„Kõige raskem siin ilmas on kodu kaotus, kuid see juhtub kergesti” ütleb biosemiootik Kalevi Kull, mõtestades seda, mis sünnib praegu maailmas ja Eestis.

„Saaremaa on väike maa, seal suuri kingi kanda ei saa!” ütles Kalevi Kull, kui talle telefonis improviseerisin, millest me võiksime kohtudes kõneleda. Ma olin pakkunud, et võiksime rääkida eestlaste eestlaseks olemise võimalustest tänases kiiresti muutuvas maailmas.

Kui juba kokku saime, vaatas ta mulle oma raamatutest täidetud kabinetis otsa ja küsis, kas me Mikk Sarve ärasaatmisel ka kokku saime? Vastasin, et oleksime võinud, aga ma ei käi teatud põhjustel matustel. Jätsin lisamata, et elu võib ollagi üks pikk ärasaatmine.

Lõikasin me juttu kirjutades loost välja vaikuse. Pikad mõttepausid. Ainult selleks, et mahuks.

Kuidas te meelest on, kas see, et raamatud pole enam moes, on lihtsalt sõnakõlks või ongi nii?

Ma ei tea. Raamatuid antakse Eestis välja rohkem kui kunagi varem. Raamaturikkus on suur. Tegelikult on see ikka juba päris pöörane, selles mõttes, et enam ei käi üle sellest, mis ilmub. Käid ikka raamatupoes… Kunagi oli Tartus teaduseraamatupood, ma seal ülepäeviti käisin. See oli väga hea koht – üheltpoolt tajusid, mis maailmas toimub, no niipalju, kui see maailm sinna jõudis, ja teiseltpoolt oli seal tore seltskond koos. Nüüd on kõik raamatud võimalust mööda mälupulga peal.

Kus te nüüd käite, et maailma hingust tunda?

Eks raamatupood ole ikka ka üks koht selleks. Aga nüüd tuleb võib-olla rohkem otsida, et head üles leida. Sest nii palju ja tugevasti on peal see muu kiht, mis teeb kõik selleks, et sa just sinna vaataks, kuhu ei ole vaja vaadata. Ma ei oskagi öelda, kust ma selle täpselt kätte saan, mida otsin. Ega ei olegi ühte kohta. Sõbrad soovitavad. Kuulad, mis on huvitav neile, keda ma oma õpetajateks pean. Kultuuriajakirjandust jälgin.

Ma olen nii ette kujutanud, et tarkus jõudis Hiinast Hiiumaale ka siis, kui raamatupoode maailmas veel ühtegi ei olnud.

Tarkus sünnib ikka kohapeal. Jutud rändavad. Teati ehk ka, kus õpetajad on. Ja mindi neid otsima vahel päris kaugele. Ikka kostus, ehkki mitte nii kähku.

Mis on need märgid, mis maailmas ja Eestis mõjule pääsesid või tekkisid just aastal 2019?

Märgid on me eneste silmades, ega nad ise teki. Ikkagi on väga huvitav, kuidas arusaam süsinikuringest – et tasakaaluks on vaja süsihappegaasi neelamise ja eraldamise võrdsust – nii laialt kõnelduks ühe aastaga sai, süsinikuneutraalsuse nime all. Et see meie biosfäärile tähtis, oli sada aastat tagasi hästi selge nii Alfred Lotkale kui Vladimir Vernadskile. Aga nüüd on see kõigil suus, see on hea.

Teiselt poolt ikka väga imestan, kuidas suured looduse ümberkujundamise projektid praegu nii populaarsed on. Mõtlen suurte transporditeede plaane (sildu, tunneleid, raudteid), samuti suurtööstust, mis kohalikku kooslust tugevasti ümber teeksid ja kodusid vaesestaksid.

Ent enda töös?

Ma ei tee põhjalikku kokkuvõtet. Aga amet nõuab, et igal aastal tuleb oma kirjatööd ritta sättida ja selle kaudu natuke tuleb meelde. Mu vanuse järgi võttes võiksin nagu rohkem tagasi vaadata, aga ikka on see, et peas on ettekujutus, mida on vaja veel teha – sellele, mis sel aastal tegemata jäi, mõtlen hoopis rohkem kui tehtule.

Ilmselt see ongi igavese nooruse valem…

Kui hommikuti on pea rohkem selge ja saab sügavamale ning keerulisematest asjadest paremini ja korraga aru, siis tekib soov neid asju selgitada kuidagi teistele ka. Et neist on võib-olla mõne tõsisema probleemi lahendusi paista.

Kõik tahame ja püüame teha kõige paremini, nagu oskame, aga tegelikult oskusest ja arusaamisest on alati suuresti puudus. Kõik meie teadmised on meil kõigil poolikud, ole sa kui tark tahes, alati on teadmine poolik.

Mitu asja on tükk aega olnud hinge peal, et saaks aru, miks nii läheb… Näiteks see, kuidas ühtpidi on väga arusaadav, et halvasti mõelda kellestki või millestki on täiesti absurdne ja ebaloogiline. Lausa loogikavea teed, kui mõtled halvasti. Aga miks siis sedaviisi mõtlemist nii palju on? Väga palju. Meelega halvasti ütlemist, mille taga paistab ikkagi olevat ka halvasti mõtlemine. Kust see tuleb ja miks? See teeb nii palju piina inimestele ja täiesti mõttetult.

Äkki…

… Küsimus on kooselus kõigi teistega. Kõige elavaga. Osad on targemad, osad on rumalamad, aga nad on kõik ju omad. Suur kooslus.

Võib öelda, et rumal ei tohi olla. Aga inimesed ja muud olendid ongi erineva tarkusega ja rumalat ei saa sellepärast välistada, et talle ei ole lihtsalt rohkem antud.

Seda tüüpi asjad, et keegi mõttes soovib millegi või kellegi hävingut, ei sobi sellesse koosellu, need mõtted tuleb kõik endast ära lükata. Seda sageli ei tehta ja see on siis väga ohtlik.

Olgu. Mis on siin ilmas kõige raskem?

Kodu kaotus. Usun, et see on üldkehtiv. Kodu on teatav kooslus, mis on kaua kujunenud ja rikas. Kooslus kõigist nendest, kes me ümber elavad, kes selle koha peal ikka on elanud. Kui tehakse midagi uut moodi – või mis uut moodi, tehakse tehnilisemalt moodsamaks –, siis see kooslus unub tihti ära. Kodu on üheltpoolt väga pisikene, aga teiseltpoolt on ta meie ümber laiemalt ka.

Kui me Eesti looduses asju ümber korraldame, siis tihtipeale on see tegelikult kodude kaotus. Mida suurem ehitus, seda rohkem on see meie kõigi kodu kaotus. Lihtne näide: kui ehitatakse maja, siis alustuseks lükatakse sealt kõik elu minema, täiesti puhtaks. Ja tuuakse sinna uued asukad ja see ei ole enam see kodu, mis areneb ise, tükk aega, kaua ja rikkaks. Tehakse justkui uus, mugav ja hää, aga tegelikult on see väga vaene koht.

Me rääkisime raamaturiiulitest, mis polevat enam moes. Sellega on sama, et sinna koguneb. Väliselt võib tunduda, et seal riiulites pole päris korda, aga selle sees on tohutu rikkus omas mitmekesisuses.

Kas suurlinnas saab üldse kodu olla?

Ikka saab. Selge see, et linnas on raskem. Tihti on seal ka mõned ruutmeetrid maad. Maailm on lahti, terve maailm on kodu, aga peale selle on ikka väike kodu ka, kus oma kooslus. Eripära ongi selles, et see väike oma kooslus kipub ära kaduma, kui ütleme, et terve maa on kodu.

Ökoloogia, mida ma õppinud olen, toob ühe tahu esile – asju vaadatakse pikas ajas ja kaugele. Vaadatakse aeglasemaid protsesse, tasakaalu, mida ei ole võimalik saavutada mõne aastaga, vaid mis koosluseks kujuneb sadade aastatega. Aga kultuuri majandusmehhanism on loomult niisugune, et ei võta arvesse kaugeid aegu.

Teie õpilased panid kokku raamatu te tsitaatidega „Aru saamise vägi”. Seal te muu hulgas

räägite elususest.

On ju ikkagi nii, et me tunneme ennast elusana siis, kui oleme teadvusel. Kui seda ei ole, siis sama hea kui ei olegi elus. Aga bioloogina vaadates üks osa elust käib ilma teadvuseta ka.

Sealt see on küsimus, et kes mina olen? Kas ma olen ainult seesama keha siin või olen rohkem? Loomulikult ei lõpe mu mina siin mu naha peal ära – mina ulatub kindlasti kaugemale. Aga kui kaugele siis? Seda võib mitut moodi vaadata. See, mida ma tunnen, et mis on minu hool, see on mina ise. Võib ka teistpidi, et see, mille järgi ma aru saan, et see mina olen, on valuaisting. Näpistan ennast, mul on valus, see tähendab, et see olen mina. Siis vaatan, et lapsel on halvasti midagi, see teeb mulle valu, järelikult ka see on minu osa.

Elu jooksul mina läheb suuremaks, üha rohkem asju ulatub, satub selle sisse. Ka loomade valu teeb mulle valu… siis ongi nii, et terve ökosüsteem olen mina, sest elan sellega kaasa, see on minu osa ja mina olen sellega ühes… Üks ringe käib kogu aeg ja mina ise olengi see ringe ja see osa minust, mis parajasti teadvusel, on väike osa sellest.

Ja see on nüüd üks tahk, mis on väga-väga lootustandev. Saada aru, et olen terve ökosüsteem. Mul on siin palju olendeid kooselus. Surmad käivad siin sees, aga ükski ei lõpeta seda tervet. See on üks tore võimalus vaadata ennast, aga näete, see on puht loogiline.

Miks maailm nii on seatud, et meile ei anta väga palju ja sügavale läbi mõtlemise aega?

Ses saame siiski üksteist toetada.

Argielu võtab oma. Ei lase. Süüa on vaja ja… aga elus hoiab mind vestlus teiega.

See on huvitav jah, mis meid hoiab. Elus hoiab meid kõiki kuidagi miski, mis pole päris küps. Kui kõik on täitsa lõpuni paigas, siis nagu ei olegi enam elujõudu.

Kui kõik ei ole päris paigas, kõik ei sobi kokku, siis see, mis kokku ei sobi, see äratab su üles. Kui on suurem kokkusobimatus, siis äratab veel kõvemini üles.

Kokkusobimatus ongi vaimne tahk. Eluvaimu tahk. Eluvaim ise, mis liikuma paneb.

Mis elu on?

See on minu eluaegne küsimus. Ma hakkasin bioloogia vastu huvi tundma õige varakult, algkoolipoisina. See kestab siiamaani. Praktilist tundmaõppimist on palju olnud, oma Eesti looduse tundmaõppimist, taimedega tükk aega… Kui liigid on rohkem selged, siis saab hakata vaatama kooslust ja aru saama sellest, mis seal toimub. Ja tulevad sügavamad arutelud ka, et mis see elu siis on? Teoreetiline bioloogia ja üldbioloogia ja biosemiootika küsivad seda kogu aeg. Ja siis on huvitav vaadata, kuidas ajaloos vastused tulevad samm-sammult ja erinevatel perioodidel on arusaama mõnd tahku tähtsamaks peetud kui teist.

Vahetuvad siis?

Jah. Ei ole nii, et ainult on edasisamm, et eelmised sammud on valed ja tuleb uus. Tihtipeale on tagasipöördumised, natuke teistmoodi kui tookord oli, aga edasi-tagasi käib ikka kõik.

Üks näide bioloogia ajaloost on epigeneetika ja preformismi vahekord. Preformismi mõte on see, et omadused on kusagil eos olemas ja meie elu jooksul need tulevad lihtsalt esile – kõik on geenides ja kasvab sealt välja. Epigeneetika ütleb, et see, mis elu jooksul meil toimub, on uute ühenduste moodustumine ja vorm ei ole enne seemnes, vaid leiutab ise midagi uut.

Bioloogia ajaloos see tsükkel kestab umbes kakssada aastat – sada aastat on enamasti kõik preformistid ja järgmised sada epigeneetikud. Ja siis jälle vahetub.

Kuidas on praegu?

Praegu on väga huvitav periood. Paistab, et keerab jälle epigeneetika peale. Uued teadmised pärandumisest ja geneetikast.

Mis on mõistlik?

Enamik inimesi saab aru sellest, et natuke aeglasemalt ja rahulikumalt on mõnusam. Millegipärast me ei oska asju sedasi korraldada, et nii oleks. See ongi huvitav… Iseenesest üks üldine reegel paistab olevat: maailma asjadel on kalduvus liikuda inimeste unistuste suunas. Kui juhtub, et inimesed ei usu enam üldse või igaüks ise asja või unistamise üldse ära kaotavad, siis ei ole enam palju lootust.

Uue ajastu iseära on see, et kommunikatsiooni on ülemäära. Kommunikatsiooni liig on ühtlustaja. Juba on paljudel puhkudel nii, et kodu pildi järgi ei saa aru, kus maal sa oled. Väline ühtlustumine laieneb üle ilma ja see muidugi lõhub kõik kohalikud kooslused järjest, samm-sammult ära. Samal ajal inimeste arusaam, lootus sellest, kuhupoole võiksid asjad liikuda, on väga erinev. Unistustes ei ole üksmeelt üldse mitte. See teeb olukorra eriti keeruliseks. Näiteks: kuidas kasutada ehk toota energiat, kas vähem või hoopis rohkem? Kui nii olulistes asjades ei ole üksmeelt, siis ei liigu me kummalegi poole, ei ole võimalik teha otsuseid ega proovida leida kompromisse. See tähendab, et asjad ei parane.

Miks arukal sõnal enam kaalu ei ole?

Oleks vaja leida selgitusviise, mis poleks liiga keerulised.

Me elame Eestis ja siin ei tohi teha asju nii nagu Ameerikas. Me oleme väikesed. Mind saadab te öeldu „Saaremaa on väike maa, siin suuri saapaid kanda ei saa”. Enam lihtsamalt polegi võimalik öelda.

Eks seda siis tulebki korrata. Eesti on paraja suurusega, gigantsed asjad ei sobi siia. Meie asi on oma kodu hoida, meie asi ei ole võistelda teistega. Igaüks hoiab oma kodu ja selles võistelda on kuidagi väga mõistusevastane. Kuhupoole me tähelepanu kisub kohe, kui seda esitatakse võistlusena? No teeme edetabeli. Selgitame, kes on parem, ükskõik mis asjas siis, ja peame seda tähtsaks. See on huvitav nähtus. Võistlemine tekitab kirge ja kisub inimese kogu aeg eemale sellest, mis on päris ja tähtis. Keegi hüppab teistest kõrgemale, või sõidab autoga teistest kiiremini, või kirjutab teistest rohkem. Tore on, aga need ei ole mõistlikud eesmärkideks endale seada. Ükski üksik eesmärk oma äärmuses pole hea. Võistelda pole üleüldse hea.

Mõistlikud otsused saavad sündida ikkagi päris arusaamise kaudu, et miks teistmoodi ei ole nii õige. Seda ei saavuta jõuga ja keelates, vaid tasakaalust arusaamine peab tulema. Aga arusaamise õpetamine on väga pikk tee. Enne sünnivad asjad, mis pole head ja neil on rasked tagajärjed (seepärast siis keelatakse ka enne arusaamist). See on õpetajate missioon tasapisi järgmist põlvkonda õpetada, kuidas kodu hoida.

Üleilmastumine toob kaasa selle, et maailma asjad muutuvad mehhanismide poolest keerulisemaks. Kuna nad on keerulised, on raskem õigeid otsuseid langetada, selliseid, mis nõuavad kollektiivset ühist meelt. Teiste sõnadega öeldult: et õigemat teed käia ja teha õigemaid otsuseid, peaks proovima hoida maailm lihtsamana. Siis on üksmeelset otsust kergem teha.

Ammune, ökoloogiast tulenev arusaam on, et võimalust mööda peavad kultuur ja ühiskond olema detsentraliseeritud. Et kohalikul elul oleks suur iseseisvus igal pool, kus vähegi saab. Kui vaatame majanduse tendentse, siis viimased viiskümmend aastat on läinud küll just vastupidi.

Jah, ma seda tsentraliseerumist oma maakonnas tajun ja näen ja ei näe teed tagasi.

Kuidas rohelised ütlevad? Mitte vasakule ega paremale, vaid edasi. Kogukondlikkuse võimalus peab praeguses uuemas korralduses ka leiduma. Majanduses taastuvenergia tähendab detsentraliseeritust, suur tööstus ja suured teed aga tsentraliseeritust. Paistab, et arusaamine detsentraliseerituse tähtsusest ja kogukondade elurikkusest laieneb, aga samal ajal maailmas toimuvad võimsad protsessid, mis sellele vastu käivad, ei lase seda teed minna.

Milliseid tähendusi me, eestlased, täna peaksime eriti hoidma?

Eneseusku headesse asjadesse. Iseseisvuse aluseks on enesetervik ja see, et sa oled rahulikult ja kindlalt seda meelt, et tead oma jõudu ja teed asju, mida tehakse igavesti. Midagi püsivat ei saa kuidagi rajada teistele vastandamisele ja süüdistamistele.

Mida see siis tähendab? Ole sa, kes sa oled, alaväärsustunne ei ole mitte kunagi põhjendatud. See, et keegi kuskil teeb teisiti, tuleb sellest, et ta elab teise koha peal, teistes tingimustes… See ei ole põhjus, mille pärast ennast halvasti hakata tundma.

Meil muudkui võideldakse kõige eest ja kõige vastu.

Bioloogias on olnud kauane vaidlus kahe äärmusliku mudeli vahel. Üks on see, et elu käib ellujäämise nimel – kes on jõulisem, tugevam, alfam, see jääb ellu, selle poole tuleb ise hoida ja sellel on õigus ellu jääda. Tal on õigus teised eemale tõugata sellepärast, et tema on parem.

Teine mudel on, et kõige aluseks on kooperatsioon, sümbioos, et me oleme kõik ühe pesa sipelgad. See seisukoht võib ka minna päris äärmusesse ehk totaalsusesse ja seal kaob iseseisvus ära.

Terve 20. sajandi teine pool oli kantud ellujäämise retoorikast. Võitlemine. Loodusfilmides samuti, suhteid näidatakse tihti kui draamat, kus keegi võitleb ja teise välja tõrjub.

Aga kui minna ise metsa, siis näed, kuidas seal kõik on väga rahulik. Kusagil pole seda, et olendid oleksid hirmul (kui sa neid just ise ei hirmuta). Elukad vahivad ringi, tihti istuvad niisama, lausa midagi ei teegi vahel, draama on päris metsas äärmuslik nähtus. Võitlus ja võistlus on inimesele atraktiivsed, need tõmbavad. Elu rahulikkus, see, mis on elukorralduse ja püsimise põhiline alus, tõmbab tähelepanu vähem. Igapäevaelus on samamoodi need mudelid aluseks, kui põhjendatakse üht- või teistviisi otsuseid elu korraldamisel.

Intellektuaalne ebavõrdsus on elu alatine omadus, möödapääsmatu ja universaalne. Elu sobibki võtta kui võimalust rõõmsalt koos elada nii rumalatega kui ka nendega, kelle suhtes ma ise väga rumal olen. Ma ei ole üleolev rumalate ees ja ei tunne alaväärsuskompleksi targemate ees. See on iseseisvuse väga tähtis alus – just korraga need mõlemad pooled.

Tasakaal?

Tasakaal on väga õrn asi. Muidugi, budistlik õpetuski ütleb, et mõõdukus on õige, aga mõõdukuse puhul ei pea tasakaal olema täpselt keskel. Ökoloogiliste otsuste tegemisel on võimalik keskmest kalduda kasinuse ehk askeesi poole või priiskamise ja pillamise poole? Mõistlikum on ikkagi sinna kasinuse poole kalduda. Mitte minna äärmusesse, aga ikkagi.

Tervikutaju on teine tahk iseseisvusest. Üks osa suurest probleemist üleilmastumise ajal on see, et tervikutaju on raskem saavutada. Kõike saab raha eest, see võimaldab spetsialiseeruda, sa pead oskama vaid ühte kitsast asja ja see ei lase tervikut näha. Igapäevaelu ei paku seda tervikutaju, mis iseseisvuseks vajalik on.

Eestlane tänapäeva maailmas – see ongi siis, et hoiame oma kodu. Elurikkana, vaimurikkana, tervikliku ökosüsteemina. Kui selles veel teistelegi juhatust oskame anda, siis pole paremat tahtagi.

Kalevi Kull (67) on Tartu ülikooli semiootika osakonna professor, biosemiootik. Bioloogia on eluteadus, semiootika on tähenduseloome teadus, teadus kommunikatsiooni üldistest reeglitest. Semiootika annab aluse humanitaarteadustele. Biosemiootika on semiootika haru, mis tegeleb märgiprotsessidega elussüsteemides.

Kiri Kalevi Kulli kampsunil – ELUS tähendab Eesti Looduseuurijate Selts, Elusust. Elusamust. Elu kaudu ühendust. Elujõudu. Eluvaimu. Eluhaprust. Elumustrit…

Mis on semiootika?

Semiootika on teadus, mis uurib tõlgendusprotsesse ja kuidas neist kombed ja teadmised sünnivad.

Märkide vahendusel toimuvad kommunikatsiooniprotsessid, mille abil kõik elusolendid oma keskkonnas orienteeruvad. Märkide kaudu edastame me üksteisele informatsiooni või loeme seda millestki välja. Nii võib semiootikat nimetada kommunikatsiooni- ja tõlgendusprotsesse uurivaks või – veel üldisemalt – mõistmist uurivaks teaduseks.

Ümbritsevast maailmast aru saamine käib tõlgendusprotsessi kaudu. Ja maailma märgirepertuaar ei piirdu vaid liiklusmärkidega tänaval, sõnadega keeles, haiguste sümptomitega või sümbolitega kultuuris. Isegi vaikus saab teatud olukorras olla märk. Põhimõtteliselt võib kõike märgina kasutada või märgiks muuta.

Semiootika kui kommunikatsiooni- ja kirjeldusprotsesside uurimine on alusteaduseks tänapäevasele kultuuriuurimisele ja järjest enam ka eluteadustele.

Allikas: Tartu Ülikooli filosoofia ja semiootika instituudi kodulehekülg

Ilmus Maalehes. Pildistas Argo Ingver.