Eesti riik on suur mees juba, peaks olema täiskasvanud. Suuruse üks tunnus on suuremeelsus. Suureks saab saada see ka, kes ise füüsiliselt väike. Meie riik ennast füüsiliste näitajate poolest suurriikidega võrrelda ei saa, aga loomulikult ei peaks me ennast suurtes maailmamängudes kellegi käsutäitjana tundma. Kahjuks on me riigijuttudest see kadunud, et me oleme eestlased, meil on oma riik ja omad reeglid, omad tõekspidamised ja hoidmised.

Pühapäeval selgub, kellest saavad me omavalitsuste volikogude liikmed. Ühendamiste ja ühinemistega seoses jääb meil valdasid alles 79 ja volikogude liikmeid saab olema 1729. Mulle on kogu aeg tundunud, et Eesti riigi üks püsimise põhialus, tees ja käitumine võiks olla väikeste hoidmine – hoiame väikest metsatukka, jõge ja mäge, väikese otsustusõigust. See oleks meie ja omamoodi.

Olgem ausad, et meil on vallavanemad ja varasemad volikogulased omavalitsemise käest ära andnud või lasknud ära võtta. Selline suur jõud andis otsustamise pealinna ministeeriumitesse ja kuhu kõik veel. Ehk nüüd uued volikogud suudavad võtta kohapealse võimu enda kätte tagasi?

Põhiseadus ütleb: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt.” Ja teine tähtis lause: „Kohaliku omavalitsuse esinduskogu on volikogu, kes valitakse vabadel valimistel neljaks aastaks.”

Järjekordsete valimiste üldiselt meelelahutuslikku tralli vaadates jääb mulje, et need tähtsad laused on meelest ära läinud. Mina küll saan ikka veel aru nii, et otsustaja ja suundade määraja on volikogu. Aga valimiskampaaniate rõhk on seal, nagu valitaks linnapäid ja vallavanemaid. Kogu riigis peaks valitsus olema vaid täidesaatev võim. Vallavanemad, linnapead ja palgatud spetsialistidest valitsus täidab volikogu korraldusi, viib häid mõtteid ellu. Miks meil siis hoopis kummitemplid moes on, kus üks ütleb ja teised järele kiidavad?

Loen oma piirkonna kandideerijate nimesid ja leian, et igas parteis ja igas nimekirjas on vähemalt üks inimene, keda ma oma kogemuste põhjal usaldan. Samas näen, et kokku need targad ei saa – konkureerijaid ei ühenda ühine huvi, vaid lahutab erakondlik või valimisliitlik, mis on seatud kõige tähtsamaks, nii et kohalike kogukondade ühishuvi on kusagile maha pudenenud.

Teine asi, mida märkan, on see, et ühinenud või ühendatud väikeste volikogusse kandideerijad ei taha suurt midagi. Mõni lubab kergteed ja mõni mingit muud objekti… Näiteks kohaliku võimu ja iseotsustamise taastamist, seismist just selle ühe kohaliku omavalitsuse rahva eest ei loe välja mitte kusagilt.

Ikka tahaks ju loota veel… Et eestlane taas laulma hakkab ka külades. Oma laulu.