Head teatri tunnus on mängiv inimene

Kui küsida, milline oli Eesti teatri Draama festivali ilmataju, siis saan nähtud viie etenduse põhjal öelda, et kolm parimat neist olid lavastatud näitlejaid arvestades ja neile vaba mänguruumi andes.

Küsimus on, kuidas mängida nii, et see oleks päris? Teatri teeb teatriks teatraalsus! Mäng sellel piiril, nagu elus ei ole,aga selliselt ja me vaatajatena ometi usuksime, et nii see just on. Hullamine. Imik kilkab tihti ainult elamise rõõmust. Teatris on sellist hullamist väheks jäänud. Ja esile tõusevad just need lavastused ja osatäitmised, kus näitleja usk ja mängurõõm publiku kaasa kisuvad.

Patt on see, kui elust rõõmu ei tunne

Laps ju mängib mängimise pärast. Tal ei ole pealisülesannet või õigemini öeldes ta ei sõnasta seda. Ta ei ütle endale enne mängimist, et nii, nüüd mängime peitust selleks, et targemaks saada, et õppida tuleviku elus toimetulemiseks vajalikke nippe.

Kui ma endalt küsin, milline lavastus mu jaoks on selline hullamisest sündinud kunst, siis just need, kus on kohal homo ludens – mängiv inimene. Kuulus vene lavastaja Antoli Efros on näitleja tööprotsessi võrrelnud kõvera traadiga ja öelnud proovi kohta, et eesmärk on, aga teed pole kohe näha.

Pärast Draama festivali oli mul juhtumisi võimalus Rapla kultuurifestivalil Särin Tallinna linnateatri peanäitejuhilt Uku Uusbegilt küsida, kuidas see päriselt mängimine käib. Tema arutles nõnda:

„ See on just see, mida ma lavastuse proovides näitlejatega teen või näitlejana iseendaga. See on teatud teekond. Sa läbid protsessi, kus sul on, ütleme, kolmetunnine pala, kus sa pead tegema, ütleme, 400 tehet enda sees, kehas, hinges. Protsessi eesmärk on, et suudaksid saavutada sellise seisundi, et lähed lavale mängima ainult esimest asja. Kõik muu on ühendus, mis hakkab juhtuma.

Selleks, et saavutada see seisund, on vaja hästi tugevat kindlust, teadmist ja siis selle teadmise hülgamist. Sa pead algul ehitama peaaegu et autistliku selgusega. Hästi selgelt ära otsustama väga palju asju. Kui on etenduse akt, siis pead selle kõik ära unustama ja mängima ainult esimest asja. Siis oled saavutanud selle seisundi ja siis sünnib. On võimalik saavutada ütlemise kvaliteet, mitte etlemise kvaliteet.”

Uku Uusberg lisas, et tema jaoks on see psühholoogiline inimese uurimine, mis võib elus aidata.

Millest on kahju

Tavaliselt jälgin noori tegijaid suure uudishimuga ja olen leidnud kokkukõlamisi, aga seekordsel Draamal kahjuks just nende lavastused ei puudutanud.

Karl Laumetsa Tallinna Linnateatris lavastatud „Balti tragöödia” õnnetus oli mu meelest see, et traagiliseks jäid vaid sõnad, lugude jutustamiseks ei olnud dramatiseeringus ruumi jäetud. Linnateatri väga head näitlejad olid jäetud üsna abitusse olukorda. Neil olid nimed, elukutsedki, olid uhked, ilusad märkidena mõjuvad kostüümid, kusagil klaasseina taga ka oma uhked lood, aga nad ei saanud neid mängida. Nad jäid pigem siluettideks ja etendus kujunes pigem publikut järeleaitavaks kodulootunniks Balti aadli elust Liivimaal. Muidugi asi seegi. Lisaks oli kõik garneeritud Kristjan Suitsu puhta ja pisut viltuse kujundusega ning Rene Liivamägi põneva valgusega. Elamuseks sellest ei piisanud.

Võib-olla üleüldse segas see, et peaosatäitja Kaspar Velberg oli haigestunud ja etendused päästis ärajäämisest lavastaja enda astumine ta asemele, nii-öelda eriolukord.

Üks pilt sellest teekonna ümberjutustusest ei lähe siiski meelest, pilt, kusmustades mantlites näitlejad toolidega lavale tulevad aegluubis, see oli lummav. See oli visuaalteatri tipphetk, aga taas see ei korvanud dramatiseeringu nõrkust ja ei päästnud tervikut.

Karl Koppelmaa näidend ja lavastus „Katk.Est.Used” jäiveel kaugemaks. Ma ei suutnud sesse sisenda. Maitsetused ja labane keelekasutus vist olid mõeldud meelega publikut ärritama. Tunnistan, see mind segas ega teinud lugu elusamaks või irratsionaalsemaks. Oli selline perekonnalugu, mis mulle midagi ei kõnelenud. Küsisin endalt hiljem, miks, aga vastata ei osanud. Kahju.

Pigem ei

Juhan Ulfsaki selle lavastuse tegelased töötavad ärakirjutajatena. Teevad ärakirju ja see on tegelikult koopiavabrik. Kohe läheb mõte sellele, et kui palju me siin ilmas kopeerime, kui palju oleme ehedad ja uued. Aga lavastust vaadates ei anta palju aega mõelda.

Mulle tundub selle lavastuse vormi iseloomustamiseks sobivaim sõna kabaree. Muusika on seal tähtis, see rütmistab. Sisuliselt meelelahutuslik vorm pilkab peenelt meil ja maailmas sündivat pooltevalimise kohustust. Seda, et teistsugune ei tohi olla. Et kui sa pole meie poolt, siis sa oled meie vastu. Selle mänguga kaasneb omamoodi igavikutaju. Lavastus süvendas mus mõtet, et elu mõte on elamises, ja küsimust, kuidas.

Suurepärane näitetrupp ja koosmäng. Miskit hipilikku hõngu oli ses tegelikult igaveses protestis rumaluse ja vägivalla vastu.

Selle näidendi kirjutanud Taavi Eelmaa kinkis mulle enne etendust oma luulekogu „Electraumur”. Mulle meenus, et ta sai selle eest mingi preemia. Taavi siis selgitas, et see oli Betti Alveri preemia debüüdi eest, ja kommenteeris, et 50aastaselt debüüdipreemiat saada tundub talle ainuvõimalik, sest enne seda polegi ehk midagi kirjutada. Sellest luulekogust leidsin read, mis minu jaoks iseloomustavad muu hulgas ka nähtud lavastust „Pigem ei” ja head teatrit: „Aine saab siseneda ainesse kahel viisil – nii/ nagu kirvetera lõhub puud,/ või nii nagu liblikas laskub tiigi pinnale varahommikuses udus.//

Kuritöö ja karistus

Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo asemel oleksin ma sellele lavastusele nimeks pannud „Kuritöö ja kannatus”. Seletan, miks. Mul hakkas lugu ja mõte peas jooksma, vaadates Ursel Tilga mängitud Raskolnikovi. Ta oli kõver. Kõver füüsiliselt kogu pika etenduse vältel. Uskumatult kõver. Ja kurjategija ju ongi kõver, aga Raskolnikovi kõverused Urseli kehastuses muutusid seoses tema hingeseisundi muutumisega. Kõverused skaalal tapja kannatused pärast tapatööd kuni kahtlusteni, kas see oli kuritöö, ja enesele õigustuse leidmiseni välja. Aga sirgeks Tilga mängitud Raskolnikov ei saanudki.

Mul kiidusõnu jagub kõigile selles lavastuses mängivatele näitlejatele. Samas ei saa ma mööda sellest, et aeg-ajalt kohtusid kolm tegelast – üliõpilane Raskolnikov, üliõpilane Razumihhin ja kohtuuurija Profir Petrovitš (Ursel Tilk, Uku Uusberg ja Priit Võigemast). Nähes neid kokku mängimas ja lugu jutustamas sellise kire ja mängurõõmuga, vilksas peas mõte, et olen neid kõiki eraldi näinud Rapla kultuurimaja laval alustamas. Ma ei pea ennast just kolkapatrioodiks, aga midagi selles ikkagi on. Et nii läheb, kes oleks võinud teada…

Selle lavastuse detailide rohkus… ! Näitlejate mängus olevate detailide rohkus tekitas soovi seda lavastust veel kord vaadata. Tundub, et olen seda kõike enne näinud, pidades silmas lavastajate tandemi varasemaid lavastusi, aga ikka võlub.

Lehman brothers

Hendrik Toompere noorem, tundub, on lavastajana teinud ülitäpse valiku, kutsudes seda lugu, neid lugusid mängima just need näitlejad – Guido Kanguri, Mait Malmsteni ja Priit Võigemasti. Nemad koos ja eraldi tunnevad rõõmu sellest, mis teevad ja kuidas mängivad.

Tulen selle loo alguse juurde tagasi: kuidas mängida päriselt? Nemad nii mängivad. PriitVõigemast mängib pruuti, habe ees ja hea ülkond seljas. Võtab appi vaid valge lehviku ja on. On naljakas ka, aga ometi on see pruutis tüdruk. Niisama teeb Guido Kangur. Tema abivahend on kübar. Ja ma saalis usun, et mõtle kordagi, et Guido teeb nalja. Isegi, kui see kõik on naljakas. Mait Malmsteni lavasarm saab selles tükis hoo ja lennu sisse.

Küsisin endalt, mis lugu see on, mida need mehed nii köitvalt mulle jutustavad. Üheselt sõnastada on raske, kõlab kuidagi klišeena, et lugu kapitalistliku võidujooksu mõttetusest, aga kuidagi nii see on. Kõik variseb kokku, sellest ei hoolita ja tormatakse veel suurema hooga. See on ka tänase päeva diagnoos.

Lavastaja Hendrik noorema kiituseks peab veel ütlema, kuidas ta on märganud ülimaitsekaid misantseene. Kiitust jagub veel muidugi selle eest, et ta kutsus lavale muusikud seda kõike muusikaliselt toetama, rütmistama.

Kindlasti jääb ses lavastuses meelde ka Priidu Adlase valgusrežii.

+++

Kolm viimati nimetatud lavastust kuidagi sulavad mõtetes kokku. Ma ei usu, et vaid sellepärast, et neid väikeste vahedega vaatasin. Ilmselt on ikkagi tegu lavastajate ja näitlejate ühise ilmatajuga. Täiesti erinevad lavastused vormilt, aga kunstiline eesmärk ühendab. Ja muidugi mängivad näitlejad.

Eraldi:

Eesti teater on mööbel ja me oleme sellega leppinud

altIvar Põllu

Teatrifestival Draama algas Tartus Eesti Etendusasutuste Liidu 30. aastapäeva konverentsiga. ERMis peeti muu hulgas kümme lühiettekannet, teemaks teatri tulevik kolmekümne aasta pärast. Teiste seas jäi meelde selle aasta kindlasti ühe huvitavama ja erilisema lavastuse „Serafima + Bogdan” lavastaja Ivar Põllu ettekanne.

Selleks, et võtta sõna teatri tuleviku osas – milline ta võiks olla 30 aasta pärast –, peaks vähemalt enda jaoks kõigepealt sõnastama, mis on teater hetkel? Mulle tundub, et teater Eestis on hetkel mööbel. Mööbel selles mõttes nagu mõningad inimesed muutuvad mööbliks. Need on inimesed, kellega me oleme harjunud, keda võtame iseenesest mõistetavalt. Nad võivad olla head inimesed või halvad inimesed. Peamine on see, et nad on inimesed, kes on alati olnud ja kelle peale saab loota. Nendega pole sul kunagi mingit jama ja kui ka jama on, siis sa tead, et see on selline ajutine probleem, mis laheneb õige pea. Ja tekibki selliste inimestega selline suhe, et neisse hakatakse suhtuma kui mööblisse. See tähendab, et nendega ei arvestata eriti.

Mulle tundub, et Eesti teater eesti kultuuris on samuti mööbel. See tähendab, et ta on iseenesest mõistetav. Eesti teater on alati olnud. On alati olnud kõikide elus olevate eestlaste jaoks. Kuidagi on alati olnud ja enamasti on olnud hästi. On olnud ka keerulisemaid aegu, aga ta on alati olemas olnud. Ei ole sellist kahtlust, et ta võiks mitte olemas olla.

Meie seas ei ole enam ühtegi inimest, kes oleks Eesti teatri loonud või kes saaks öelda, et tema on Eesti teatri teinud või kui tema poleks seda teinud, siis poleks seda olemaski. Ta on selline iseenesest mõistetav asi, millega saab ennast linkida ja millest saab ennast lahti haakida. Millele saab vastanduda, mida saab siunata. Mida saab uurida, mida saab eirata. Aga see on väga tähtis. Ta on igatahes olemas, niisugune asi kuskil toanurgas, ja me oleme sellega harjunud. See on niimoodi olnud põlvest põlve. Teater on nagu vanaisa kapp. Isegi vanavanaisa kapp. No või siis vanaema.

See, et me ütleme, et ta on vanavanaisa kapp või kummut, ei tähenda, et ta on kindlat moodi. Me isegi ei pane tähele, mis stiilis ta on või mis teostuses ta on tehtud. Mis seisukorras ta on … Ta on alati olnud. Võib-olla on teda vahepeal poleeritud. Võibolla on ta kopitanud. Seal kuskil on vanaisa vanad püksid, seal kuskil alumises sahtlis. Võib-olla kuskil on alles mingi poolik hernekommipakk, mida on kunagi 50 aastat tagasi söödud ja siis sinna peidetud.

See on selline kapp, mis on täis kõike. Unistusi … sodi, nodi … Vajalikke asju, ebavajalikke asju, kaotatud asju ja selliseid asju, mida on sinna viinud närilised. Jah, kahjurid või siis need, keda me peame kahjuriteks. Kellegi jaoks kahjurid.

Eesti teater on mööbel ja me oleme sellega leppinud. Me pühime tema pealt tolmu. Mõnikord seebitame tema sahtleid või paneme sinna isegi korralikumad liugurid. Aga et ta seal nurgas on, sellega me oleme harjunud. Keegi ei tule selle peale, et seda võiks kunagi keegi ära viia. Aga mine tea.

Kõik asjad, mida me võtame iseenesest mõistetavatena, on tegelikult sama ajalikud kui kõik need asjad, mida me ei võta iseenesest mõistetavatena ja mille pärast me muretseme, et need võivad ära kaduda. Armastus, raha, päiksepaiste ja lumi ja kõik need muud asjad, ilma milleta me ei saa elada, aga mille olemasolu või mille kestmine on meil alati painav, et äkki see saab otsa.

Teater ei saa kunagi otsa. Teatrit on liiga palju. Näitlejaid on liiga palju. Etendusi on liiga palju. Lavastusi on liiga palju. Kõik on pahased. Publik on pahane, et ei jõua kõike ära vaadata. Kriitikud on meeleheitel, et ei jõua kõike vaadata. Teatrit on kohutavalt palju …

Nii, et ei ole võimatu, et 30 aasta jooksul keegi inimene teeb ettepaneku, et sõbrad, kui see kapp on teil niimoodi risuks jalus, neid sahtleid on siin liiga palju või see kapp ise on ka moest maas, siis võib-olla oleks aeg vaadata see asi ümber. Ega see vanaisa kapp ei ole ju kõige praktilisem asi selleks, miks me teda kasutame. Siis võib-olla tekib diskussioon, et pagana pihta, oh sa poiss, mis on siis üldse see asi, milleks me seda kummutit, mööblit ehk siis seda teatrit üldse kasutame.

Selge see, et kui ta on kummut, siis seal peal on küünlajalg ja võtmed ja linik. Seal võib olla raadio ja veel midagi. Tuhandeid asju, mille alt ei saa tolmu kätte. Kui ta on sektsioonkapp, siis on seal loomulikult nõukogude ajal välja antud klassikute teosed. On ENE väljaanded. On televiisor, serviis, baarikapp, perekonnafotod … See väljendab üsna seda sama, kui vaatame teatrite repertuaari kotka pilguga: ikka on seal klassikute teosed, televiisor, perekonnapildid, baarikapp ja …risu, pudi-padi, tolm.

Siis ühel hetkel ilmselt tuleb kellelgi mõte, et seda asja saab ju optimeerida. Ja kui me selleks ajaks ei ole välja mõelnud, mille pärast ülepea see kapp meil seal nurgas seisab – kas harjumusest või on meil tõepoolest seda vaja –, võib see olukord tulla nii ootamatult, et krapsakas inimene on selle kapi juba aknast välja visanud. Öelnud, et näe, siin taga ongi see nuga, mida me juba tükk aega oleme otsinud. Et me oleksime juba ammu võinud selle välja visata, sest kõik need kaduma läinud asjad on seal kapi taga.

Ja siis loomulikult tuleb üle värvida see sein, sest värvitud on alati kapi ümbert. Põrand tuleb korrastada, sest kunagi pole selle kapi all, juba üle saja aasta, pole selle põrandaga midagi tehtud. Kappi pole kunagi nihutatud, selle peale pole isegi tuldud, et seda nihutada.

Niisiis kuna teater on mööbel, teater on kapp, siis võib-olla me peaksime praegu siin, kui juba 30 aastat on jälle vaba Eesti teatrit tehtud, mõtlema, milleks me seda siis kasutame. Mida me seal kapis hoiame? Milleks ta meil üldse on peale selle, et ta on pidevalt tolmune ja neid asju, mis seal sees on, pole mitte kuhugi panna. Järelikult … ta peab olema, sest neid asju, mis seal sees on, pole kuhugi panna. Me peame mõtleme, mida me seal hoiame ja kelle jaoks. Kas neid asju kunagi keegi üldse vajab?

Kas sellega ei juhtu nagu mõne vanainimesega, kes järsku avastab, et ta on üleliigne. Või mõni kultuuriinimesega, kes avastab järsku, et ta on lihtsalt mööbel, millega kõik on harjunud. Et ta on tubli, kohusetundlik, vaimukas ja andekas olnud kogu oma elu. Et see ongi tema töö, et ta ongi mööbel …

Et teatriga ei juhtuks samamoodi, et ühel hetkel avastatakse, et selle sees polegi midagi sellist väga vajalikku.

Praegu, kui on head ajad, kui pole veel kahtlustki, et see kapp peab meil siin nurgas seisma, võiks teha väikest tuulutust ja mingeid asju välja tõsta. Ära jagada. Viia prügimäele või siis rahulikult ära põletada, et keegi ei saaks neid asju sorida. Või siis arhiveerida, teha mingi süsteem, seal kapis. Mis on siis tegelikult arhiiv, mis on ajalugu, mis on rämps ja kui palju on tühja ruumi, kuhu saaks tekkida midagi uut. On ju nii, et uued asjad ei teki, kui pole ruumi kuhugi tekkida. Uusi raamatuidki ei saa ju osta, kui sul pole ruumi neid kuskile panna. Lõpuks on see kapp uute raamatute all lookas, aga sa ei saa neid kätte, sest nad on üksteise all.

Kokkuvõtteks, kui vaadata tulevikku ja küsida, mis saab Eesti teatrist tulevikus, siis ma arvan, et selle võtmesõna on olevikus. Ehk siis selguse loomises, mida me tegelikult tahame. Selge on see, et Eesti teater tahab püsida, kesta ja õitseda. Võib-olla arengukava mõistest on sellest täiesti küllalt; aga sisuliselt on sellest ikka vähe. Mida me siis tegelikult tahame teha? Mida me siis tegelikult tahame loota või mida me tahame anda? Mida me tahame võtta?

Dubleerida väga paljusid teisi odavamaid vorme pole ju mõtet. Võib-olla tuleks siis läheneda kogu sellele teatristiihiale hoopis teise nurga alt. Mitte mõelda sellele, mis on meid siia toonud, vaid mis on see, mis ei ole võimalik mitte kuskil mujal kui ainult teatris? Mis on see, mida ei saa mitte kuskilt mujalt kui ainult teatritest? Kas see on siis irratsionaalsus või on see katarsis või midagi muud hirmutavalt võõrkeelset?

Ilmus Maalehes. Fotod teatritelt.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga