Vaade teatrile, seekord seestpoolt

Mul on olnud võimalus ja tagantjärele saan üsna kindlalt öelda, et ka õnn kõnealusel hooajal teatrit ja elu tundma õppida mitte publiku hulgas vaadeldes, vaid laval tegutsedes. Otsin oma peas ja kehas, ka südames, siiamaani neist lavakogemustest lähtuvalt seda piiriala, millal laval tegutsemine läheb üle olemiseks, mis hetkel on mu jaoks laval loodava kõrgeim vorm. Kui palju ja kuidas näitleja sisetegevus peaks paistama ka tagumisse ritta? Kuidas mõtteenergia muundub nii, et see mitte midagi tehes mõjub publiku meeltele? Kuidas muutumine muutuks muundumiseks?

Tegin üle pikkade aastate taas näitlejana kaasa kolmes lavastuses: Tartu Uues Teatris esietendus Rene Liivamägi kirjutatud ja lavastatud näidend „Puumees” 2. märtsil 2019, Rein Sarvesaare „Kaupo ja Lembitu” Jaan Toominga lavastus esietendus ERMis 19. septembril 2019 ja autorite-lavastajate tandemi Anatoli Tafitšuki – Emer Värki projekt esietendus 1. juulil 2020 Rakvere Teatri kinos festivalil Baltoscandal. Kolm osa, kolm vanameest, erinevat vana meest kolmes lavastuses.

Puumees

Olen „Puumehe” proovides tehtud märkmetesse mitu korda eri variatsioonides kirjutanud mõtte: „Kõik, mis tundub vale, isegi kõlab valesti, ei pruugi olla vale.” See esimene prooviprotsess neist kolmest oli mu jaoks kõige keerulisem. Ma siis ei osanud ennast kuidagi maha salata. Või täpsemalt: ei osanud leida tasakaalu enese mahasalgamise ja selle vahel, mida pakkusid mind ümbritsevad inimesed. Arvan, et sellest lavastusprotsessist ja osategemise kahtlustest võtsin edaspidisesse ellu (ka kirjutamisse) kaasa taas teadmise teatritegemise kollektiivsusest. Ikka seesama, et teater on kollektiivne kunst. See, kuidas mind mu lavaotsingutes toetasid Anneli Rahkema ja Helgur Rosenthal…

Lavastaja ja autor Rene Liivamägi

Kogu Uue Teatri väikest meeskonda iseloomustab mu jaoks see, et mitte kellelgi ei ole ükskõik. Igavesti jääb meelde Uue Teatri lavastusjuht Epp Peedumäe – sellist kohalolekut siin ja praegu näeb harva. Tartu Uues Teatris mängimine ja proovide käik õpetas mõistma Ita Everile omistatud lauset, et mitte mina ei pea laval nutma, vaid inimesed saalis. Tänases teatris on lavatehniline tugi selline, et näitleja professionaalsete omaduste hulka kuulub oskus seda tajuda ja rolliloomisel ära kasutada, sellele toetuda.

Kaupo ja Lembitu

Lavastaja Jaan Tooming rõhutas „Kaupo ja Lembitu” proovides korduvalt, et tema jaoks ei ole näitlejat väljaspool osa olemas. Olen üles märkinud ta ütluse: „Kui näitleja usub endasse, mitte osasse, on ta diletant!” Ja mõni lehekülg edasi on mu märkmetes teine Jaani lause: „Lavale tulek on inimese sünd, lavalt lahkumine surm.” Mul on vanast ajast kogemus teha teatrit noore Jaan Toomingaga. Nõudlikkuse aste on vanal Toomingal samaks jäänud. Vana lubab aga endale rohkem kui noor – lubab halvasti ütlemisi, mida ma noorena temalt ei mäleta. Ma ehk ei kirjutaks seda siia mustvalgelt, kui ei oleks ühes proovis näinud selle väga kehvasti ütlemise mõju.

Muidugi on ilmselt iga näitleja osasse sissesaamise teekond erinev ja protsessina jälgitav, aga mina nägin ennast teravalt väljendavat Jaani ja seejärel teatriimet. Kaupo (Nero Urke) ja Lembitu (Kristo Viiding) läksid pärast ühte Jaani üsna piiripealset monoloogi lavale ja mängisid nii, et ma ei tundnud neid ära. Nad polnud äkki Nero ja Kristo, vaid olidki Kaupo ja Lembitu. Nad ei ajanud laval oma näitlejaasju, vaid pidasid ideede võitlust, jälgisid üksteise mõttekäike, ammutasid käitumismustreid teineteiselt ja see oli huvitav äkki nii intellektuaalselt kui emotsionaalselt. Olen päevikusse kirjutanud: „Mul pisarad jooksevad.”

Isiklik tajumine, mis meeles, oli ühes proovis see, kui äkki sain aktsioonis olles aru, et näen ja tunnetan kõiki, kes laval. Et mu selg näeb ja külg, et see organism oniga üks eriline ja samas üks. Taju ütles ette piirid, mille poole püüelda, kus öelda stopp. Lavastaja Tooming ütles enne proovivaheaaega: „Sul on osa käes, nüüd võid teha, mis tahad.” Ja see „tee, mis tahad” andis vabaduse, samas pani piirid. Teadsin olemusega, et see, mis sünnib, sünnib koos.

Koos

Lavastus „Koos” tegeles üksinduse ja üksilduse teemadega. Oli üsna kindlasti ekperimentaalteater. Otsis viiruseepideemia tingimustes võimalusi, et teatrikunst säiliks. Ja taas, nagu kõigi kolme kõnealuse lavastuse ja prooviperioodi juures, vaimustas mind tegijate pühendumine, näitlejate ja tehnilise koosseisu otsinguline vaim. Oli võimalus enda etteastet oodates vaadata pealt, kuidas erineva elusaatusega näitlejad valmistuvad aktsiooniks, kuidas sinna sisenevad, kuidas proovivad, kuidas tehtu fikseerivad. Tiina Tauraite ja Rain Tolk, Liisa Saaremäel, Rene Köster… erinevad inimesed elus ja üsna üks pühendumise, otsimise ja endast andmise energia. Prooviprotsessis osales ka Taavi Eelmaa, kes mu meelest võiks nüüd julgeda rakendada oma kogutud-kogetud üldistamise ja nägemise oskust lavastamisel.

Selle lavastuse juures määras palju see tehniline meeskond, kes istus režiilaua taga, sest vaatajateni tõid mängupaikades sündiva-juhtuva läbi kaamerasilma ikkagi nemad. Ja see usaldus, mis tekkis!

xxx

Mulle tundub, et tänu neile lavakogemustele olen hakanud teatrit pisut teise pilguga vaatama. Proovin näha, mis on sõnade taga. Otsin kokkusaamisi ja lahkuminekuid. Tahan näha piiriala ja üleminekuid. Küllap see mõjutab ka minu teatrist kirjutamist ja valikuid.

Ilmus ajakirjas Teater Muusika KIno, pildid Teatritasku arhiivist.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga