Äkki ei tuleks üldse välja teha Vene tuntud lavastaja, Moskva Malaja Bronnaja teatri juhi Konstantin Bogomolovi pamfletist, kus ta pöördub agressorriigist emigreerunute, oma hiljutiste kolleegide, isegi sõprade kui elavate surnute poole. Ei tulekski, kui see üsna jälk kirjutis ei tuletaks meelde meie nõukogude lähiminevikku.

Konstantin Bogomolov võrdleb Vene meedias emigratsiooni surmaga, unustades ära reaalsed surnud Venes ja Ukrainas. Unustades igaöised raketirünnakud Ukrainale. Ta ei räägi sõjakoledustest, millele vastu astudes vene kultuuritegelased põgenesid.

Bogomolov räägib üsna paatoslikult kodumaast, mis maha jäeti, ja ei räägi sellest, mida sõja vastu olemine Venemaal kaasa toob.

Hirm

Mis sunnib andekat lavastajat avalikult demonstreerima oma lojaalsust Putinile ja režiimile, mis peab sõda, mida muu maailm üha enam hakkab nimetama genotsiidiks? Üks põhjus võib olla, et teda sunniti. Öeldi, et kui sa ei kirjuta, siis võtame sult teatri ära. Ja mitte ainult ei võta ära, vaid paneme kinni. Ja ka sinu kolleegid kannatavad.

Teine võimalus on, et talle lubati, kui kirjutab, mingeid hüvesid – suuremat teatrit, rohkem raha…

Konstatin Bogomolov ei ole loll. Ta selles kurikuulsas loos kordagi ei ütle, et on sõja poolt. Kui ta seda teeks, siis kaotaks ta ilmselt needki sõbrad ja poolehoidjad, kes talle on jäänud. Bogomolov ei ütle ka seda, et ta on sõja vastu, et talle on vastik see, mis praegu Venemaal toimub. Ei ütle, sest siis ta kaotaks taas kõik. Üsna väljapääsmatu olukord.

Ja kirjutabki lavastaja siis nii, et kui olukord muutub ja praegused emigrandid, need Bogomolovi sõnade järgi elavad surnud, taas Venemaal selle koha sisse võtavad, mis neile kuulub, saaks neile öelda: no vabandage, ma olin sunnitud laveerima, mis mul üle jäi.

Ja muidugi ei saa välistada ka seda varianti, et sellise teksti kirjutaja on lihtsalt alatu karjerist, kes tahab diktaatori ja võimu ees kannuseid teenida. Ma ei välista ka seda, et mees on kade endiste sõprade praegusele vabadusele.

Kokkuvõttes iseloomustab see kirjutis Venemaale omast absurdset hirmuõhkkonda. Imestama paneb, et truualamlikkusega ei paista silma üksnes keskpärased, vaid seda teevad ka üliandekaks peetud inimesed.

Kaotatud elukutse

Mina a ei ole emigrant olnud. Vist sellepärast häiris mind ses loos enim, kuidas Bogomolov räägib näitlejatest, ütleb, et nende emigratsioonis antud siiraid intevjuusid ei maksa tõsiselt võtta.

„Näitlejad ei peaks intervjuusid andma. Nad räägivad kõlblusest, heast ja kurjast, aususest, aga aastakümnete pikkune mäng ja ülemängimine on muutnud nende näo ja keha pettuse instrumendiks,” kirjutab lavastaja.

Kui nii mõtleb ja kirjutab päriselt režissöör, lavastaja, kes ju ilma näitlejateta on lihtsalt mitte miski – ta ei saa lavastada, ei saa teha teatrit –, siis on ta kaotanud oma professionaalsuse. Ükski normaalne näitleja ei usaldaks teda enam.

Hääl lähiminevikust

Mu oma mälu ei ulatu sinna aega, kui nõukogude Eesti ajakirjanduses avaldati sõimu nende eestlaste kohta, kes põgenesid nõukogude võimu eest, kui venelased meid okupeerisid. Küll on meeles, kuidas hurjutati ENSVst pagenud Neeme Järvit. Kuidas ei mängitud Arvo Pärti ja Raivo Tammikut. Neist püüti jätta mulje kui kodumaa reeturitest.

Ja mis puutub emigratsiooni kui surma, siis esimesena meenub ehk kirjanik Karl Ristikivi, kes ennast just emigratsioonis suureks kirjanikuks kirjutas.

Ja Neeme Järvi on tagasi – suuremana kui kunagi varem.

Eraldi: