Koostööst looduses ehk Teel uue maailmavaate poole

Külaülikooli varalahkunud eestvedaja ja looja Vahur Tõnissoo auks korraldasid tema lähedased Valtu seltsimajas koolipäeva. Peatsete kohalike valimiste valguses tõstan selles loos esile loengu, milles semiootik ja ökoloog kõnelesid koostööst looduses.

Olgu kohe ära öeldud, et kohalike omavalitsuste volikogude valimistel kandideerijaid ma Kaereperes Valtu seltsimajas olnud klassiruumis ei märganud. Kohal olid Ööülikooli tegijad Külli Tüli ja Jaan Tootsen, kes loengud lindistasid. See vähemalt jättis lootuse, et tasakaalu, loomingulisuse, loodushoiu ja koostöö mõtted jäävad alles ja levivad laiemalt.

Äsja ilmus Hooandja portaali toel Pentti Linkola (1932–2020) raamat „Teisitimõtleja märkmed”. Linkola oli keskkonnakaitsja, filosoof, kes elas kalamehe elu looduses. Kirjutas maailma ähvardavast ökokatastroofist juba alates eelmise sajandi kuukümnendatest aastatest. Linkola on kahel korral valitud Soome kümne mõjukama mõtleja hulka. 2004. aastal valiti ta Soome raadio rahvahääletusel saja kõigi aegade suurima soomlase hulka.

Raamatu tõlkija Priit-Kalev Parts kirjutab eessõnas, et Linkolat on nimetatud kommunistiks ja fašistiks, konservatiiviks ja patriarhiks. Linkola ise ütles selle peale, et neil nimetamistel pole planeedi saatuse seisukohast mitte mingit tähtsust.

„Kas 21. sajandi üle seitsmemiljardilises maailmas, „arenenud antropotseenis” on vahet, kes süsinikku atmosfääri paiskab ning elavat maakamarat asfalteerib: evangelist või feminist, sallivuslane või väärtuskonservatiiv, naine või mees?” küsib Parts.

87aastaselt surnud Linkola pidas oma ainsaks tegelikuks saavutuseks elu kaitsmisel 1995. aastal asutatud Loodupärandi fondi, mille eesmärk on osta metsa, et see igaveseks rahule jätta.

Linkola raamatul on ka teine eessõna, mille kirjutas Kaido Kama. Tema toob näiteid looduse hävitamisest Eestis ja jõuab selleni, et kõigist hoiatustest hoolimata ei ole inimene olnud vabatahtlikult nõus ei oma käitumis- ega tarbimisharjumusi muutma. Et tegelikult on küll nõus muutma, aga ainult suurema tarbimise suunas. Tarbimisharjumusi tekitatakse juurde.

Kaido Kama jõuab maailma n-ö päästmise asjus üsna pessimistlikule järeldusele. Ta kirjutab: „Ja tundub täiesti lootusetu, et see suundumus (liikuda aina suuremate tarbimisharjumuste suunas – MM) saaks muutuda lääneliku enamusdemokraatia tingimustes, kus iga nelja-viie aasta tagant valitakse endale uued rahvaesindajad, kes lubavad valijatele veelgi priiskavamat ja külluslikumat elu.”

Kama ütleb ennast selles mõttes aru saavat Pentti Linkola diktatuuriihalusest. „Et seda enesehävituslikku pidu ja pillerkaari saab lõpetada ainult despootlikult ja käsu korras.” Kama lisab, et see mõte ei pruugi meeldida meile, aga mingit töötavat alternatiivi pole keegi suutnud pakkuda.

Rabasse armuda

Biosemiootik Kalevi Kull alustas Külaülikoolis oma loengut „Koostööst looduses” sellest, et bioloogiadoktor, Eesti üks mitmekülgsemaid loodusetundjaid Viktor Masing oli rabasse armunud. Sest raba on täiuslik.

„Kõik seal sobib omavahel kokku ideaalselt. Igal taimel, kes seal kasvab, meeldib seal putukas, kes tema õiel tolmeldab. Taime järeltulijal on tingimused, kus kasvada. Putukal on koht, kus munad panna nii sobivalt, et nad talvel ära ei külmu. Kevadel leidub röövikutele taim, kellest toituda. Putukaid jagub parasjagu ka ämblikele ja konnadele. Ja niimoodi 1000 aastat järjest või kauemgi. Kõik sobib kokku.”

Semiootik võrdles rabakooslust vana maamajapidamisega, kus kõik on kohapeal olemas: toit, elutarbed … „Või nagu kaunis inimeses, kelles kõik sobib kokku, et armuda.”

Ka vanas metsa on kõik ringkäigus, kõigil on koht, kõik sobib omavahel kokku.

Kalevi Kull rääkis Charles Darwinist, kes oletas, et organismidel on püüd võimalikult palju järglasi anda ja seetõttu on olelusvõitlus paratamatu. „Kuna reeglite seadjat, valitsejat looduses pole, siis on see aina üks sõdimine seal, arvati kaua.”

Igal juhul ei sõdi

Hilisema uurimistöö suur küsimus on olnud, kuidas ja millised suhted looduses tegelikult on.

Ökoloog Asko Lõhmus võttis siin jutu üle ja ütles, et seda, mis tegelikult on, me ei tea niikuinii. Eestis elab umbes 40 000 liiki. Lõhmus tõi näiteks kotka, kes sööb kala. Selleks, et kala kätte saada, näeb ta vaeva. „Aga see vaev ei võta tal päevast eriti pikka osa. Ta sööb kala ära. See ka ei võta kaua aega. Kui tal on poegi, siis ta peab neid toitma, see võtab veel natuke aega. Üldjoontes aga võime niimoodi mõelda, et 90% tema päevast on prii. Mis ta siis selle prii päevaga teeb?” küsis Asko Lõhmus. Ja vastas, et lind istub kuskil. „Mina mõtlen, et misasja ta seal siis niisama istub. Igal juhul ta ei sõdi.”

Lõhmus rääkis, et uuemal ajal vaadatakse suurte lindude pesi droonidega, mis kotkastele ei meeldi: nad ründavad droone ja võtavad drooni maha ka.

„Raske on ette kujutada, et puu annab seenele käsu kätte või vastupidi. Et lind lendab käsu peale kohale ja ehitab pesa … Aga kuidas see kujuneb?” Looduses on suhete väljakujunemine võtnud aega miljoneid aastaid. Väga suur hulk erinevaid suhteid.

On huvitav mõelda, et suhete kujunemises on olnud tasakaalutaotlus, mitte levinud „tugevam jääb ellu” võitlus. Kui õpetlik eeskuju inimühiskonnale …

Päevalill puu otsas

Meie Raela aia selleaastane ime oli vana vahtra otsas – umbes kümne meetri kõrgusel, kus puu kaheks hargneb – kasvama hakanud päevalill. Jälgisin teda pisut enam kui kuu aega. Nägin, kuidas ta kasvas, õilmitses ja vanaks sai, kuidas ta tuultes ja vihmas käitus. Kuni ühel hommikul avastasin, et päevalill oli murdunud. Ja ma ei saa öelda, et surnud, ehkki surnud ka, aga ikkagi murdunud, kusagilt sealt oma pika varre keskkohast.

Palju mõtlemist andis mulle see haruldus. Kas või selle üle, milline on ühe taime aeg. Ta teeb paari kuuga läbi kõik etapid, mis inimesele antud ajaga võrreldes on kaduvväike: sünnib, kasvab, õpib elama, tuules ja tormis vastu pidama, õitseb, hääbub. Murdub.

Hetkel jääb mul oodata, kas see päevalill seal puu otsas ka järglaste peale mõtles. Mis juhtub järgmisel aastal? Seegi küsimus tuleb pähe, et miks ta kasvas just kohas, kus mina teda kindlasti näen. Või kas ta tuules kõikudes tahtis mulle midagi öelda? Mida? Või oli see lihtsalt allumine loodusjõududele. Aga puu ja päevalill tegid koostööd – seda kindlasti …

Kooslused kujunevad

„Liigid on tekkinud väga pika aja jooksul. Koosluste kujunemine käib kiirelt. Ükski kooslus, mis meil siin, Eestimaal on, ei ole üle 10 000 aasta vana. Enamik on palju nooremad,” kõneles Kalevi Kull. Tihedamalt koos elavate liikide rühma, mis ühe liigi ümber on, nimetatakse konsortsiumiks. Need on liigid, kes elavad koos enam-vähem püsivates suhetes. „Igal liigil on oma konsortsium. Need, kes teda söövad; need, kes tema õisi tolmeldavad; need, kes tema vilju laiali tassivad; need, kes tema peal või sees pesitsevad või keda ta ise millekski tarbib,” loetles Kalevi Kull.

Asko Lõhmus tõi näite, kuidas üks tammepuu võib elada sadu aastaid ja näha erakordselt suurt hulka erinevaid kooslusi enda ümber või isegi enda tüve peal. „Samamoodi on ruumiga. On selge, et ühes pisikeses mullalaigus võivad organismid elada väga pikka aega koos. Ei liigu sealt kusagile ja see kõik mahub mööda käiva karu käpa alla,” tõi Asko Lõhmus näiteid ajast ja ruumist looduses.

Nagu elus ikka, kõik natuke muutub. Looduses on väike liikumine, vaheldumine kogu aeg olemas. „Huvitav on tähele panna, et enamik meie looduse liike väga palju ei liigu. Enamik liike elab kogu oma elu selle maatüki peal, kus ta elab. Meie saali suurusel maatükil võib elada 1000 liiki. Terve elutsükkel põlvest põlve,” tõdes Kalevi Kull.

Kooselust sünnib koostöö.

Aed on kooslus

Me iga aeda istutatud lille või juurvilja ümbert enamasti rohime umbrohu välja. Hoiame liigid lahus.

Kalevi Kull ütles, et on huvitav, kuidas eraldiseisvalt üksikuid liike osatakse kasvatada võrdlemisi hästi. Aga kui proovida kasvatada omi, pärismaiseid liike, siis see väga paljudel juhtudel ei tule hästi välja. Nad ei lähegi kasvama. „Sest nad vajavad kooslust. Näiteks peab paljudel liikidel olema mullas kindlasti neid seeni, millega nad on alati püsivalt koos elanud. Muld on pööraselt rikas erinevatest liikidest.”

Kultuurtaim ekspluateerib meid. Üksikud liigid aias saavad kasvada ainult tänu jõule ja jõud on see töö, mis me seal ise teeme.

„Meie teeme kultuurtaimega koostööd,“ tõdes Asko Lõhmus. „Tema ekspluateerib meid. Seosed, mis neil liikidel võimaldavad aias elada, kujunevad hoopis teistsugusel moel.”

Kasvavad võidu

Mul on puude suhete kujunemisest aastatetagune, aga tänaseni kestev näide. Mu ema aastaid tagasi tahtis, et me aias kasvaks tamm. Ta pani tammekese kasvama. Aga juhtus nii, et isa niitis selle mitmel aastal maha ja hiljem tegin seda ka mina. Seda tamme ühel aastal enam ei olnudki. Otsustasime, et istutame sinnasamma, meetri kaugusele sellest tammest õunapuu, valge klaari. See oli mu mäletamist mööda selline üle meetri kõrge istik.

Täiesti ootamatult hakkas pärast õunapuu istutamist tamm uuesti ja kiirelt kasvama. Nüüd kasvavad nad kõrvuti. Õunapuu kannab õunu hästi ja tamm kipub temast üle kasvama.

Mul on kujunenud mingi aukartus – ei taha kooslusi segada. Juba mitu aastat vaatan, et peaksin tamme lõikama õunapuu pealt ära, õunapuule ruumi tegema. Ja alati, kui seda mõtlen, meenub tihti nähtud pilt maanteede äärest, kus puud on maha võetud ja see on päästnud valla tormimurru seespool kasvavas metsas. Maha võetud puud olid kasvanud taluma tuuli ja tormihooge. Seespool kasvavad puud teadsid, et nad ei pea nii tugevad olema, kuna välimised kaitsesid neid.

Kirjutatu on vaid pisike osa Külaülikoolis peetud loenguist, mida mu meelest peaksid teadma ja kuulama kõik need poliitikud ja poliitikasse pürgijad, kes meile praegu pudrumägesid ja piimajõgesid lubavad.

Ilmus Maalehes. Viio Aitsami ja Jaan Tootseni pildid.

Eraldi

Külaülikooli sügiskoolipäev, päevakava 18.september Kaereperes

09.30 Kogunemine Valtu seltsimajja

10.00–11.15 Bioloog Kristjan Piirimäe “Koostöö evolutsioonis”

11.15–11.30 Mõttepaus

11.30–12.45 Helilooja ja dirigent Pärt Uusberg “Looja Loojas – seitse nooti taevasõelas” (vestlust juhib Jaan Tootsen)

13.00–13.30 Pillide valmimise kunst (külastame kandlekoda Kumma külas)

13.45–14.45 Lõunasupp Kumma külaplatsil ja Kumma kogukonna tegemised

15.00–16.15 Biosemiootik Kalevi Kull ja ökoloog Asko Lõhmus “Koostööst looduses”

16.15–16.30 Mõttepaus

16.30–17.45 Sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid “Koostöö eeldused ja toimed”

19.00-20.00 Külaülikooli sügiskool jätkub Rapla kirikus kontserdiga “Mõtisklused” Kammerkoori Head Ööd, Vend ja dirigent Pärt Uusbergi esituses, kõlab Uusbergi koorilooming eesti luuletajate tekstidele (pühendatud Vahur Tõnissoo mälestusele)

Võiks lisada: Vaata ka lugu 2018.aasta apriili lõpu mai alguse? Maalehest „Valtu külaülikool sündis Rail Balticust ülesärritatud külades”.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga