Lugu ilmus esmalt reedeses Postimeghes. Ma ilmselt ei meeldi sellele, kes Postimehes lugusid veebi üles riputab. Aga kui kirjutan, siis tahan, et seda ka loetaks.
Professor Peeter Torop ütles Linnateatri Taevalaval peetud loengus mille pealkiri oli „Plahvatav stabiilsus“ , et tema jaoks on minu loo pealkirjaks olev lause„Kunst on plahvatsuse laps“ kõige tähtsm. Ka seda ütles Peeter Torop sissjuhatuses, et tsitaat on pärit professor Juri Lotmani viimaseks jäänu raamatust „Kultuuri ennustamatu mehhanismi“, mis jäi Lotmani tegelikult viimaseks raamatuks. Esineja lisas professoritele omase hinnangut vältiva hääletooniga, et see raamat on ilmus mööunud aastal vene keeles ja on ilmumas inglise keeles. „Eesti keeles veel mitte.“ ütles Peeter Torop.
1980. aastate alguses kui professor Lotman Eesti televisoonis vene keeles Vene kultuurist loengui pidas “Vestlusi vene kultuuriloost” (“Беседы о русской культуре“), jäid Tallinna tänavad tühjaks. Eestlase vaatasi ja kuulasi neid. No ja veel hiljaaegu räägiti, et Juri Lotman on maailmas enim tsiteeritud eesti teadlane.
„Teatrietendus on plahvatuse laps, uus romaan on plahvatuse laps, iga andekas eneväljendus on mingis mõttes plahvatuse laps.“ Kultuuri ütles professor plahvatavaks miiniväljaks. Seal toimub väiksemaid plahvatusi ja suuri. Minu jaoks oli selle ilusa metafoorse teooria tähtsaim tõdemus see, et plahvatused lähevad kaduma kultuuri jaoks siis kui ei juhtu järgmist hetke. Professor Toropi sõnul see järgmine hetk, saabub koos keelega, mille abil on võimalik sea uut nähtust mõtestada. Selleks, et uuest aru saada, tuleb seda ka seletada, seletus võib olla kiire ja pikem protsess. Läbi tõlgenduste ja seletute, professori sõnul ei ole olemas valet ja õiget kriitikat jõuab kultuuriplahvatuslik innovatsioon, inspiratsioon kollektiivsesse teadvusesse. Kui sellised kultuuri enesekirjelused puuduvad siis kultuur sureb välja. Muidugi ei ole see viimane professor Toropi sõnastatud, tema rääkis pigem tagasilangusest, stagnatsioonist, misvõib juhtuda, kui omakultuuriplahavatustele ei järgne kirjeldusi. Loovus säilib, aga taskaal kaob kui enesekirjeldusi ja mõtestamist ei järgne.
Täna jääb palju Eesti kultuuris sündivat nähtamatuks just tänu sellele, et need enesekirjelduse puuuvad. Ja kui me ise oma asju ei kirjela, ise oma loovust ei kirjelda, siis ei kirjelda sea keegi. Et mitte olla teoreetiline vaid, sain Ugalas Madis Kalmeti „Ukuaru“ lavastust vaadates aru, et Veera Saar on me raha olemust mulle sootuks paremini mõistetavalt kirjelanud kui Sofi Oksanen. Nüüd oleks vaja, et see teamine sama suurelt võimenduks nagu Oksaneni oma. Veel kord ütlen üle professor Toropi tähtsustatud, et kultuur on korraga loomine ja tõlgenamine.
Teine näide lähikuu kultuuriplahvatusest on festival Jazzkaar. Ärge saage valesti aru, see ei ole etteheie korralajatele, aga miks Eesti festivali peaesinejad on eranditult välismaalt. Eesti Jazz on maailmatasemel, seda on vaikse häälega öeldud ka, aga näitame siis seda.
Sellel Jazzil oli Eestis haruldan sünmus, bluusikontsert. Tippvormis Tõnis Mägi laulis poolteist tundi omakirjutatud hingestatu muusikat. Eestikeelse väärttekstid muusikat kaunistamas. Tippiliimehe ja kümme noort puhkpilli mängijat üheskoos. Eriline korumatu energia tekkis. Ja te õigesti arvasite, selle kontserdi kohta ei ole seni veel kirjutatu ühtegi arvustust. Sest ei oleks midagi, kui see poleks tendents peaaegu kõiges, omasi mitte märgata. On see meie alaväärsuskomplek, et ei julge ennasta suurteks tunnistaa?.
Ideniteet põhineb kollektiivsel mälul. Kollektiivne mälu saab tekkida vaid plahvatuste tagasisidest. Ajakirjandus saab siin palju kaasaaidata. Plahvatsute kirjeldamise koht on ajalehtede esikülgedel. Hoiame oma lapsi.