„Ma telekasse satun üliharva. Vikerraadios ilmseltmängitakse neid lugusid, mis ma Liisi Koiksonile kirjutasin plaadi „Väike järv” jaoks. Klassikaraadio on minu koduraadio, kus mu muusikat tuleb päris tihti,” räägib mitmekülgne muusik Robert Jürjendal.

Robert elab maal Riisipere külje all Aaviku talus juba kolmkümmend aastat ja ütleb, et see on nüüd pool elust. Muusikapartituuri puhastamine ja aiateedelt lume lükkamine on mõlemad rituaalsed tegevused. Juured on maal alla aetud. Ja keegi ei keela, kui ta tahab öösel kell kaks klaverit mängida.

Mitu kitarri sul on?

Oo, see on nii ilus küsimus. Sa küsid seda just nii, nagu küsiks, mitu last sul on. Lapsi on neli, aga kitarre – pean lugema. Ma ei mängi neid ju korraga. Need, mida mängin, tulevad kohe meelde. Aktiivseid pille on seitse. Neist kaks-kolm on vajalikud, teised on ajalikud ja ootavad oma aega. Pillid vajavad puudutust ja armastust. Vajavad mängimist, sa ei saa neid lihtsalt kohvris hoida. Mitme pilli pidamine ei ole lihtne. Nad kõik tahavad erinevat puudutust.

Saad kuuskümmend ja tähistad seda Tallinnas Mustpeade majas kontserdiga, mille nimi on „Gamma”. Mis see tähendab?

See on sama, nagu kunstnikul on värvipalett. Muusiku valikud, mis mul hetkel on; valikute võimalus, kust läbi minna. Just see, mis on minule omane. Ta on pigem seotud isiksusega, mitte kogu loominguga. Looming ongi minu jaoks seotud enam isiksusega, mitte stiilidega. Miks ma just niimoodi kirjutan? Sellepärast, et ma olen selline ja see ongi see gamma.

Helilooming ja kitarrimäng?

Kitarri ma olen mänginud nii kaua, kaua. Helilooming algas ju nii, et tihtipeale ei olnud midagi kirjas. Saime sõpradega kokku, arutasime ja mängisime.

Palju oli peast mängimist Weekend Guitar Trioga. Kirjas oli suhteliselt vähe. Nüüd ma olen edasi liikunud. Panen asju kirja. (Muigab mõnusalt) Selle liikumise taga on tohutu huvi teha teistsugust muusikat, mitte kogu aeg ise mängida. Proovida aru saada, kuidas see, mis on su peas, kõlama hakkab. Paned selle kirja, pärast istud saalis ja kuulad. See on väga nauditav.

Kui palju see kõik ikkagi improvisatsioon on?

Ta on, aga improvisatsioonid tuleb kavalalt loosse sisse pikkida. Lugu põhineb ikkagi kujundil või kujunditel. Teemadel ja nende arendustel. Selles mõttes mu looming läheb sinna džässi ja kaasaegse muusika poole, kus tõepoolest on väga suur osa just improvisatsioonil. Palju sõltub muusika kirjutamisel muusika iseloomust. Kirjutades ju tead enamasti, kes seda mängima hakkavad, ja siis mõtled, kas nemad on improvisatsiooniks valmis.

Improviseerimine on omaette vaimne sfäär, seda ei saa käskida ega interpreetidele anda. Ma tean super häid interpreete, kes tunnistavad, et ei suuda kolme nooti ka panna erinevalt ritta, midagi luua. Nende jaoks on see võimatu. Kui kirjas kõik, siis nad teevad suurepärase soorituse. Me, inimesed, oleme erinevad ja erineme ka loominguliselt.

Kust loominguline eneseväljendus alguse saab?

Ma arvan… ma isegi mäletan seda hetke. See on siis, kui ennast esimest korda avastad. See on spontaanne. Siis on juba saatus mängus. Kas sul veab, et ära ei hävitata sinu andekust, mis sinus olemas on. Sind pannakse süsteemi ja läheb aega, võid teha maailmas mitu rännakut, enne kui see algne meenub. Variante on palju.

Minuga juhtus nii, et mul oli väga hea joonistamise käsi. Mäletan, kuidas käsi jooksis väga vahvalt. Ja siis mäletan, kuidas käsi läks kinni ära. Pidin hakkama kunstitunnis tegema nii, nagu vaja ja peab. Ja ma kaotasin võime ennast väljendada nii, nagu ma soovisin.

Õnneks on inimesel teismelise iga. Paljud peavad seda ohtlikuks, aga seal on väga palju seda, mis restruktureerib inimest. Ta hakkab selles eas paljudele asjadele vastu, aga samas otsib endast üles midagi, mis on talle endale väga omane.

Minul tuli muusika asi uuesti tagasi teismelise eas, sealt algas peale julgus luua.

See juhtus koos kitarriga?

Klassikalise kitarriga. Sattusid vahvad õpetajad, siis tulid sellel teel uued inimesed, kollektiivid… neid on palju olnud. See on nagu lumepall, mis veerema hakkab. Ühel hetkel… Norra trompetist Arve Henriksen, kellega me tegime ühe vahva plaadi ka, tema kurtis, et on väsinud. Ma ei saanud hästi aru, millest. Siis mõistsin, et lumepallist. Ta on selle lumepalli nii suureks teinud, et ei jaksa enam kanda. Aastas viis-kuus plaati ja samas esineb ka. Kella tuleb vaadata ja mõelda, kus peaks hoogu maha võtma. Kui seda ei tee, siis võib väga väsida.

Kuidas sinu elule mõjus koroonakriis?

Kui kõik lõpuks väga kinni läks, avalikke esinemisi polnud, välja sõita ei saanud, siis tundus, et olin sellest kukesammu võrra ees. Selgus, et mul on palju sõpru, kellega ma sooviksin teha koostööd. Ja siis tegimegi – üle interneti. See tähendas, et vahetasime teemasid ja faile. Niimoodi sündis mul nendel aastatel väga palju huvitavaid töid. Palju plaate. Mängisin koos venetsueelalase, ameeriklase, ungarlasega… plaate tuli järjest-järjest. Neid oli hea teha, sest teadsime, et muud me teha ei saa.

Kuidas sellised plaadid sünnivad? Ajate te omavahel juttu ka? Maailmavaatest ja elust?

Mul on väga vedanud. Me tühjast-tähjast ei lobisenud üldse. Me ei ajanud asja liiga kriitiliseks. Ei olnud teravaid karisid, mida oleks pidanud lihvima. Puudus see, mis on loomingus alatine takistus, et lobised ja räägid ja samal ajal ei saa midagi teha. Toimetasime rõõmsalt ja meil oli aega. Kõik oli mõnusalt peen, läbitöötatud ja katsetatud.

Muidugi on olukordi, kus ei saa niimoodi töötada. Egod on suured, tuleb mingi takistus ja sinna see siis jääb. Mul on vedanud.

Aga kommertsiaalsus? Kõik ju maksab?

Seda tehakse mitte ainult raha pärast, tähtis on luua. Olla selles ringis sees. Ikka on keegi, kes teeb plaadi masteri odavamalt, keegi kellegi sõber, kes väga soovib aidata. Või pereringid, plaadikujunduse teeb mu oma tütar näiteks. Selline maailm, mis ei ole sarnane kommertsmaailmale, maailmale, kus exceli tabel on ees ja hinnad taga. Seal on teised ülesanded – muusikale pannakse suled külge, et see kõlaks kõigis raadiojaamades, sõltumata kvaliteedist.

Ma ei saa kurta, minu muusikat on üle maailma kuulda, seda on palju. See on nagu kraan, mis on pisut lahti jäetud ja sealt kogu aeg tilgub, ka raha elamiseks. See on rahvusvahelisus.

Ma siin telekasse satun üliharva. Vikerraadios ilmselt mängitakse neid lugusid, mis ma Liisi Koiksonile kirjutasin plaadi „Väike järv” jaoks. Klassikaraadio on minu koduraadio, kus minu muusikat tuleb päris tihti.

Ma mäletan sind sealt kaheksakümnendate aastate lõpust, ansamblist 777.Progerokki ja etnorokki mängimas.

See oli jah võimas aeg. Tõnis Mägi, Arvo Urb… eriline koosseis ja eriline aeg, kus raha ei maksnud midagi. Oli aega proovi teha. Oli aega koos olla. Lihvisime. Eestis need etno-asjad tulid palju-palju hiljem kui meie neid tegime, jah. Me segasime maailmamuusikat. Tõnise enda looming rokilikus võtmes. Kõla oli teine. Vahva aeg oli, kahjuks jäi üürikeseks. Aga mängisime isegi Prantsusmaal.

Mina kuulsin teid Saaremaal.

Muidugi. Juhuslikud vedamised on elus tähtsad, nagu kokkusaamine Riho Sibulaga. Meil oli selline bänd, Pajuke. Vimkaga nimi – samal ajal oli uhke bänd Kaseke. Arvo Urb mõtles sellise nime välja. Alari Piispea peale meie kolme mängis. Me ei jõudnud ühegi salvestuseni. Mul on küll olemas kassett Pajukese kontserdiga, ootab restaureerimist-vormistamist. Kui selle kasseti kätte võtan, hakkavad käed värisema, et äkki sulab ära käte vahel. Seda rohkem ei ole, on üks ja ainus.

Riho – me olime erinevad ja meil oli ühisosa, see sidus, pani meid kokku. Ma olin kuulaja rollis, ta oli erudeeritud. Mina olen Võrumaa poiss, Riho oli suuremeelne ja ka Võrumaa juurtega. Mängisin kaasa ta sooloplaatidel. Riho andis mulle rohkem kui mina talle vastu suutsin pakkuda. Jäin talle võlgu, aga nii on.

Sa oled rääkinud Briti ansambli King Crimson kitarristi Robert Fripi juures õppimise ajast. Tema päeva alguse meditatsioonidest. Mittemidagi tegemine, see, millest hoopis hiljem rääkis Fred Jüssi, nimetades seda molutamiseks?

Jah, seal hommikud algasid 20-minutilise Practice of Doing Nothing meditatsiooniga. Olen natuke seda kaant kangutanud, selle meditatsiooni juured ulatuvad sufismi välja. Fred Jüssi molutamise ja Practice of Doing Nothing meditatsiooni tulemus võib olla hämmastavalt sarnane. Vaimne puhastumine. Sa võtad kindla aja ja püüad sellel hetkel mitte millelegi mõelda. Eesmärk on mitte mõelda ja see on keeruline.

Fripi juures kõik päevad algasid niimoodi. Algasid mittemillestki. See mittemidagi on midagi. On seotud pingutusega. Mittemidagi tegemine on ikkagi pingutus. Püüan seda tõlkida: pingutus, et panen oma tööd seisma, panen mobiili kustu, arvutid kinni, lähen loodusesse, istun oja äärde ja ei tee midagi. Sisu selles, et sa ei tee kellelegi mingit tööd, vaid tegeled iseenda maandmisega. Algpunkti taastamisega, oled pisike täpp kõiksuses. Ma arvan, et Eestis inimesed tegelevad sellega spontaanselt, sinna mingit filosoofiat külge riputamata, ja see hoiab meid.

Jah, niimoodi, vaadeldes mööduvaid pilvi. Lumesadu.

Kõik teevad nii, aga selle saab pöörata tuhandekordseks, kui sa sellele keskendud. Sellest rääkis Fripp: keskendu, hoia tähelepanu. Seda nimetati tööks ja see tundub veider: öelda töö, kui vaatad pilvi. Oma olemuselt see on töö, kui keskendud. See on pingutus, sa ei vaata pilvi nii, et samal ajal mõtled firma finantsseisule või pereasjadele, sa vaatad vaid pilvi!

Samas ei ole ma kunagi mõelnud näiteks intervjuu tegemisest kui tööst.

Nagu mina muusikastki ja tead, see päästab. Annab jõu ja mõtte olla see, kes olen. Mõtle, kui ilus on, kui inimesed suudaks nii mõelda, maailm oleks teistsugune. Kindlasti ka praegu inimesed vaatavad kella kontoris ja mõtlevad: veel tund on jäänud, siis saan koju. Tegeldaks nagu millegi vastumeelsega. Hommikul tuled tööle mõttega, et saaks see tööpäev ometi läbi. Saaks lõunani, saaks õhtuni… Saaks nädal rutem läbi. Sa kogu aeg vaimus kiirendad elu. Tulemus on, et seda hetke, kus sa parasjagu oled, ei olegi enam. Ma ei lähe stuudiosse selle tundega.

Kui paljudes kohtades sa praegu kitarri õpetad?

On olnud perioode, kus olen õpetanud neljas-viies koolis korraga. Nüüd on mul väike koormus MUBAs. Mul on kolm õpilast ja on kitarriorkester sealsamas. See on kõik. Need on meeldivad kohustused. See on selline rutiin, mis ei lõhu. Pigem struktureerib nädalat. Kõike annab sättida.

Kumba pilli sa nüüd eelistad, klassikalist või elektrikitarri?

Ma olen seda mõtestanud nii, et ma alustasin akustilise heliga. Siin ei ole nii tähtis mõiste klassikaline. Alustasin loomuliku heli kuulamise ja tooni tekitamisega akustilises maailmas. Kui ma nüüd võtan elektripilli kätte ja kasutan seal igasuguseid muid vidinaid ja elektroonikat, ma ikkagi tegelen kogu aeg selle heliga. Kõrv on seal akustilise heli punktis, ma ei lase sellest lahti. Saan aru, et kui ma pillikeele vibratsiooni muudan, siis tegelikult muutub kõik. Akustiline heli on kõige alus. Kuidas keel võngub ja mida sa sellega võid teha.

Eks see kõik sõltu ju ka sellest, kus sa mängid?

Just, teose suhe ruumiga. Mida sa pead selleks tegema, et heli kostaks? Meil tuleb Nigulistes üks kontsert, Andres Uibo korraldab seda. Ma proovis tajusin erinevust sellest, kui ma kodus sedasama mängin. Kui Nigulistes sedasama heli tekitasin, siis Andres Uibo andis väga head nõu, et kuula ise seda fraasi, kuidas ta vibreerib ja elab oma elu. Lase kuulajail ka seda nautida. Kui ei ole akustilise heliga sina peal, siis on raske seda mõista.

Tänapäeva muusika üks häda on ka selles, et luuakse ruumist sõltumatult. Õige oleks, et muusika luuakse ruumi sisse. Mitte nii, et teed vilepilliloo ja lähed staadionile seda mängima. Läbi tohutu võimenduse. Seda võib teha, aga mulle tundub see totter. Kui teed kooriloo ja mõtled, et see sobiks hästi katedraalis esitamiseks, siis sa oled juba sellel lainel. Saad aru, kuidas paus kannab. Muusika on seotud ruumiga. Teadlikkus, kuhu sa midagi kirjutad.

On muidugi võimalik teha ka metafüüsilisi lükkeid, et sa muundad selle ehk siis räägid tuhandetele inimestele, justkui oleksid kamina ees. Seda aeg-ajalt mõned suured meistrid suudavad teha ja see on väga nauditav.

Too mõni näide?

Minu meelest Tõnis Mägi oskab seda teha. Ta ei pinguta mõttetult ja oskab ka sosinal laulda, kui on vaja. Laulda väga suurele kuulajaskonnale ja see mõjub. Dünaamika jääb alles. Sa ei pea kisendama ja kuulaja tunneb, et laulja on lähedal. Päris lähedal – see on meistri oskus. Need on ilusad asjad. Sellised oskused tulevad kogemusega.

Kas muusika on sind muutnud või sina muusikat?

Oleks ülbe öelda, et mina olen muusikat muutnud. Muusika oli enne ja on pärast mind, tema ei kao kuhugi. Targad inimesed ütlevad ikka, et me võtame oma muusika eetrist. See on mõnes mõttes ka viide vanadele autoritele, kes on märgitud anonüümselt. Heliloojad, kes ei pidanud vajalikuks oma nime alla kirjutada. See on müstika valdkond, aga kui räägime sellest, et meie ümber on väli, ja kui usume sellesse, et oskame märgata neid väärtusi, mis seal on, siis oleme ju tööriistad, mille kaudu nähtamatud asjad saavad nähtavaks. Selleks on vaja keha ja inimest ja hinge. Loodus on see väli. Ma sealt kirjutan maha. Mul on lood „Sookurgede tants”, „Õhtused niidud”, „Veel on kõrgel sinavat taevast”. Seal ei pea väga palju välja mõtlema. Saad kontakti ja lähed edasi.

Aeg-ajalt öeldakse ka seda, et muusika nopib üles vägagi kummalisi tegelasi, et ennast kuuldavale tuua. Ka seda on juhtunud, et muusika laseb ennast kuuldavale tuua neil, kes ei ole kõige musikaalsemad. Inimlik püüdlus on oluline. Kõik ei juhtu ainult imelastega, imed juhtuvad ka teistega, nendega, kes arvavad, et oh, mis nüüd mina, mul ei ole mingit annet.

Kuidas sa ennast hoiad?

Lõputult muutumine on ohtlik. Et mitte lõputult muutuda, ära pihustuda, kuulan oma varasemat muusikat. Proovin sellest aru saada praeguses kontekstis. Tahaks, et mu loomingus oleks läbiv ühendus sellega, kust ma tulen ja kuhu lähen. Hoian seda kontakti, proovin endast aru saada. Keskendun sellele, mis on, nii palju kui võimalik. Maailm muutub, inimesed muutuvad ja tasub olla tähelepanelik selles suhtes, et kuidas sinu valitud rada sobitub selle kõigega või ei sobitu.

Kurbus ei ole minu vaenlane, ma pean sellega ka tegelema, selle kahju sisse võtma. Kurbus tuleb üle elada. Kurbus kuulub inimese juurde. Õnn on kingitus! Tuleb katsuda Jumala abiga olla targem. Kui õnnestub.

Ilmus Maalehes. Pildid Sven Arbet ja erakogu.