Kersti Kaljulaid – vanaemade piparkoogitaignast küpsetatud 21. sajandi president

Kersti Kaljulaid ütleb, et kui riik teda vajab, on ta selleks valmis. Nii Sierra Leones kui Antarkrtikas, oma riigi valusatest kohtadest rääkimata

Lepime kohtumise kokku KUMU kunstisaalis. Nüüd tagantjärele mõeldes iseloomustab president Kersti Kaljulaidi kõige paremini me esimene dialoog seal enamasti Eesti suurtest tehtud portreeskulptuuride pilgu all. Kui ta ulatab mulle kinkekoti, millel kolme lõviga vapp ja kiri „Vabariigi presidendi kantselei”, sama kiri ka inglise keeles. Kotis on tema enda, oma vanaema retsepti järgi segatud piparkoogitainas.

Selle loo kirjutamise ajal käib meil köögis piparkookide tegu ja korter on aastavahetuse lõhna täis. See tekitab tunde, et kohtuvad hästi vana ja hästi uus.

Olin plaaninud presidendilt küsida, kas talle lilli kingitakse ja kes kingib. Aga jutud läksidenmasti teist rada ja see meenub mulle alles nüüd.

Kuidas te suhtute sellesse, et kõik see sotsiaalne suhtlemine, mis inimesest inimese teeb, on nüüd viirusehirmus sisuliselt keelatud?

Ma tahaksin väga öelda, et see läheb mööda, vaktsiinid juba tulevad. Aga ma ei saa. Me oleme palju mõelnud – heaküll, mina olen mõelnud – sellest, millisel hetkel ja kuidas me hakkame päriselt aru saama, et oleme selle planeedi päriselt ära rikkunud. Kuidas see taju tuleb?

Mõni sentimeeter veetõusu justkui ei tee midagi… Aga hiljuti lendasin üle Gröönimaa, kus on kevad tegelikult, liustikud sulavad. Mõtled ülevalt vaadates, et nii ongi, aga siis märkad, et nad on hoopis umbes sellised, nagu ahju pandud pekitükk, millele on ruudud peale lõigatud – nad lagunevad igas suunas.

Ökosüsteemide vaesustumine, palju liike läheb kaotsi. See tähendab muidugi, et mingid teised liigid saavad eelise… Siis tabavad sind haigused. Loom tuled linna serva. Need haigused saavad võimaluse hüpata loomadelt inimestele.

Me ei pane tähele.

Kevadel Euroopa ajakirjandus, mitme maa oma kirjutas, et rebased on linna tulnud, metssead on linna tulnud. Nad olid seal kogu aeg, aga me ei pannud tähele! Kui sa metsaservas või parkides, näiteks Luksemburgi linnas õhtul hilja peale jäid, seal isegi rebane teadis, et võib sel ajal mööda sõiduteed ka lasta. Garaaži taga olid tuhnimise jäljed, suur loom. Nad juba olid linnas, aga oli vaja võtta inimese mürafoon maha, et paljud inimesed neid tähele paneks.

Inimese loodud ülikiirelt muutuv keskkond hakkab kuidagi andma niisuguseid mõjusid, mis võivad väljenduda ka sellessamas viirusekriisis. Inimese mõju meie planeedile. Sellepärast ma ei ütlegi, et ärge muretsege, see läheb mööda.

Mida siis teha?

Me peame väga mures olema, tegutsema, et hoida elurikkust, niipalju kui teda on. Soojeneb kliima ju igal pool, ka looduskaitsealadel.

Tiit Maran räägib loodusele õiguste andmisest. Kui president Kersti Kaljulaid aastalõpu pöördumises seda räägiks…

… siis nad ütlevad, et ma olen loll. Meie põhiseaduses on peidus palju vabadusi, üks nendest on õigus looduskeskonnale.

Mind võtab ohkama.

Meie lastel ja lastelastel on õigus teada, et nende elukeskkond on ka tulevikus elu vääriline.

Mida me teha saame Eestis?

Kõik on kõigega seotud. See on alati niimoodi olnud. Eesti ei saa eksisteerida kui väike saareriik. Me oleme olnud geopoliitilisel ristteel oma pisikese riigi ja rahvaga ja mõelnud kogu aeg, et küll meie ümbrus on keeruline. Ja taas kui mõelda, et kliimasoojenemine paneb ka väikesed saareriigid ka ohtu. Island jah on nagu vanajumala seljataga ja istub põrgukatla peal ka.

See, et tulevad suured lained , no olgu kliima soojenemise tagajärjel, on ju ka evolutsioon?

Liike oleks kadunud ka ilma inimeseta sellel planeedil. Lihtsalt see mõju, mida me praegu avaldame, on kiirem. Teised liigid ei jõua kohaneda nende ülikiirete muutustega. Vähemalt minu kliimanõunik Timo Palo ütleb, et need muutused on märksa kiiremad kui mistahes looduslikud protsessid. Lihtsamalt: kui inimene ise väga laiutab, siis jääb teistele liikidele vähem ruumi.

Teisalt – maaülikooli inimestest keegi ütles mulle, et meie põlluveerte liblikaliigid ja muu pisem fauna on leidnud uued elupaigad näitek raiesmikel. Kõigel on mitu külge.

Meil on maakodus 15 aasta jooksul elurikkus suurenenud mitmesaja liigi võrra. Aga ega ma pangast selle ütlemise peale laenu ei saa.

Nad saaksid seda teha, kui meil kehtestataks – jah, keegi ei kehtesta seda – niitmata maakohas toimetamise ja vaikse olemise toetus. Nagu lendoravale.

No ammu peaks see juba nii olema.

Juba on tekkinud roheline pangandus. See arusaam, et me anname pigem raha rohelistele projektidele. Seda juba tehakse – roheenergeetika ja muu selline.

Me elame üle oma võimete. Kas me valitseme ka üle oma võimete?

Seda saab meile ütelda alles ajalugu. Kõik selgub tagantjärele.

Kas meie arusaamine inimeste õigustest on juba jõudnud sinnamaale, et planeet ära päästa? Loodusseadused on elu säilitavad, inimese omad piiravad.

Sellega ma ei saa nõus olla. Üks teema, millega ma käin ja veenan oma kolleege mujal riikides, on arukas, lubav seadusruum, selle kujundamine. Nad küsivad, et kuidas see teie e-riik on. Kõik mõtlevad, et oleme erilised tehnotaibud, nikerdasime siin mingit tehnoloogiat. Me ei ole ju seda tehnoloogiat ise loonud. Tehnoloogia on teiste loodud, aga meie võtsime selle kiirelt kasutusele avaliku sektori arendamiseks. Selleks, et seda teha, tegime me teiste riikidega võrreldes midagi teisiti. See ei olnud mitte tehnika, vaid seadusruum. Lubav seadusruum võimaldab meil mingisuguseid positiivseid arenguid, mis võivad anda olulist majanduslikku tulu või lihtsalt teha meist parema ühiskonna.

Te ei ole seda väga kindlalt välja öelnud, et te teist korda ei kandideeri?

Ma tegelikult elan juba 1999. aastast hästi lihtsa loosungi all: kui minu riigil on mind vaja, siis minu riik ütleb seda mulle. 1999. aastal ütles ta seda mulle Mart Laari, täpsemalt Mati Maasika suu läbi. Töökoha vahetus oli minu jaoks toona hästi keeruline otsus. Mu sissetulekust sõltusid ka mu kaks last. Eks kõik me olime tol ajal nagu konnad koorekirnus ja vaatasime, et pinnale jääks… Tulin ära Hansapangast ja läksin peaministri büroosse. Mõtlesin välja, miks ma seda teen: see on ju meie oma riik ja nüüd ta kutsub mind ja kuidas ma ütlen, et ei tea, palk on väga väike.

Samamoodi oli 2004 – riik kutsus, et oleks kedagi saata Euroopa kontrollikotta, kes julgeks väidelda Euroopa Liidu finantsmäärustiku teemadel Euroopa parlamendis. Siis ma samamoodi ei öelnud ei. Ma ei ole oma riigile kunagi ei öelnud.

Kuidas siis nüüd on?

Antud olukorras on see tegelikult Riigikogu töö. Riigikogu peab ületama koalitsiooni ja opositsiooni vahelise piirjoone. Selleks, et leida riigile president. See on nede töö ja nende kätes. Nende valik.

Te olete hariduselt bioloog. Kuidas te suutsite loobuda?

See oli imelihtne otsus. Aastal 1992, kui ma lõpetasin ülikooli, tuli samal päeval Eesti kroon. Me olime kõik täpselt 150 krooni rikkad. Ülikoolipoolne tööpakkumine, millest ma oleksin pidanud elama, oli, ma arvan, 200 krooni kuus. Kahe lapse lasteaiatasud olid kõrgemad.

Õppisite viis aastat?

Jah, ma olen geneetik, täpsemalt bakterigeneetik.

Mõtlesin enda meelest välja kavala küsimuse: kas te linde tunnete?

Ma ei tunne linde enam nii hästi kui tundsin neid gümnaasiumi lõpus. Loomulikult tunnen levinumaid laululinde. Aga kui ta sust rabas kiiresti üle lendab, siis enam ei ole kindel.

Niidutaimi ikka õpetan lapselastele, see kõik on alles. Mitte nii detailitäpsusega. Kunagi meil oli kursusekaaslastega komme kontrollida, kas bioloog meis on veel alles. Küsisime siis, kuidas on lest ladina keeles. Lest on ladina keeles Platichthys flesus trachurus (Dunker, 1892). Meie kursuse pillutas aeg laiali. Kes tahtis jääda teadusesse, see läks Eestist ära maailma.

Kas te silamatorkav süsteemitaju pandi teile ülikoolis sisse?

Meil on üks elu. Ma ju ei tea, milline ma oleks ilma selle loodusteaduse viieaastase õppeta. Tihtipeale küsitakse selliseid küsimusi, mis tahavad hinnangut ükskõik millele, kellele või ajaperioodile üheselt. Ja siis sa hakkadki rääkima, et seda ei ole võimalik üheselt vastata.

Minu käest on ikka küsitud, kes on mu lemmikirjanik, lemmiklill, lemmikraamat. Mu vastus on alati, et see kõik sõltub taustsüsteemist, sellest hetkest, sellest kogemusest, mis mul selles ajas on. See kõik on muutuv.

See on arukas vastus, aga sellega ei olda tavaliselt rahul. Mina näiteks tahtsin just teilt kuulda, kas kivid on elus?

Mina arvan, et ei saa anda selliseid vastuseid, nagu ajakirjanikud tingimata tahavad. Ma saan anda neid vastuseid, mis minu sees olemas on. Ei ole võimalik väga kaua teeselda kedagi teist, kes sa ei ole.

Minu arvates jõuab poliitikas ja üldse avalikus, nähtavas elu kusagile ainult siirusega. Muidu läheb sassi, sa unustad ära, keda sa eile mängisid ja keda sa homme kavatsed mängida. Minu arust ei ole mõtet ennast kohendada teiste ootustele vastavaks liiga palju.

Teie kui presidendi elus, ma kujutan ette, on küll vaja just suurt ümberlülitumise võimet. Teatris on sellised inimesed, kes seda hästi oskavad.

Nemad muutuvad kellekski teiseks. Mul on sellevõrra kergem, et mina ise jään ikka minaks. Muutub teine pool, taustsüsteem.

See käib niimoodi: üks päev, lihtne, kui ta on mujal riigis, visiit. Visiidil on mingid kindlad teemad, aga sellegipoolest võib seal olla kohtumisi päris palju, pluss ajakirjandus. Karmimatel päevadel võib erinevaid kohtumisi olla üle kümne. Taustad on valmis, ma olen nõudnud neid 48 tundi ette, et mul jääks väike varu lugeda, mis minult oodatakse. Loen läbi, „sodin” selle ära, kirjutan paremad mõtted ette välja. Ja kui ma siis oma märkmeid näen enne kohtumist, tuleb kõik meelde. Nii läbi päeva. Ma mitte kunagi ei mõtle ülejärgmisele kohtumisele sellel hetkel, kui olen ühel kohtumisel.

See on suurim kohanemine, mida ma olen märganud endas selle presidendiaja jooksul. Tavaliselt, kui inimesel on mingi olulisemat sorti kohtumine, mõtleb ta võib-olla mitu päeva selle peale. Kuna mul on neid sedalaadi stiimuleid päevas palju, pean oskama olla iga kord kohal. See on kindlasti üks uus oskus, mis on tekkinud. Usalda oma taustajõude muidugi ka, see kindlasti, see on samuti oluline.

Jah, räägite sellest just nii nagu räägitakse väga headest näitlejatest. Neil on oskus olla kohal, siin ja praegu.

Neil on enamasti täpne tekst. Mul on ideed. Mulle tundub, et ma ei suudaks täpset teksti esitada. Ja õnneks seda minu töös keegi ei ootagi.

Tahaks, et me ei räägiks sama juttu, mis te teistele ajakirjanikele räägite, ja samas, no miks mitte ennast korrata, kui see on ehe ja vajalik?

See on ka üks asi, mida ma olen pidanud õppima. Et räägin, jah, midagi sajandat korda, aga väga paljud panevad seda alles siis tähele. Midagi pole teha, aga sõnumite korduses on oma väärtus.

Mõnikord võib kohalejõudmine juhtuda ka väga kiiresti, näiteks tähelepanu juhtimine perevägivallale. Tegelikult on see lihtsalt üks valdkond. Paljud muud mõtted, näiteks 23. juulil aasta-aastalt kõlav palve tegeleda laiapindse riigikaitsega, ei jõua sugugi nii hästi kohale. Sa peadki seda kordama. See ei tähenda muidugi, et see kordamine mulle endale vahel ei tundu, et kas tõesti on vaja veel rääkida. Muidugi tundub, aga ikkagi on vaja.

Aga mis te nopite enda jaoks?

Sa ei tõuse ju hommikul üles ja ei veendu, et ahhaa, ma olengi Eesti Vabariigi president. Nii ei ole. Tõused üles, vaatad peeglisse ja mõtled, mida ma täna sellega peale hakkan, et ma olen Eesti Vabariigi president.

Minu jõudmine Kadriorgu oli ju äkiline. Kõige põnevam ja kiirem asi oli teada saada, mis on need väärtused, mis on põhiseaduses kirjas – vaatamata maailmavaatele pead sa nende eest seisma. Siis kõik muud teemad, mis on olulised. Teadus, haridus, sotsiaalküsimused, et me paneks tähele nõrgemaid. Kõik see oli siis minu jaoks Eesti riigi nii-öelda pudelikael ja ma paningi tähele neid teemasid. Muredele kaasaelajaid on ka vaja. Mina olen valinud selle raami enda jaoks.

Mis teile meelde jääb? Olen olnud maailma tippmuusiku kontserdil Tallinnas, kes ilmselt ei teadnud kus ta esineb.

Mina niimoodi ei saa. Sellepärast, et kui ma kellegagi suhtlema lähen, siis ma püüan ikkagi mingil moel. Näiteks kui kohtud Sierra Leone presidendiga, siis on väga raske tema kingadesse minna, aga ma siiski püüan. Meelde jäävad need kohtumised kus ma tunnen, et tegemist on inimesega, kellega on huvitav rääkida. Kellega leiab ühise keele. Tegelikult jagate teadmisi teineteisega ja arendate omaenda mõtteid edasi.

Alati on mingi teema mida arendada ja edendada. No näiteks Antarktika ekspeditsiooni ettevalmistus. Käisin ja nägin seal teadusliku aparatuuri üleküllust võrreldes teadlaste hulgaga. Igal pool rääkisin, et meil on palju teadlasi. Ja nüüd ongi, Brasiilia suursaadik saatis Tarmo Soomerele kirja, et Eesti teadlased on väga oodatutud Brasiilia uurimisjaama. Tuleb käia ja rääkida. Kui lähed kohtumisele, siis kas sul on või sa püüad sealt mingi niidiotsa. Sellepärast ei ole need kohtumised kunagi kivinäoga jutupunktide mahalugemised.

Kersti Kaljulaid: kaastundel on praktilised aspektid

Väikeriigi esindajat peab alati olema huvitav kuulata. Tal peab alati olema lugu rääkida. Eesti on lugu, on imeilus lugu. Jutt läbi digipöörde on lugu nendele, kes kõrvalt on vaadanud, olles meist paremal järjel, ja imestnud, et kuidas teil nii hästi läheb. Ja ta on inspireeriv lugu neile, kes täna otsivad väljapääsu vähese arenguga riikide nimekirjast. Seda lugu on ilus jutustada.

Samuti on minu jaoks hästi oluline, et me murrame vaikimise müüri,mis on – ja loomulik, et on –halbade teemade ümber. Me kardame, me ei taha , see on kole, aga me võtame selle maha. Vaatame rahulikult, mida meie riik saab teha? Viime need inimesed kes on valmis aitama, kokku nendega, kes abi vajavad. Hästi tähtis on nüüd, et need inimesed, kes julgevad vaikimise müürist läbi ronida, ei jääks abita! Et nad ei kukuks teist korda.

Ilmus Maalehes. Pildistas Sven Arbet.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga