Kas tõesti liigume selle ühiskonna poole, kus kõik, mis päris, jäägu kuluaarijutuks ja ühises tulevikuvaates on vaid hirm ja segadus?

Riho Sibul laulis juba 2005. aastal Ultima Thule plaadil „Ingel ja suli”, et tahaks jääda iseendaks, aga raha tahaks ka. Ülo Vooglaid on öelnud, et põhiküsimus ei ole see, kuidas muutuda, vaid see, kuidas hoida – loodust, häid inimesi, vaateid. Nii ühel kui teisel on õigus. Selleks, et muutuda paremuse poole, tuleb möödunud aja väärtuslikku alles hoida. Vana maailma väärtusi ei peaks maha jätma. Kui ikka tahame olla uus.

Inimsipelgad

Hetkel räägitakse ja kirjutatakse muutuvast maailmast üha rohkem. Mu meelest maailm on muutunud kogu aeg. See on vahel valus, vahel valusam. Kukkuma peab, isegi haiget saama – nii on seatud. Kes seadis, ei ole selge. Vigadest ju me õpime, kui üldse. Muutumist saab võtta kergelt: oh, kui tore, meie külateel on nüüd viaduktid nagu Chicagos. Ja raskelt: pole seda metsa enam ja seda sood, paljud omad on lahkunud, palju on lõhutud.

Natuke on praegu see tunne, et just meie, eestlased, ei ole lähiminevikust ja veel lähemal olnud kriisidest suurt midagi õppinud, et oleme kooris rumalaks läinud. Vahel raadiot kuulates tundub, et laulame ennast rumalaks tagasi.

Muutumine on aegade algusest olnud aeglane protsess. Nüüd käib kõik kiiresti. Ainult raudtee ehitus venib, rongide remont niisamuti. Kas inimesed on muutunud kärsitumaks, kannatamatumaks, et ei jõua muutuste tulemusi ära oodata, või on tulemusi iga sekund ja me ei suuda neid enam fikseerida? Mulle tundub, et kiirustamine kõiges on käitumine loodusseaduste vastu. Päris asjad saavad päris asjadeks aeglaselt, korjavad endale kaalukust külge. Nii on õnneks ka, et see enamasti ei kuku sülle nipsust. Ja vahel ei kukugi, ka siis, kui kannatlikult ootad. Sest oodates jääd uimerdama ja lihtsalt ei tule pähe õnne ära tunda. Ja iga inimese õnn on tema oma õnn. Me väga tahame olla nii õnnelikud kui teised näivad olevat. Kas nad päriselt on?

Ei peaks unustama

Kui vabadus terendama hakkas meil pärast okupatsiooni ja stagnatsiooni, siis mida tegid targad inimesed? Hakkasid inimese mälu äratama. Merle Karusoo Pirgu mälusektor on neist ehk tuntuim näide. Hakati rääkima.

See tõesti, et maailmas kipub isegi lähiminevik meelest minema kiiresti, on õige. Ja taas tuleb esile Merle, kes lavastab nüüd – ise ütleb küll, et esitleb – ukrainlasi, nende mõtteid. Ühed räägivad, kuidas nad on patrioodid, ja teised, kuidas sõja jalust ära tulid. See on mälu alus, et päriselt ei ole inimühiskonnas mustvalgeid lahendusi. Igal inimesel on ainuomane kood, kuidas ta satub ja sätib. Isegi võib mõelda, kuidas teda sätitakse. Kellega ta koos kasvab, kellega kohtub ja kellelt õpib, mis muusikat kuulab ja mis inimesi usub. Ikka on õiges pisut valet ja vastupidi. Millal see äratundmine tuleb ja kas üldse tuleb?

Palju värve ja hääletoone on, nüansse. Ja vaat see võiks meil inimestena nutitelefoni ja tehisintellekti ajastul meeles püsida ka, lisaks inimeses peituvale soojusele ja külmusele ja leigusele, muutuvale silmavärvile ja kehakeelele. Ikka mult küsitakse, miks teater meil nii populaarne on. See muidugi, et saalis istudes saab elada läbi teisi elusid, aga ka see, et tehismaailmale vastukaaluks on seal päris asju enam kui viimase aja moodsas inimelus. Laval ollakse elus enam kui selles elus.

Elu on anekdoot

Oma lõbuks saab elada ka. Ühel hetkel muidugi tüütab seegi. Just elutööpreemia pälvinud kirjandusnaine Krista Kaer pani Plekktrummis rääkides mind mõtlema lapsepõlve lugemisele. Ärgitas ka omal moel mälu. Ta ütles kuidagi nii, et lugemisest on võimalik rõõmu tunda. Lugeda saab oma lõbuks. Otsin oma elus seda kohta, kui oma lõbuks lugemisest sai soov lugeda selleks, et teada saada. Mida oma lõbuks lugemise kadumine mult ära võttis? Äkki ümbritseva unustamise oskuse. Olin noor Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis. David Salingeri „Kuristik rukkis” tuleb meelde. Vaevalt ma teismelisena lugedes sealt mingit elutarkust, mida üles kirjutada, otsisin. Aga see kujund kuristikust keset viljakandvat rukkipõldu on väärt mõtlemist ka täna, kui näen oma isikliku maailma lõpu poole kulgevat elu. Noor oli ikka ülihea olla – näed, sattus selline okupatsiooniaegne noorus mulle.

Olen mõni aasta tagasi tõdenud, et anekdoote enam ei räägita. Ei mäleta, kas seda olen kirjutanud, aga karikatuure küll on rohkem kui kunagi varem. Vaimukus seega pole veel kadunud ja see annab lootust inimelu kestmisele.

Hardo Pajula rääkisin ühes Tähenduse teejuhtide saates tähendusliku loo sellest, kuidas kirjanik Mark Twain nägi unes poliitikut, kes hoidis käsi enda taskus. Selline ka on mälu tähtsus.

Just helistas mulle kohe 90aastaseks saav naine ja rääkis vene keeles loo, küsides, et äkki sina saad aru, tüdrukud ei saanud. Ma siis ütlesin, et tüdrukud ei oska ju enam vene keelet. Tema ütles, et mõtles endavanuseid tüdrukuid. Aga anekdoot oli järgmine. Jakuut räägib tuttavale välismaalasele, et neil on miinus kolmkümmend kraadi külma. See vastab, et ohoo, kliima soojenemine siis teil ka, tema on kuulnud, et Jakuutias on ikka miinus viiekümnesed külmad. Jakuut: ongi, aga ma räägin sellest, mis on tubades.

Tundmatus tekitab hirme

Kuskilt olen üles kirjutanud mõtte, et hoiatuseks võiks olla see, kui ühiskond hakkab väärtust mõõtma ainult vaatajanumbrite ja kasumi kaudu. Siis kaob oskus eristada, mis on ajutine ja mis jääv. Aeg muidugi annab arutust, kas see oskus on juba kadunud kõigil.

Tähenduse teejuhtide saates, kuhu Hardo Pajula oli seekord kutsunud kõnelema Heido Vitsuri ja Indrek Neivelti, tõdesid targad mehed, et ühiseid asju, millest rääkida, jääb järjest vähemaks. Nad rääkisid, et ühine on hirm tuleviku ees. Arutlus sellest oli pikem, aga jõuti sinna, et valitsused kasutavad oma eesmärkide saavutamiseks hirmu ja siis see hirm väljub nende kontrolli alt. Pange seda mõtet tähele – mehed ei rõhutanud, et suures riigis on nii ja väikeses naa. Indrek Neivelt tõdes, et hirm on usu puudumine. Mõttekäik see, et maailmas, ses muutuvas, pole enam väärtussüsteemi, millest enam-vähemgi ühtemoodi aru saadaks.

Ma ei saa siin jätta pikalt tsiteerimata Indrek Hirve pöördelisel 1993. aastal kirjutatud luuletust, Riho Sibul laulis seda teksti. Laulis nii, et kui tähelepanelikult ei kuulanud, siis tekstist aru ei saanud: „puutüvi ajab vaikselt aastaringe – / nii minagi – ja ammu kannab kaela/ kuid kevaditi justkui laevalael/ torm tuuseldab mu surematut hinge/ siis tahaks olla kiriktorn vee taga – / kurbuhkelt üksi – harva lüüa kella/ et mõni uitlev hing kes veel ei maga/ mus aimaks venda – karedat ent hella”. Just nii, ilma suurtähtede ja punktideta see kirjas on.

Magusvalus soov olla kerjusmunk ja Kroonika kaanestaar ühekorraga. Segapudru. Inimene on… ma uurin veel, aga kindlasti ettearvamatu. Tahab ei tea mida, tahab olla koos ja tahab samal ajal olla eraldi.

Üha vähemaks jääb avalikus ruumis intelligentsust, suutlikkust rääkida ka nende inimestega, kellega ei nõustu! Kõik peab muutuma skandaaliks.

Indrek Neivelt õnneks usub, et janu rahulike vestlussaadete järele kasvab. Ta arvab, et on muutuste aeg ja võiks mõelda, kuhu suunas see liigub. „Uus ühiskond ikka kindlasti võrdsuse suunas peab minema, mingid väärtused… Ega muud varianti ei ole kui minna tagasi vanade kristlike väärtuste juurde,” ütles Neivelt Tähenduse teejuhtide saates. Kuidas leviks see mõtteviis? Jah, just – ärge lammutage vana teatrit veel.

Globaalselt muidugi ei saa me midagi teha selle vastu, et otsustavad need, kes on suuremad, tugevamad, rikkamad. Ilmselt on see nii olnud ajast aega. Aga hetkel muutub maailm liiga kiiresti. Kiire muutus pole väärtus. Väärtus on inimelu.