Kaos on seisund, kus keegi ei tea, mis juhtuma hakkab. Ja siin tekib küsimus, mis tagab korra? On inimeste väljamõeldud seadused ja loodusseadused. Vähem vägivallatu maailm võiks vähemalt unistuski olla.

Läinud aasta jääb meelde sellega, et globaalses plaanis rikuti kõiki inimeste väljamõeldud seadusi. (Kõiki tundub muidugi liialdusena ja kindlasti saavad juristid mulle vastu vaielda, et kõiki ei rikutud. Aga suures plaanis siiski nii on.) Loodusseaduste vastu tegutseti muidugi ka, endale sellest aru andmata. Looduses endas on kahjuks samuti asjad segi. Ja nagu ikka vaieldakse, kelle süü see on. Val Rajasaar kirjutab, et kassikakud ei leia endale enam paarilist ja neid ähvardab väljasuremise oht. Vabadust piiravaid seadusi üritatakse juurde teha ja elurikkust jääb järjest vähemaks. Inimestega pole teistmoodi.

Raudteekaos ja vilkurid

Kella kaheksane Viljandi kiirrong pidurdab järsult ja peatub. Vaguni aknast paistab Kitseküla peatus. Olen oma sümpaatsele teekaaslasele jõudnud öelda, et nägin nende sõpruskonna naiste pilti feissbuukis ja et tüdrukud on hakanud vananema. Küllap lisasin ka midagi sellist, et see on ilus. No kui ei lisanud, siis ütlen nüüd, täie uskumisega. Natuke läheb aega, enne kui vagunisaatja tuleb ja ütleb, et rongi edasisõiduni läheb vähemalt tund. Mis juhtus, ei tea temagi. Kasutab koledat sõna, et sõidame edasi siis, kui taristu korda saab. Kole sõna küll, aga kõik vagunis saavad aru.

Mina ei alusta, aga mu kunagine töökaaslane räägib äkki Jüri Aarmast. Küsib minult, kas Jüri oli siis Diana Klasi armuke või armastus. Tõtt öelda ma ei tea. Tean seda, et siiamaani tunnen Jürist toimetuses puudust.

Kui inimesed koos esinevad, siis nad vähemalt koos laval olles peavad teineteist armastama, muidu ei tule välja, seda ma tean.

Umbes selle jutu ajal hakkab aknast mööda kihutama vilkuritega sõidukeid – politsei, kiirabi, politsei, kiirabi, politsei… Seda märkan üldisemalt, et vilkuritega sõidukeid on tänavatele palju ilmunud. Äkki see, et ehitatakse raudteed Euroopasse. Kõik need suured kallurid ka vilguvad ja teed juhatavad tuled vilguvad ja reklaamid vilguvad… Müra on palju.

Kodukaitse ja ajanihe

Sellest ei räägita, aga väikelinn Rapla on üleautostunud. Siin pole süüdi ainult raudtee ehitus, on muud põhjused, aga ummikuid on juba ka siin. Kohe-kohe on see saamas takistuseks…

Vahepeal on ilmselt terve rongitäis rahvast jõudnud helistada oma lähedastele ja öelda, et ilmselt juhtus õnnetus ja nad ei tea, millal nad koju jõuavad. Et ärge muretsege. Kõik sobravad oma telefonides, otsivad uudist või teadet, mis juhtus. Seda ei tule üsna kaua. Ilmselt ei saa veebi valvetoimetajad kuskilt kinnitust, et juhtus ja mis. Siis ilmuvad Delfis fotod. Sealt suurendame välja jalgratta rongi all.

Mu kaaslane räägib sisekaitseakadeemia õpilastest. Et nad teavad, mis on mundriau. Seepärast on viisakad. Ilmselt muu pärast ka, aga kuulen, et see seltskond seal teab, kus õpib ja miks. Teab, mis tähendab hoida ja armastada oma riiki.

Me käime oma jutus mööda maailma. Räägime neist noortest eestlastest, kes Berliinis, kes Austraalias. Sõjaoht tuleb kõneks. Kes jääb välismaale, kes tuleb, et kaitsta. Me mõlemad teame noori, kes on just sellesama sõjaohu pärast välismaalt hoopis koju tulnud. Et olla koos omadega ja vajadusel olla toeks. Paatoslikult ju kõlab, aga oma kodu kaitsmine on elu peamine ülesanne. Ja iseennast ja iseseisvust tuleb kaitsta eelkõige rumaluse eest. Tema on vaenlane.

Märkan, et tabloo, mis vaguni seinal peatustesse saabumist näitab ja vahepeal nagu seisma jäi, käivitub. Seismise aega on kulunud juba üle tunni. Ette rutates: kui sõitma saame, siis näitab see tabloo neid aegasid, mis oleksid olnud siis, kui seda õnnetust ja seisakut ei oleks olnud. Veider tunne tekib. Vale ja õige aeg…. Valel ajal elamine… Jälle see aeg, mida tegelikult ju pole.

Vagunisaatja jagab reisijatele müslibatoone kirjaga „ELRON, päeva vedur”, ma ei ole müslibatooni armastaja, aga küll see maitseb hea ses rongis.

Mundriau ja kord

Delfist saan enne rongi liikuma hakkamist teada, et 14aastane poiss, jalgrattur viidi haiglasse.

Mu kaaslane küsibki, mis küll lahti on, et selliseid õnnetusi sagedasti juhtub. Jah, muidugi võiks rääkida tähelepanematusest, kõrvaklappidest ja nutitelefonidest ja tõukside kiirusest… millest kõigest, mis tähelepanematust põhjustab. Aga siis ma kuidagi sõnastangi, et ümberringi, kogu maailmas ilmselt, meil ka, valitseb kaos ja sisekaitseakadeemias on kord. Ranged reeglid määravad käitumise. Just selles akadeemias ollakse paremas seisus, sest nad teavad, kuidas nad peavad käituma. Ka siis, kui juhtub midagi sellist, mida me keegi ei taha, et juhtuks.

Mundriau, seadustes seda vist kirjas ei ole ja mis see loeks, kui oleks. Siin silmakirjalikkus tuleks kiiresti ilmsiks. Mundriau on ülateadvusesse sisse kirjutatud, nagu kodu geenidesse, ehk. Enamust meist munder ei toeta. Kas siis jääb puudu ka aust? Kunagi oli kasutusel väljend Jumala au. Ja selle eest seisti.

Loen sotsmeediast, et Brüsselis mässavad vihased põllumehed ja meie meedia ei kajasta. Vangutan pead, et kui ei kajasta, siis on tähtis. Mis loogika see küll on? Video on ka. Keegi püstitab tänavale posti kirjaga Agricultura. Mingid suitsupommid lendavad. Suured taktorid ei künna põldu linnas. Sellest, et põllumajandus on kultuuri osa, ei räägita enam ammu. Kõik on äri. Toidujulgeolek on poliitika ja poliitika on äriks kiskunud. Kutuurile vilistatakse ka siin.

Oma aru ja tehisaru

Peeter Laurits kirjutab kogumikus „Teadusmõte Eestis (XI)”, et kasiinod ja karussellid on küll tore seltskond, aga kunsti ülesanne pole olla meelelahutus ega ajaviide, vaid tunnetusliku struktuuri muutmise instrument. „Just see teeb ta ohtlikuks – ja seetõttu ka süsteemi poolt ignoreeritavaks.” Süsteem ignoreerib kultuuri, ütleb ta. Mõtelge!

Pange siia kõrvale me põhiseaduse preambula sõnad, et riik on loodud eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimiseks läbi aegade.

Läinud aastal kõlas üsna tihti me riigikriitiline sedastus, et kui kultuuri jääb üha vähemaks, siis pole meil midagi kaitsta. Laurits ütleb valusamalt: „Ehk ma ei liialda, kui arvan, et tänapäevaste võimu- ja majandusstruktuuride suhtumine kunsti, selle näljutamine ning marginaliseerimine võib osutuda üheks meie globaalprobleemidest.”

Juhan Ulfsak Plekktrummis: „See, et kuskil mujal toimub õudseid asju, see ei muuda seda, et me ei peaks tegelema iseendaga, ennast ümbritsevaga.” Seega võtkem ennast ja hoidkem… kokku. Kas tõesti ongi nii, et me peame millestki ilma jääma, et märgata selle väärtuslikkust. Tahaks kuulda, mida sellest arvavad noored inimest õppivad psühholoogid. Psühholoogidest olla puudus meil ja seepärast küsitakse taolisi asju nüüd tehisarult. See on ohtlik. Tehisaru ja tehisturg ja tehismaailm… Päris kaob ära. Päris inimene? Päris maailm. Kas see, kui ootan kevadel kureparvi ja kuldnokka, on ikka päris veel. Või olen ajast maha jäänud?

Vaatan pilvi ja tean, et minu jaoks on. Päris. On lausa olemise mõtteks saanud. Uus raudtee ja järjekordne asfaldiga parkimisplats üleautostunud linnakesse seda ruumi ei täida. Kusjuures ka plaaditud kõnniteed muutuvad poriseks, kui neid ei pese ja vaid vihma peale loodad. Võilill kasvab asfaldist läbi. Õnneks.

Vaata lähemalt

Tuul Sepp, Tartu Ülikooli loomaökoloogia professor kirjutab Eesti Espressis: „Kuidas Euroopa linnad on teinud pingutusi, et seal oleks vähem autosid, rohkem loodust, meeldivam elukeskkond. Eestis tuleb see, mis seal on loogiline, hirmsa võitlusega, kaks sammu edasi ja kolm sammu tagasi. Nad on meist tükkmaad eespool.” Olen mõelnud, et miks me peame kordama kapitalismi vigu, selle asemel, et neist õppida ja röövmajandamise etapi vahele jätma. Kui juba muidugi hilja pole.

Neilsamadel kasahhidel – teate neid ju seoses presidendiga küll – on kõnekäänd: „Pane oma kannatuse vaip ootuste kappi.” Kannatuste vaip meil on…

Korra ja kaose juurde tagasi jõudes… õpiks me ometi mõtlema, mitte ainult käske täitma, see oleks kasulik. Tundub nagu räägiksin endale vastu, aga kord ei tähenda mu jaoks käsutäitmist. Kord on vabadus. Kaos ei ole vabadus, kaos on korratus ja korra ema. Vaata lähemalt, näed kaugemale.

Rongitabloo näitas, et jõudsime Rapla üheks minutit enne kella üheksat õhtul. Tegelikult oli kell hulka kümme läbi. Oh aeg…