Säravaima kultuuriarvustaja tiitli teenis tänavu Maalehe ajakirjanik Margus Mikomägi. Televaatajate rahvahääletusel osales ka väga palju maainimesi, kes tagasidki talle ülekaaluka võidu.
Teisalt, Maalehe lugejad teavad tema head kultuuri- ja elukäsitlust. Üldistusvõime, põhjalikud, laia silmaringiga teatrilood on teinud Margus Mikomäest tuntud kultuurivalgustaja.
Tahaks siin anda lühiülevaate sellest, mis köitis tähelepanu tema kolmandas (2015–2016) Koguja raamatus „Mina olengi regilaul“. Kuna tegemist on Raplamaa ajakirjanikuga, siis paljud mõtisklused elust ja inimestest on meile lähedased, on selle paikkonnaga seotud. Mikomägi väidab, et „elame omavalitsemist mängivas riigis“ ja „poliitikud ei teeni Eesti riiki, vaid raha“ ning et eriti kurb on seda tõdeda nii haldus- kui ka riigireformi käigus. Samas saab nõustuda väitega, et maal on kadunud hoog valdade ülesehitamisel ning vähe hoolitakse haritlaste kasvatamisest. Võib küsida: kui iseseisvad oleme oma isade maal, kui käitume turistidena ning koogutame rahapalvetega mitmete projektide poole. Mikomägi maal elades teab seda – agronoomist isa Eino elutarkus on teda pannud jälgima maaelu.
Nüüd tuleb tõdeda maaelu hääbumist, mida toetab kultuurituse pealetung. Kohaliku piirkonna elu tundjana jagan tema seisukohta: noored ja vanad enam kokku ei saa, üksteist ei kuule, üksteiselt ei õpi. Harimatus, kui väärikama põlvkonna elutarkust ei arvestata, jätab nii mõnegi külakooli taha targutama.
Pealiskaudsuse vältimiseks oleks soovitav asendada ajalehtede esiküljelood heade sõnumitega. Mikomägi lisab, et Rahvusringhäälingus on üks parimaid saateid „Plekktrumm“.
Tänapäeval investeeritakse koolimajadesse, teatritesse, haiglatesse… Aga ükski neist majadest ei kasvata haritlasi. Investeerima peaks haritusse kui piirkonna arengu tagajasse.
Suures poliitikas jagab Mikomägi Jaan Kaplinski seisukohta, et riigi sise- ja välispoliitika ei pruugi vähendada sõjaohtu, vaid pigem suurendab seda. Sõjakollete elushoidmine ja nendest tulenev põgenikekriis teenib sõjatöösturite huve. Selle teema juures on vaja ühtset selgust, arusaadavust.
Teatrilugude kritiseerimisel Mikomägi toetab Lea Tormist, kelle arvustused elavad üleajaliselt, hoides alal meie teatrimälu, ja kes vääriks akadeemikutiitlit. Teatris töötanuna Mikomägi teab, kui lihtsalt võib juhuslik sõnake ning asjatundmatu etteheide halvata loomevõimet.
Lõpetuseks võiks soovida: kuidas saada täiskasvanuks, olla täiskasvanu ja mitte leppida kliendiks olemisega omal maal. Et meil kõigil oleks selgroogu, et me ei kasvaks liialt selgroogupidi koos. Soovitan mõtiskleda aastapreemia pälvinud Margus Mikomägi poolt kirjutatu üle ja siis arutleda seda eluväärtustest hapraks muutunud maailmas.
Head lugemist saab jätkata Margus Mikomäe mõttega: jälle õitsevad õunapuud, nii kultuursed kui ka metsikud, ja see kordub igal aastal. See on üks väheseid asju, mis annab lootust, et ükskord tuleb parem aeg. Olgu viimatiöeldu vinduva kevade jätkuks, toreda viljukasvatava suve tuleku puhuks.
JAAN VISKA, Vana-Vigala, Rapla maakond