Sel suvel näeb Eesti teatripublik tuumapommiloomise juures tegev olnud Albert Einsteini viimase armastuse lugu. See on maailmakuulsa vene dramaturgi Aleksandr Gelmani näidendi maailmaesietendus.

„Einstein ja Margarita“ esietendub Olustveres 8. juulil. Ajal, mil maailm lUkraina sündmuste valguses kogu vene kultuuri tühistab, tundub see ettevõtmine intrigeerivalt riskantne. Näidendis ütleb Albert Einstein muuhulgas: „Margarita, need pommid, mille loomisega oli mul otsene suhe, hävitasid kakssada tuhat süütut jaapanlast …” Margarita vastab: „ See on kohutav tragöödia jah, aga sina ei vastuta selle eest!” Einstein /teravalt, ärritunult/: „Ära räägi!”

Eesti tänavuse suveteatri üks märksõna on panoraamsus koos lavavõitlusega. TEMUFI sõpruskonna produtseeritav „Einstein ja Margarita“ paistab siin olevat meeldiv erand. Seda dialoogi mahub korraga vaatama 90 huvilist.

Näidendist, elust ja sõjast me ümber ja sees räägivad lavastaja ja peaosatäitja Peeter Tammearu ning tõlkija Jaak Allik.

Peeter Tammearu: teater magas oma koha ühiskonnas juba ammu maha

Peeter, näidendi pealkiri on algselt „Almar”. Sina olid pealkirjaks pakkunud „Einstein ja Margarita”. Kas ja milliseid seoseid sa näed selles loos Mihhail Bulgakovi kuulsa romaaniga?

Almar on nimepõim Albertist ja Margaritast. See ei kõlise eesti keeles nii hästi, ei tekita seoseid. Einstein ja Margarita on ilusam, ühte nime teab kogu maailm, teine jääbki Margaritaks. Seoseid võib tekitada ja need võivad tekkida, aga see pole kõige tähtsam.

Näitate seda lavastust Olustvere mõisas. Miks? Miks mitte Tallinna Linnateatri ühes uues saalis või Ugala teatri väikses saalis?

Aga miks just neis? Kakskümmend aastat tagasi tulime seitsmekesi Viljandisse. Mina ja Triiu Meriste mängisime kõigepealt Olustvere mõisas “Onu Vanjat” Kaarin Raidi lavastuses. Nüüd lõpetame ka seal. Minuga kaasa tulnud seitsmest näitlejast ei tööta enam ükski Viljandi teatris, nüüd võin selle ajajärgu unustada.

Olustvere lossis on nii XIX sajandi vene maamõisa kui ka Einsteini 1945. aasta Princetoni eramaja, kus meie näidendi tegevus toimubki. Afišše vaadates tundub, et suured teatrid tegelevad ilmasündmustega, ütleme siis pisut kaudsemas vormis. Nemad peavad kursil püsima. Mina võin ka kursilt kõrvale kalduda.

Kuidas sa suhtud sellesse, et mängid peaosa ja oled samas lavastaja? Kas sa enam näitlejana ei vaja abistavat kõrvalpilku?

Näidendi tõlkija pakkus seda näidendit. Näitleja ja lavastaja võtavad üldjuhul sobiva töö vastu. Kui see vastab sinu kutsenimetusele.

Abistava kõrvalpilgu kohta… Mingid oskused ja reeglid on ju elu jooksul välja kujunenud. Nendest lähtun ikka nii lavastades kui rolli luues. Kõige kiirem dialoog toimub ju iseenda sees. Ma saan üldjuhul abistavat kõrvalpilku, kui seda vajan. Vahel endalt, vahel teistelt. Eks selle materjali puhul ole ka asjaoludel oma roll. Vähemalt ei saa kellelegi näpuga näidata.

Ukrainas käib sõda. Räägitakse maailma muutumisest. Kuidas ja kas peab muutuma ka teater?

Puud hakkasid sel aastal hoopis hiljem lehtima. Aga koolilõpuajaks on ikka kastaniküünlad ilusasti püsti, ma usun. Kas loodus muutub? Või muutuvad meie lootused? Eilsed pastelsed lootused on ju muutunud. Maailm on viimasel ajal muutunud juba liigagi tihti. Teatergi pole mitmekümneaasta tagusega võrreldes hoopiski see.

Institutsioone, uusi vorme tekib juurde, arusaamatuid ametikohti. Nii mõndagi praegusest poleks osanud tollal teatriks pidadagi, nii mõnegi tollase teatriavalduse pärast oleks praegu ükskõik või siis piinlik. Teater teiseneb nagu looduski. Paremaks, halvemaks? Kellele paremaks, kellele halvemaks.

Elu on meie ümber. Teatrisse peab minema. Eks sinna lähegi see, kes seda lohutust vajab. Kroonilises psühholoogide ja psühhiaatrite puuduses võiks ju teater kergemate murerollide ravitsemise osaliselt enda peale võtta. Aga kas ta on selleks valmis? Suitsiidirikkuse vabariigis. Ja siis on vist ravimiameti luba ka vaja. Ja haigekassa ei pruugi rahastada…

Ikka vahel on juttu sellest, et teater liigub maailmas sündivast ees. Kas meie teater magas midagi maha, ei tundnud aja pulssi?

Teater magas oma koha ühiskonnas juba ammu maha. Siis, kui meie riik teisenes. Aga ta tunnetab publikut, seda ei saa salata. Teab, mida tegema peab, ja kui täpselt ei tea, siis midagi teeb ikka. Institutsioonina on riiklik teater, mis seal salata, aeglaselt tardunud, kõikide oma rahastuste, lepingute, konveierluse ja vastutuseta. Erinevad kultuuriministrid pole aastaid selle mõtestamist ligilähedaltki juhtinud, ametnikud pööravad kalendris lehti, koonukad urisevad niisama.

Aja pulss pole ju üksnes päevakajalised etendused, vaid targad, süvaliikuvad, oma kutset, elu ja näitlejaid tundvad empaatilised lavastajad, kes ei tee lavastusi sellepärast, et nad on seda tükki ammu lugenud, vaid suudavad korrastada suuri küsimusi kujundimaailma suureks vastuseks.

Mulle tundub paras risk mängida eesoleval suvel Vene autori tükki, teha seda maamõisas, kusjuures jutt käib geeniusega suurlinnas sündivast. Kuidas sa seda seletad? Miks selle enda kanda võtsid?

See näidend räägib vastutusest, ühest kõige laialivalgunumast mõistest sotsiaalsuhtluse valdkonnas. Räägib teadlase vastutusest. Kas mõni haige sõjard võtab kuulda geeniust? Kuulab ta Arvo Pärti, Albert Einsteini? Ei – sest ta teab ise paremini. Ta teab kõike.

See näidend räägib armastusest kui viimasest kriteeriumist. Räägib peaaegu kriminaalses vormis. Ta pole igav. Autor ütles oma selge sõjavastase hoiaku välja juba alguses, siis kui enamik tema kaasmaalasi mudis alles mõtteid mingist erioperatsioonist. Kuidas jätta selline näidend ette võtmata? Kui võrrelda mastaape, siis on Olustvere just väikelinn Princeton, kus tegevus toimub. Ja Olustveres on suvel nii ilus.

Seekord on su lavapartner su oma naine Triinu Meriste. Teeb see töö kergemaks või raskemaks?

See on lihtsalt niimoodi selekteerunud. Ta on täpselt õiges vanuses, vastab autori antud kirjeldusele ja on oma praeguses küpsuses väga hea näitleja. Mida lavastaja peaks veel tahtma? Teeme proove oma Tallinna kodus, meil on proovigraafik ja nii edasi. Lõike analüüsime ka proovivälisel ajal, aga muidu on ikka nagu peab.

Kas olete varem sellist partnerlust laval mänginud?

Kaheinimesetükki pole teinud. Koos oleme mänginud umbes kümnes loos. Oleme olnud partnerid “Onu Vanjas”, “Keisri hullus”. Viimast võib partnerluse mastaabilt käesolevaga võrrelda küll.

Milline on sinu vaade sellele, et Eestis arutatakse tuumaelektrijaama rajamise võimalust, aga samas räägitakse kogu maailmas üha kõvema häälega tuumasõja võimalusest?

Aga neist teemadest räägitakse meie suvises etenduses. Albert Einsteini viimasest armastusest rääkivas etenduses. Koputage uksele ja tulge vaatama.

Eraldi:

Rahu likvideerib sõja tagajärgi, mitte vastupidi

Peeter Tammearu

Kuidas ma suhtud sellesse, mis mahub patsifismi mõiste alla?Ma ei tea, mis kõik patsifismi mõiste alla mahub, ja seetõttu ei oska suhtuda. Kas patsifist tahab kaitsta oma kodu? Kas sõja vajalikkust kummardavale inimesele meeldivad ka näiteks lilled ja rahulik viiulimäng õhtusel verandal? Lugesin, et suur enamus maailma teadlasi töötab ühel või teisel moel relvatööstuse tarbeks. Kuni maailmas on õigus sõjale, peab olema ka õigus rahule. Rahu likvideerib sõja tagajärgi, mitte vastupidi. Kui organism võitleb palaviku abil haigusega, siis kas see on võrreldav sõjaga?

Mis organismis siis tegelikult toimub? Kuidas paiknevad ringi armeekorpused, kuidas koostatakse taktikalisi plaane, kuidas palutakse välisabi? Kui palju sõltub ühest vaprast vereliblest? Rahu uinutab, sõda mobiliseerib, kirjutab inimpõlve uut teadvust. Ega asjata pole koolis õpitav ajalugu suuresti sõdade ajalugu. Mitte teaduslike avastuste ajalugu: need on kursiivis lisamaterjal. Sõda vahetult tunnetanud põlvkond on teistsugune kui üksnes rahupõlve nautinu. Vercors kirjutas: “Sellest sõjast sündinud rahul on oma ema nägu.”

Rahu on uni, on puhkus, sõda on kibe argipäev. Sa oled kosmoses, raketis, sul lõpeb hapnik, kõik on kohutavalt kuum. Siis ilmub ametnik või saabub meil: „Kas te olete siia raketti ikka sisse kirjutatud? Või kuidas on lood lastetoetusega?“

Kas me teadsime, et NATO on üksnes kaitseorganisatsioon? Või saime sellest alles nüüd teada? Mida me veel teada saame?

Juhanit pole, Jaani pole, Ukut pole. Kellelt sa küsid? Transpordiametnikult, fraktsiooniliikmelt, ekspeaministrilt?

***

Jaak Allik: armastus on ratsionaalset mõtlemist halvav tunne

Kas sa ei arva, et Vene autori tõsiseid teemasid käsitlevat näidendit suvepublikul pakkuda on praegu topeltrisk?

Autorist allpool, aga näidend „Einstein ja Margarita” kõneleb minu arvates eelkõige suurest armastusest, mis nii geeniuse kui tavainimees puhul on ühtmoodi ratsionaalset mõtlemist halvav tunne. Usun, et teatripublik tahab armastusest kuulda ja seda näha nii suvel kui talvel.

Räägi palun selle näidendi autorist Aleksandr Gelmanist. Nõukogude ajal Voldemar Panso lavastas tema „Ühe koosoleku protokolli”.

Aleksandr Gelman sündis 1933.aastal Bessaraabias. Teise maailmasõja ajal deporteeriti ta koos vanematega Transnistrias asunud getosse, kus suri ta ema. Gelman lõpetas Ukrainas Tšernovtsõs põhikooli ja Lvovis merekooli. Kirjandusega asus ta tegelema möödunud sajandi 60ndatel aastatel, töötades Leningradis ajakirjanikuna .Kuulsuse tõi talle 1974. aastal valminud näidend „Ühe koosoleku protokoll”, mille Voldemar Panso lavastas Draamateatris 1976. aastal. Näidendi alusel loodi riikliku preemia pälvinud film „Preemia” Jevgeni Leonoviga peaosas, milles on nähtud Poola töölisliikumise Solidaarsus üht innustajat.

1970.–1980. aastail oli Gelman rahvusvaheliselt ja ka Eestis üks kõige enam lavastatud vene dramaturg – näidendid „Tagasiside” (Mikk Mikiver 1978, Draamateater), „Meie, allakirjutanud“ (Raivo Trass 1980, Draamateater), „Silmast silma kõigiga” (Kalju Komissarov 1982, Noorsooteater), „Pink” (Kalju Komissarov 1984, Noorsooteater).

1989. aastal valiti Gelman NSVLi rahvasaadikute kongressi delegaadiks, kus ta kuulus Eesti iseseisvumist aktiivselt toetanud Andrei Sahharovi, Viktor Palmi jt juhitud regioonidevahelisse saadikutegruppi. Ta oli Boriss Jeltsini moodustatud Venemaa presidendinõukogu liige.

Viimastel aastakümnetel on Gelman tegelnud aktiivselt stsenaristika, esseistika ja poeesiaga ning andnud välja kolm luulekogu.

PÖFF-il linastus 2020. aastal Vitali Manski täismetraažiline dokumentaalfilm „Gorbatšov”, mille kaasstsenrist oli Gelman, kes on tänaseni jäänud Mihhail Gorbatšovi lähedaseks sõbraks.

Kirjanik on alati avameelselt ja julgelt poliitilistes küsimuses oma arvamust väljendanud. 2018 kirjutas ta alla vene teadlaste ja literaatite avalikule pöördumisele Venemaal vangistatud ukraina filmirežissööri Oleg Sentsiovi kaitseks, 2021. aastal protestis ühenduse Memoriaal sulgemise vastu. 25.veebruatil 2022 avaldas koos Dmitri Muratovi, Mihhail Zõgari, Julia Augi, Ivan Võrõpajevi, Vitali Manski, Tšulpan Hamatova jt vene tippintelligentidega pöördumise kaasmaalaste poole, mis algab sõnadega: „Alanud Venemaa sõda Ukraina vastu on häbi. See on meie häbi, kuid kahjuks peavad selle eest vastust kandma ka meie lapsed ja veel sündimata venemaalaste põlvkonnad.”

Maailma esietendus Olustveres… Kuidas see nii juhtus?

Näidend „Almar” („Einstein ja Margarita”) valmis autoril 2019. aastal ja pidi esietenduma Moskva teatris Sovremennik, kuid Einsteini osatäitjaks mõeldud Sergei Garmaš lahkus teatrist konflikti tõttu uue peanäitejuhi Viktor Rõžakoviga. Praegu töötavad lavastaja Aleksander Marin ning väga kuulsad vene näitlejad Aleksei Serebrjakov ja Ksenia Rapoport näidendiga projektikorras, lootes juunikuu lõpuks Moskva Puškini teatri laval eelesietenduseni jõuda2. Minu teada on tekst tõlgitud juba ka inglise, saksa ja taani keelde.

Meil ja ilmselt maailmas pole kunagi olnud nii palju juttu tuumasõja võimalusest, see näidend mu jaoks kuidagi ka puudutab seda. Seal Einstein vaevleb selle küüsis, et ta ei suutnud poliitikutele selgeks teha, et tuumapommi ei tohi kasutada. Räägi näidendist ja selle seosest praeguse ajaga.

Pärast 200 000 süütu jaapanlase USA presidendi Harry Trumani käsul kahe tuumapommiga tapmist uskus Einstein, et tuumarelvade edasise kasutamise võib ära hoida vaid vastastikune tuumaheidutus, s.t olukord, kus vaenujalal seisvail riikidel – tol ajal USA-l ja NSVL-il – on mõlemal tuumarelv. Möödunud 75 aastat on näidanud, et tuumaheidutus on tõesti üleilmse tuumakatastroofi ära hoidnud, nii et Einsteinil oli õigus.

Kuid nüüd näeme, kuidas tuumarelvaga riik on sooritanud tavarelvadega agressiooni mittetuumariigi vastu ja hoiab tuumarelva kasutamise ähvardusel teisi tuumariike tagasi sellesse sõtta sekkumast

See on täiesti uus olukord, mis nõuab ilmselt hoopis uut taktikat ja strateegiat sõdade ärahoidmiseks maailmas, kus on juba kümmekond tuumarelva omavat riiki. Massihävitusrelvi välja töötavate teadlaste vastutus oma mõttetöö tagajärgede eest, millest kõneleb Gelmani näidend, jääb aga seejuures endiseks.

Kas juba tõlkides tuli mõte see näidend Peeter Tammearule lavastamiseks ja mängimiseks pakkuda? Kui jah, siis miks?

Näidendi oli autor tegelikult lubanud Kalju Komissarovile, kellega teda sidus ligi nelikümmend aastat kestnud sõprus. Paraku lahkus Kalju enne näidendi valmimist ja autor usaldas oma teksti tõlkimise ja „esindamise ” Eestis minule.

Oli selge, et lugu vajab tõepoolest head ja probleemi sügavuti mõista suutvat lavastajat. Eestis on seda teksti lugenud ka Merle Karusoo ja Elmo Nüganen. Asja võttis aga otsustavalt ette Peeter, kes on minu arvates kindlasti ka nende meie meesnäitlejate hulgas, kes XX sajandi üht suurimat geeniust laval kehastada võiks.

Tuleta meelde õnnestunud n-ö kaheinimesetükke. Mis kõigepealt meenuvad?

Praeguses kontekstis muidugi Kalju Komissarovi „Silmast silma kõigiga” ja”Pink”, kus Luule Komissarovi partneriteks olid vastavalt Enn Kraam ja Rudolf Allabert. Neid näidendeid on mängitud palju üle maailma, mis tõestab, et Gelman on suurepärane dialoogimeister. Ja muidugi meenub Tammearu viimane lavastus Slawomir Mrožeki „Emigrandid” Tallinna Linnateatris Andres Raagi ja Allan Noormetsaga. See näitab, et kõnealuse lavastuse juures saavad kokku kaks oma ala asjatundjat.

Kas meie lähedal käiv sõda su meelest mõjutab inimeste teatris käimist? Kui mõjutab, siis kuidas?

Mulle tundub, et seni pole mõjutanud. Igatahes on teatrid pandeemia järel lausa üllatavalt rahvast tulvil.

Maailm on muutunud, kas ka teatrid peaksid oma repertuaariga sellele muutusele reageerima? Kas on oodata kerge meelelahutuse pealetungi? Kuidas sellesse suhtuda?

Kerge meelahutus on teatrite repertuaaris olnud olulisel kohal kõigil aegadel. Ka blokaadiaegses Leningradis töötas just operetiteater ja mängis „Silvat”. Nõukogude ajal pidi kõigil asutustel olema väga konkreetne ja ministeeriumi kinnitatud tegevusplaan sõja puhkemise puhuks. Mäletan, et Ugala pidi kohe evakueeruma Võhmasse ja seal veel samal õhtul etenduse andma. Millise, seda plaan õnneks siiski ette ei kirjutanud

Ma ei näe põhjust rõõmustada sõjakulude kasvu üle

Jaak Allik

Kuidas ma suhtun sellesse, mis mahub patsifismi mõiste alla? Nagu üle 90% maailma kliimateadlastest ja tundub, et juba et kõigi riikide valitsused, pean ma vähem kui poole sajandi jooksul saabuva kliimakatastroofi ohtu reaalseks. See tähendaks nälja ja üleujutuste eest massilist Euroopasse põgenemist Aafrikast, India ookeani basseinist ja Lähis-Idast. Selle ärahoidmine vajab tohutuid investeeringuid kiiresse rohepöördesse ja nende alade abistamisse. Ainus koht, kus see raha leidub, on tänavu üle 2 triljoni dollari kasvanud relvastuskulud. Kui nii jääb, pole suuremat vahet, kas inimkond hukkub tuumasõja või kliimakatastroofi tulemusena.

Desarmeerimine ja patsifism on inimkonna ainus väljapääs. Ja konkreetselt Eesti puhul- kui me muutume rindepiirkonnas asuvaks sõjaväebaasiks/püssirohutünniks, siis loomulikult kaovad välisinvesteeringud ja võimekam osa noortest lahkub siit ohutumaisse paikadesse. Ma arvan, et ka kõige paadunum russofoob võiks endale aru anda , et oma geograafilise asukoha tõttu vajame me normaalseid majanduslikke, kultuurilisi jms suhteid Venemaaga. Seega on meile eluliselt vajalik, et Venemaast saaks mitte naabreid „vabastada” püüdev vaid oma sisemise positiivse arenguga tegelev normaalne riik. Praegu Ukrainas toimuva sõja ainult selline lõpp oleks meile vastuvõetav. Ma olen optimist ja arvan, et kui läänemaailm teeks oma viimase 30 aasta Venemaa-poliitikast kriitilised järeldused, siis oleks selline areng võimalik

Põhiseadus kohustab riiki tagama Eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. Ülalöeldu valguses ei näe ma küll põhjust rõõmustada sõjakulude (praegu küll paratamatu) kasvu üle.

Ilmus Maalehes. Pildistas Silver Kaljula.