simoni „Päikesepoisse” 225 korda.

• Kui võrrelda vabateatriga, siis näiteks järgmise aasta aprillis 20aastaseks saava R.A.A.A.M.i kõige rohkem kordi mängitud etendused on olnud monotükid, Hristo Boytchevi „Fenomen”, mida mängiti 77 korda (mängis Mait Malmsten), ja Nikolai Gogoli „Hullumeelse päevik”, mida seni on mängitud 76 korda (mängib Argo Aadli).

2015. aasta suvest mängukavas olnud August Kitzbergi „Libahunti” on mängitud 45 korda (pooled välismaal, pooled Eestis). Novembri alguses mängitakse muide „Libahunti” Vaba Lava külalisetendusena Moskvas.

Ilmus Maalehes, pildid Rauno Volmar, Siim Vahur ja Margus Mikomägi.