Täna 21.oktoobril esilinastub KUMUS film kunstnik Ülo Soosterist “Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes”. Kunstnik Kaido Ole kirjutas, mis ta arvab, enne filmi esilinastust: 
Mulle Sooster väga meeldib, aga ma mõtlen tema töödega seoses ka seda, et kas tõesti tema mõjutas Kabakovi & Co väljenduslaadi või pigem ikkagi vastupidi? Sest need on minu silmis tohutult sarnased ja ta ongi „meie mees Havannas” ehk Moskvas, sest on täpselt selle Moskva underground´i nägu.
Sihuke väljenduslaad poleks kuidagi saanud juhtuda siin Eestis, aga seda me ei saagi muidugi kunagi kontrollida. Ma siiski usun, et nagu taime nii ka inimest mõjutab see pinnas, kus ta kasvab ja ehk on kolmas variant ja kõige tõesem hoopis see, et nii Soosterit, Kabakovi kui nende sõpru kõiki koos mõjutas Moskva kõigi oma tollaste tingimuste ja eripäradega.
Aga jah, tänu sellele on ta väga eraldiseisev ja meeldejääv ning tänu sellele vene mõjule, nii imelik kui see ka tollastele aegadele ja nende tõrjutud seisusele mõeldes pole, väga inimlik ja loetav.
Nii nagu nõukogude multikad ja ka mängufilmid, on ka Soosteri ja sõprade teosed minu jaoks kuidagi soojad ja lihtsad, sellised dobrõje-dobrõje. See on mingi spetsiifiliselt venepärane essents, mis on samamoodi minu jaoks olemas eri ajastute vene kirjanduses, muusikas jne. Nüüd ma võtan muidugi suu täis asjadest, millest ma tean karjuvalt liiga vähe, et siin üldistama hakata, aga küsiti MINU arvamust ja enda jaoks ma võin ikka üldistada ja arvata.
Eks see inimlikkus avaldub mujalgi ja mul oli kosutav lugeda tema raamatust/kataloogist väljavõtteid tema kirjutistest või päevikutest, kus ta häbenemata seadis endale vägagi maiseid ja suisa labaseid sihte a´la keppida kõiki ilusaid naisi ja teenida lähiaastatel piisavalt raha, et osta auto (osundan mälu järgi, aga eriti ei eksi). See nagu ei sobituks üldse tema undeground kangelase renomeega, aga õńneks on asjad mitmetahulisemad ja tänu sellele ka inimene palju huvitavam.
Ta ikkagi üritas väga, et elada oma elu normaalselt ja sobituda sellesse ühiskonda, pingutas nagu oskas, aga lihtsalt tõrjuti põranda alla, mitte ei läinud sinna vabatahtlikult. Selline mulje mulle jäi ja ma ei saaks öelda, et ma seeläbi pettusin.
Aga tema tööd meeldivad mulle väga, need on väga lihtsad, aga väga head. Natuke naiivsed lausa, aga see lihtsus pöördub (tänu andele?) hoopis topelt jõuks.
Ülo Sooster. Mees, kes kuivatas rätikut tuule käes
Režissöör Lilija Vjugina
Eesti-Vene 2020, 83 min
Eesti ja vene keeles, eesti-, vene- ja ingliskeelsete subtiitritega
Filmi valmimist on toetanud Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital
Filmiõhtu juhatab sisse kunstiteadlane Eha Komissarov. Pärast filmi kõnelevad režissöör Lilija Vjugina ja produtsent Marianna Kaat.
Režissöör Liliya Vyugina? film Ülo Soosterist on esimene täispikk dokumentaal 1924. aastal Hiiumaal sündinud Eesti legendaarsest kunstnikust, kes asus 1943. aastal Tartu Kõrgemasse Kunstikooli Pallas maalikunsti õppima. Peale kooli lõpetamist aastal 1949 mõisteti Ülo Sooster nõukogudevastase propaganda eest kümneks aastaks Karaganda Dolinka vangilaagrisse. Vabanenud 1956. aastal naasis Sooster esmalt Eestisse, ent kolis peagi abikaasa Lidiaga Moskvasse, kus temast sai vene avangardi teise laine tuntumaid esindajaid.
Ülo Sooster suri 1970. aastal oma ateljees Moskvas vaid 46-aastasena. Ta elu oli lühike, dramaatiline, intensiivne, täis vastuolusid, kuid mõju eesti ja vene kunstielule, nendevahelise kultuurisilla loomisele oli märkimisväärne ning tema kunstipärand intrigeeriv.
Dokumentaal on omamoodi rännak ajas ja ruumis, mille teeb läbi kunstniku poeg Tenno, kes emigreerus ema Lidiaga 1990. aastate alguses Iisraeli. Filmivõtted toimusid neljas riigis: Venemaal, kus kunstnik töötas, Eestis, kus ta sündis ja kuhu on maetud tema põrm, Kasahstanis, kus ta oli vangilaagris, ja Iisraelis, kus elab praegu tema pere. Näeme haruldasi filmikaadreid ja intervjuusid Soosteri kaasaegsetega ning kommentaare ekspertidelt Kumu kunstimuuseumist, Tartu Kunstimuuseumist ja Tretjakovi galeriist.