Kõntsast* puhas Rea Lest

Eesti filmirežissöörid on korraga NO99 noore näitleja Rea Lesta üles leidnud. Tuleb välja veel kaks mängufilmi, kus ta on peaosas. „November” on kinodes.

Ma pole Reaga tehtud suuri filme näinud, aga olen näinud teda teatris ja võtteplatsil. Katsun aru saada, miks kaamera teda armastab?

Me kokku saades räägime kohe. Ta ütleb, et ilus tunne on proovisaalis saada kokku inimestega ja julgeda teha asju, mida arvad, et ei oska. Ütleb kuidagi nii, et empaatia on teatri ja elu alus, et ta ei kujuta elu selleta ette. Unustan diktofoni õigel ajal käima panna…

…aga üldjuhul kõik muu on tähtsam…

…jah, jah, jaa. Seda küll.

Mul on nii. Ja siis kõik marginaliseerub. Pole Eesti teatrit, on Draamateater ja on NO teater omaette. Äkki ei ole nii ja ma mõtlen selle lihtsalt välja?

Ma ei tea. Mis see ühtne Eesti teater on? Ma ka ei oska öelda. Linnateater, Vanemuine… Kõik teevad seda, mida nad teevad, meie siin samamoodi. Mingit ühest arusaama ega suunda küll ei ole praegu.

Mis asja Eesti teater ajab?

Seda, mida keegi teatrisse ajama on tulnud, peab igaüks ise teadma. Kas tegeletakse teatri endaga, milline see võiks praeguses ajas olla või tegeletakse mingi illusiooniga teatrist. Natuke saab see vist alguse juba koolist. Ühest küljest on traditsioonid toredad, Panso vaim ja nii, aga teisest küljest tuleb endale aru anda, et aeg on vahepeal pool sajandit edasi liikunud. Maailm on teine, elu on teine,  inimesed on teised ja teater peaks sellele vastama, sellest isegi ees olema.

Lavakunsti kool, lava kunsti kool! Kuidas see võimalik on?

Ma seda lõpetades tundsin, et olen saanud kutsehariduse, kuidas endaga laval ümber käia. Kuidas kasutada oma häält ja keha. Aga seda, et ma võiksin olla tänases teatrimaailmas arvestatav… aju, adekvaatne mõtleja. Ma ei väida siin, et igaüks meist peaks olema kunstnik ja lavastaja eraldi. Aga tänapäevane teater nõuab seda mitmes mõttes.

Mingisugust oma mõttejulgust oleksin tahtnud sealt koolist rohkem kaasa saada. Sain reeglid, kuidas asjad käivad ja kuidas asjad ei käi. Mis laval töötab ja mis mitte. Mida aeg edasi, seda rohkem saan aru, et mis iganes ma lavale panen, on – kui ma selle taga seisan, õige. Mitte ainult need vormid, mis kunagi on õigeks kuulutatud.

Kas teid kunstimaailmas ellu jääma ka õpetati?

Inimesena? See on ikka enda õlule jäänud. Õnneks me oleme siin üksteisele inimesed. Need, kes on sattunud kokku. Hoiavad… On vahel ühtemoodi segaduses. Siis on see tunne ka vähemalt, et sa pole ainus. (Pikk vaikus, teatrikeeles paus.)

 Vaikus tuli. On sul juba see või need, kellega koos on hea vaikida?

(Naeratades) Jah. Mul on küll inimesi, kellega vaikida. Mulle meeldib vait olla ja ma vahel isegi muutun murelikuks, et äkki peaks…

 

On see su teadlik valik, et sa pole seriaalidesse mängima läinud ja naistelehtedele intervjuusid andnud?

Seriaalidest hoidumine on, jah, minu valik. Ma kuidagi …. natuke pelgaksin seda igaõhtust nii suure hulga anonüümse vaatajaskonna  silmade ees olemist.

Naistekatele olen intervjuusid pidanud andma. Seda erinevate filmidega seoses. Olen produtsendile lubanud ja siis teen seda.

 Kui sa lavakasse sisse said, Tiit Ojasoo kursusele, kas sa siis ei mõelnudki, et tahan kuulsaks saada ja kohe?

(Naerdes) Et saaks nüüd ainult kuulsaks. Ei, ma olen ikka tahtnud kusagil vaikselt nurgas oma asja nokitseda ja siis seda kellelegi aeg-ajalt näidata. Ma tahan, et see, mis ma seal väikeses nurgas teen, oleks olulisem kui mina ise seal juures.

Sa ei tulnud lavakasse Vanalinna hariduskolleegiumist?

Ei, ma üritasin sinna kord isegi pääseda. Üldse mitte teatriklassi, aga ei saanud sisse. Vaimuandest nimega matemaatika jäi puudu.

Kust siis see teatritõmme?

Juhuste kokkulangevus. Ma polnud teismelisena suur teatrihuviline. Õppisin Westholmis. Me bioloogiaõpetaja kutsus mind koridori peal kohtudes teatriringi. Ütlesin, et võin tulla. Ja see kõik, mis me seal tegime, see mõjus mulle inimesena hästi. Tundsin, et muutun vabamaks. Äkki nägin ennast sellisena, nagu ma poleks osanud kunagi arvata, et võin olla.

Ema on rääkinud, kuidas ta oli minu pärast mures, et ei tea, mis sellest Reast saab. Et ju ta kusagile raamatukoguhoidjaks ikka läheb. Olin küllaltki enesesse sulgunud laps.

See jutt kõlab nagu teraapia praegu, aga just teatriringis hakkasin suhtlema ja see mõjus mulle avardavana.

On sul õdesid ja vendi?

Mul on noorem vend.

Teater on tõesti teraapiline. Puhastab.

Nojah, eks oleneb, mis sa selle elamusega peale hakkad.

Ma polnud üldse kindel, et lähen lavakooli. Mul oli paar mõtet veel, mida endaga peale hakata, aga juhtus nii.

Kui otsustasid proovida lavakasse, kas siis teadsid, kes on kursusevõtja Tiit Ojasoo?

Teadsin, see ka kinnitas mu soovi, et kui üldse, siis nüüd. Mulle oli mõju avaldanud see, mida olin näinud siin NO99-s ja Von Krahlis. Olin paar korda käinud ka Kanuti Gildi saalis.  Aimasin, mis mind võiks huvitada. Et kui üldse teater, siis pigem nii.  Ja läks nii, et nüüd olen siin ja mõtlen, et kuidas veel võiks olla.

No NOs olemine on asjade normaalne käik. Filmi, veel enam peaossa sattumine on ebatavalisem ja mu jaoks seotud sõnaga õnn. Sinu esimene filmirežissöör oli Sulev Keedus ja sa õppisid siis kolmandal kursusel?

Me tegime parasjagu siinsamas teatris proove ühe lavastusega, kui ühel päeval öeldi, et nüüd Sulev Keedus tuleb vaatama. Mul oli see ekstra halb päev. Kõik, mis valesti sai olla, seda ka oli. Niisiis üritasin ma olla nähtamatu, ma isegi ei hakanud mõtlema selle peale, et mind võiks tahta keegi kaamera ette panna. No ja läks aeg ja siis helistati, et Sulev Keedus sooviks mind mängima kolmest novellist koosnevasse filmi „Mehetapja. Süütu. Vari”.

Siis tuli „November”, siis „Ema”, mis veel?

Praegu oleme poole peal Martti Helde „Skandinaavia vaikuse” filmimisega. See peaks ka sellel aastal esilinastuma, kui hästi läheb. Hetkel me ootame, et lumi maha tuleks, et saaks edasi filmida.

Mis sinus on, et erinevad režissöörid sinus filmigeeni märkavad?

Ma ei oska seda seletada. On öeldud, et olen fotogeeniline küll. Ma ise seda päris niimoodi ei näe. Parem ongi, et ei näe. (Naerab)

 Kuidas on ennast kinolinal vaadata?

Eks esimest korda „Novembrit” vaadates olid käed ja selg korralikult higised. Mul oli vahetussärk igaks juhuks kaasas. Ma ei kujutanud ju ette pikka rida, et kuidas see mõjub ja kuidas õnnestus.

Esimesed paar korda on päris raske ennast vaadata. Siis saad üle ja vaatad kõrvalt, vaatad filmi. Ennast on ikka paha vaadata. Sellest vist ka üle ei saa, ma arvan, sellega tuleb harjuda.

Oled sa Keeduse triloogiat juba näinud?

Ainult niipalju kui oleme seda helindanud, olen sinna peale hinganud. Ma seda filmi väga-väga ootan.

Kuku ütles, et esimene film on nagu esimene armastus. See on väga ilusasti öeldud. Nii ongi.

See oli nii kummaline vaadata ennast kaadris, mis on filmitud kolm, isegi neli aastat tagasi.

Miks?

Ma ikka nägin välja nagu laps. Korra justkui ehmatasin, et kes see laps seal filmis mängib. Väga kummaline.

Kolme novelli filmimise vahel oli ju ka vahe?

Jah. Viimase me ju tegime möödunud suvel. Küll on huvitav, kuidas see kõik kokku mõjub.

Maru kindlasti.

Rainer Sarnetiga me tegime enne palju proovi. Otsisime kokkupuutepunkte nende inimestega, kes polnud näitlejad.

Sulev Keedusega oli 15 duublit keskmine, see tundus normaalne, arvasin, et nii tehaksegi. Olin üllatunud kui Rainer Sarnet esimesel võttepäeval meile pärast teist duublit ütles: „Olemas. Lähme edasi.” Ma ikka ehmatasin, et mis meil nüüd valesti läks. Aga läks. Saab ka niimoodi.

Suleviga töö oli muljetavaldav, see, kuidas ta ehitab üles kaadri, mingi killukese sellest maailmast. Kui see on valmis, siis ütleb sulle, et palun mine, laseb su vabavoliliselt sinna sisse tegutsema, elama. See, kuidas ta usaldab näitlejat, on väga ilus. Ja see on muidugi meeletu vastutus ka. Mulle meeldis.

Mulle meeldis seda te Jörgen Liigiga partnerlust seal Keeduse võtteplatsil tähele panna.

Meil ongi kippunud Jörgeniga nii olema, et kui üks ei ole kindel, siis teisel ikka mingi mõte tuleb. Koos mõtlemisest on väga palju abi olnud.

On see ka teatris nii?

Absoluutselt.

On levinud arvamus, et Tiit Ojasoo on diktaatorlik lavastaja?

Ma ei arva nii. Muidugi on ta väga nõudlik. Loomulikult. Ta ootab näitlejalt väga suurt lahtiolekut. Väga suurt haavatavust. Sealjuures täpsust ja väga suurt kirge.

See võib olla kurnav, aga on ilus, et sinult ei oodata ei rohkem ega vähem kui ülimat.

Diktaatorlik… ei-ei! Keegi ei sunni meid rohkemaks kui me ise oleme valmis tegema. See on suuresti ka meie valik.

Muda ja pori lavastuses „Kõnts” oli näitlejate valik?

Levinud, jah, on arvamus, et meid sunniti sinna sisse minema. Reaalsus oli see, et kui pori lõpuks proovisaali jõudis, oli vaatamine, et mis sellega teha saab: oletame, et tuleb selline lava, kuidas te seal sees olete. Ja me olime nagu väikesed lapsed seal ääres, et millal sinna sisse viskuda. Meid paluti, et hoidke riided puhtad, las kõik areneb…

Materjal mõjub füüsiliselt, sensitiivselt. Kui oled kättpidi mullas, siis see mõjub su psüühikale, tekitab väga tugevaid teistsuguseid aistinguid. See teebki selle lavastuse mängimise mõnusaks.

Kujutad sa ennast ette mängimas sellistes lavastustes, millel ei ole NO-teatri märki küljes?

Ikka kujutan. (Muiates.)  Ma ainult ei kujuta ette, mis see võiks olla.

Aga ma ei tunne kusagilt, et oleksin psühholoogilise teatri enda jaoks kõrvale heitnud. See, kuidas ma oma rollidele ja elule lähenen… Nii või teisiti on see psühholoogiline. See peab kusagil all olema,  muu on juba vormi küsimus.

Maailm on täis asju, mida ma pole veel näinud.

Kuule, kes su isa ja ema on?

Isa on trükkal ja tegeleb erinevate trükivärvidega, ema müüb mööblit ja vanne.

Sa oled siis ikka pärit tervest perekonnast?

Ikka. Mu ema ja isa on olnud abielus umbes sama kaua, kui mina olemas olen olnud.

Kui vana sa oled?

26.

 

Ikka väga noor. Ära solvu, see pole allahindlus.

Päris huvitav. Ma ütlen ja mõtlen ise enda kohta noor näitleja. Mul on selline tunne. Teisest küljest vaatad seda vanust ja mõtled, millal tuleb hetk, kui ma endast enam nii ei mõtle? Praegu olen ju ikka õpipoiss. Mul ju pole veel suuri kogemusi.

 

Mulle on ette heidetud, kui vahel kirjutan, et „see noor näitleja”. Tahetakse ikka olla valmis selle asemel, et olla noor ja ekslik.

Päris huvitav. (Lõkerdab) Võib-olla ma ise siis teen endale mööndusi: „Andestage, ma olen noor!”

Kuidas sul on, käid sa maailmas, no tänavatel lahtiste silmadega ringi või klapid peas ja silmade ees?

Eks oleneb. Oleneb sellest, mis me siin teatris parasjagu teeme. Mingid hetked on mul lihtsalt ellujäämiseks vaja klappe. On mingeid hetki, kui ma ei lahkugi teatrist, kodus käimine on liiga suur energiakulu. On selliseid hetki.

Üldiselt mulle meeldib silmad lahti hoida. Mulle meeldib lõputult imestada selle üle, milline on maailm. Milliseid inimesi on, kuidas nad käituvad, millised on nende tõekspidamised. Kuidas inimesed maailmast aru saavad. See võimaluste hulk on lõputu. Kummaline, fantastiline, hirmutav maailm. See ja totaalselt teine maailm siinsamas me kõrval.

Kas teie põlvkond paneb tähele tänase aja erakordset ebakindlust?

Ma ei saa põlvkonna eest rääkida, aga mulle tundub, et seda mitte märgata või lausa eirata on küllalt keeruline. Ma olen kuulnud arvamust, et praegusel ajal lihtsalt tundub, et kõik on ohtlikum ja ebakindlam. Et tegelikult on see ikka nii olnud, nüüd lihtsalt iga pisikenegi asi, mis kusagil toimub, jõuab meieni. Me kuuleme ja näeme rohkem. Oleme teadlikumad. Hirmus ja huvitav, kuidas me oleme siia jõudnud ja kuhu me edasi läheme. Ma ei tea.

Mis sa siis teed, kui ära väsid?

Magan. Sõidan autoga kusagil metsavahel. Loodus läheb mulle korda. Kui saan linnast ära, kus pole vaateväljas kivist seinu, siis ma muutun kergeks. Mul on hea olla. Vabanemine tuleb sellest, et näen kaugele.

Maailm on killustunud ja vähemalt Eestis protestib asjade vastu vanem põlvkond.

Ma isegi ei tea, aga usun, et inimestevahelised suhted on ka muutunud. Ausalt öeldes ma ei tunne ega oska sulle praegu öelda midagi, mille eest ma läheksin ja ennast värava külge seoks ja ütleks – ainult üle minu laiba. Kõik on killustunud, igaüks võitleb ja ajab oma asja. Kes tahab jalgrattateid, kes päästab kodutuid kasse, kes tahab kanepit kasvatada oma kasvuhoones. Igal on mingi oma pisike asi, milleta ta ei saa. Need kõik asjad on loomulikult õiged. Aga ühiselt meil justkui suund puudub. Või äkki pole vaenlast? Sõja vastu oleme ju nagunii.

Ka see on olnud, mitte väga ammu. Armastuse eest ja sõja vastu.

Armastuse poolt ja sõja vastu- see on loomulikult elementaarne. Ma ei ole piisavalt tark, et niimoodi arvata, tean, et sõda on kohutav, aga sõda on ka alati maailma puhastanud, on pinged jõudnud sellisele astmele, et ilma konfliktita asi ei lahene.

Kunst on plahvatuse laps.

Mmm. Jah. Teater on plahvatuse laps. Väga ilus on see.

Ma panin tähele, et kipud ütlema „ma ei ole piisavalt tark, et nii arvata ja mõelda”. Oled küll. Millal siis veel! Sinul ja su põlvkonnal on see vabadus uskuda, armastada ja arvata.

Tead, aga see on…

Sul on kõik olemas.

Ega see ei tee mind paremaks inimeseks.

Mis meie noorte inimeste häda siis on? Küllap see, et kriitikameel käib tegudest ees. See on kuklas. Ma tean mõnda veel, kes igatseb seda tunnet, et seisab kahe jalaga maas ja ütleb: selline ma olen, sellised on mu tunded, võtke või jätke.

Mis pagana igavene põlvkondade konflikt…

…kuule ega meie siis oma põlvkonnakaaslastega ka kõik omavahel läbi ei saa.

Sa oma isa ja emaga saad läbi?

Saan, nendega väga hästi. Nad on väga lahedad tüübid.

See hirm ja tunne, et meil on rumalad mõtted. Me ju mõtleme sellele, kust see tuleb. Ja ma ei tea.

Mida sa teatris vaatajana kõige rohkem hindad?

Üle kõige ma armastan seda, kui näen midagi, millest ma ei saa aru, mida ma veel näinud pole.

On neid asju elus, mida sa tingimusteta armastad?

(Vaikus.) Jah, mul on tunne, et armastan praegu kõike tingimusteta. (Helisev naer.) Tingimused asja ei muuda, armastust suuremaks ei tee. Nii tulevad need asjad, mis sinu juures peavad olema, kõige tugevamalt su juurde.

* Vihje eriti vastakaid vaatajamuljeid pälvinud lavastusele „Kõnts” NO-teatris

Rea Lest

Lõpetas 2014. aastal EMTA Kõrgema Lavakunstikooli näitlejana. Lavakoolis sai Voldemar Panso nimelise noore näitleja preemia.

Alates 2014. aastast on näitleja teatris NO99.

Hetkel mängib neljas NO99 lavastuses: «Ema Courage», «Pööriöö uni», «El Dorado: klounide hävitusretk» ja «Kõnts».

Filmid: «November» ja «Ema». Sügisel peaks vaatajate ette jõudma Sulev Keeduse film «Mehetapja. Süütu. Vari» ja Martti Helde film «Skandinaavia vaikus», mõlemas filmis on Rea Lestal peaosa.

Sven Arbet pildistas, Maaleht avaldas.

 

 

One thought on “Kõntsast* puhas Rea Lest”

Vasta peeter aus-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata.