Joosep Matjuse ja Katri Rannastu uus dokumentaalfilm „Pingeväljade aednik” viib rännakule kirjaniku inspiratsiooni salaradadele. See on poeetiline rännak.

Mahajäetud aed. Sammaldunud hooldamata õunapuud. Taamal mahajäetud talu. Elav tuli. Esimesed sõnad, mida ütleb habetunud mees oma parimates aastates: „Elu on igal ajal müsteerium.” Sellel mehel on komme kallata kuuma vett plekk-kruusi kõrgelt, voolamist vaadates ja küllap ka kätes seda tajudes.

Kas ma tahaks selle mehega tuttavaks saada? Väikekodanlikku heaolu nautivaid eestlasi võib filmis nähtavaid rännakuid tegev mees peletada. Kes meist ikka armastaks istuda mahajäetud bensiinijaamas ja vaadata seda ümbritsevat keskkonda. Mina pole oma elatud elu sleppi muutudes unustanud, sellepärast saan vastata: „Jah, muidugi tahaks.”

Kaoses on ilu

Mees filmis on kirjanik Mehis Heinsaar. Mulle meeldis filmist peegelduv niivõrd, et tahtsin selle kummalise mehe luuletusi lugeda. Lugesin ja avastasin, et film annab kõige muu hulgas üsna täpselt edasi seda poeetilist maailma, mida kirjanik argipäevades näeb ja luuletusteks ning novellideks vormib.

Joosep Matjus samuti oskab kaoses ilu näha. Oskab näha ja seda oma nähtut kaamera abil vaatajaile nii edasi anda, et see mõjub ja puudutab. Kaos looduses võib olla kord. Küllap ta just sellepärast võttiski kätte ja kõndis koos Mehis Heinsaarega mööda kirjaniku inspiratsiooni radasid. Need on ju enamasti enesega üksi olemise käigud. Ka siis, kui minnakse külla. Või istumised majade pööninguaknail. Või ümbritseva maailma vaatamine katuseharjadel.

Kas koristamata oleku segaduses on elujõud? Või veel täpsemalt – kas segadus on loominguline seisund, mis aitab märgata kaoses korda? Mis paneb kaost korrastama, isegi siis, kui oled veendunud, et ka kaoses on oma kord, mida tavaliselt ei hooma?

Laon enne seda lugu kirjutama asumist kiviaeda. Kivid on hunnikutes, mullaga segamini. Puhastan neid sealt hunnikutest välja, eraldi, et näeksin, milline kivi millise kiviga sobib. Ja vaatan ka mulda, mis kividega koos aeda on lisandunud. Varasemast kogemusest tean, et alati ma ei pane valides täppi ja siis mõni kivi puikleb kiviaiast välja. Mingi jupp laguneb, aga alati on kuidagiviisi selge, missugune kivi oma naabreid on põlanud. Mul pingeväljade filmi vaadates kasvab tunne, et inimene saab olla ja on üsna võrdne teiste maailma koos hoidvate putukate ja mutukatega. Ei ole tähtsam, et luuletab.

Kõik vana on noor

Filmi teeb Joosep Matjuse filmiks see, et selles on aega. Ei inimestel ega neid ümbritseval ei ole selles kiiret, kiirustamist. Maailm toimib.

Selles filmis ei näe euroremonti. On maastikud ja looduslikud kooslused, kus inimene ei ole kroon, vaid on osa kõiksusest. Minekud on ses filmis, veel ei ole pärale jõudmist. Nobeli preemiast räägitakse, et seda ei paista.

Mehis Heinsaar ütleb, et ta räägib mure keeles. Linnud laulavad ja selle kohta saab öelda vaikus ja rahu … Olemasolemise tajumine selles ainukordsuses … Vesi voolab. Tuul puhub. Kuldnokk laulab.

Ernst Enno tuleb filmi vaadates meelde – see, et ma kõnnin hallil lõpmata teel. Taevas on kord kõrgem, kord madalam. Taevas vahetab värve. Inimesi näidatakse üsna tihti selja tagant. Kosmiline üksindus saab sõbraks. Kirjanik näeb ja operaatori kaamerapilt toetab tema mõtet, et kui noor on kõik vana.

Võib-olla on see sellest, et hetkel on kurgede minemise aeg, aga film tekitas just samasuguse tunde nagu siis, kui kuuled kurgede hääli seal kusagil silmapiiri serval ja siis näed neid minemas ning mõtled alati, et tulge tagasi.

„Pingeväljade aednik”

Filmi autorid on Joosep Matjus ja Katri Rannastu, operaator Joosep Matjus, monteerija Katri Rannastu, muusika autor Mati Uprus. Filmi on tootnud Wildkino. Film pidi linastuma juba märtsis.

Joosep Matjus on muu hulgas olnud Fred Jüssist rääkiva filmi „Olemise ilu” operaator ja teinud loodusfilmi „Tuulte tahutud maa”.

Kevadvihmade aegu

ikka kipub mu aed jälle

kasvama ihasse – ihapujud ja naadid,

kassitapud ja tiirased väädid,

aina ajamas juuri mu

selgete porgandmõtete vahel,

ennäe – puhtaks rohitud peenar,

kuhu istutanud olen

ma distsiplinaarseima kõrvitsa seemned,

üleöö kasvand magusa

käegalöömise maltsa!

oh, raske on, raske on

olla nii aednik.

Mehis Heinsaare luuletus kogust „Pingeväljade aednik”.