Daniel Vaarik: Levila – ekstra aeglane, ekstra terav, ekstra pikaajaline ajakirjandus

Daniel Vaarikn(48) on mees, kes on suhtekorralduse kõrgemalt korruselt astunud tagasi ajakirjandusse. Ta on meedialaboratooriumi, portaali Levila asutaja ja juhataja. Räägime sildistamisest ja aeglasest ajakirjandusest. Sellest, et uusi asju mõeldakse välja trotsist.

Selgub, et kui Daniel Vaarik koos mõttekaaslastega Levilaga alustas, küsisid ajakirjanikud temalt, mis teie ärimudel on. „Põrgusse! Miks te ei küsi, mis me luua kavatseme? Mida me kirjutada tahame? Sain aru, et meisse on sisse taotud see, et kõik peab olema hästi kasumlik. Sellel on omad plussid ja miinused.”

Ei saa olla nii, et maailm ja ajakirjandus on valmis, ütleb Daniel Vaarik. Lisab, et kui Levila ei kesta 150 aastat, siis see ei ole tragöödia. „Tragöödia on see, kui me raha kokkuhoidmise nimel kirjutame mingit lahjat asja.”

Kuhu sa ennast praegu ilmavaateliselt asetad?

Mind ajab närvi ebaõiglus. Sellega seoses olen alati arvanud… ma ei oska öelda… võib-olla… pigem olen ikka demokraatlikult mõtlev inimene. Pigem liberaalsemalt mõtlev, aga mul on sellega nii palju probleeme. Ma ju näen, kuidas sedasama, ka liberaalsust viiakse ellu kuidagi eluvõõralt.

Minu meelest selle suuna häda on selles, et ta on nii keeruline, abstarktne, ekspertkeeles rääkiv. Ta ei paku sageli inimestele paeluvat visiooni. On muutunud tehnitsistlikuks ja ametlikuks. Sageli selle väljahüppeid on siin-seal maailmas ka huvitava visioooniga, aga Eestis on sedaväga vähe.

Sildid…

…tekitavad minus absoluutset allergiat. Kui sa oled sildi taga, siis sind ennast ei näe keegi, nähakse silti. Ma isegi vahel ärritun, kui keegi mind kasti paneb kuskile, et sa oled see või too. Ma ei taha seda lihtsustust.

Saan aru. Sildistatakse ja siis lastakse sõelapõhjaks?

Sa võid sildi külge saada mingisuguse nüansi põhjal. Kasutad vale sõna ja sul on kohe silt küljes.

Mis populisti eristab mittepopulistist? See on see, et väga hea populist suudab siltide vahel olla. Ta räägibki sel juhul rahva nimel.

Too mõne väga hea populist näiteks.

Eestis on palju häid populiste. Probleem ei ole selles, et meil oleks vähe populiste. Meil on erinevaid versioone populismist – alates Edgar Savisaarest Helmeteni. Minu meelest on populiste olnud ka teistes erakondades. Näiteks reformierakonnas Jürgen Ligi on teadlikult selle rolli võtnud. Tal ei olnud varem seda hoiakut, et „ma ei ole see tavaline tüüp, olen seal erakonnas küll, olen rahandusminister, aga ma olen tavaliste inimeste poolel…”. Ta oli asjalik poliitik, asjatundja. Ja siis ühel hetkel, mulle tundub, kuskil erakonna koosolekul talle öeldi, et kuulge, meil on vaja sellist tüüpi ja et Jürgen, sina hakka.

On ju ka vähemtähtsaid populiste?

Just. Igor Gräzin, kes on tark inimene, aga kes andis erakonnale võimaluse omada erinevaid hääli enda sees. Ehk siis, kui tehti mingi suurem otsus, mis rahvale ei meeldinud, siis Gräzin oli selle otsuse vastu. See omakorda võimaldas tervel erakonnal olla pisut populistlikum.

Jüri Ratas on ka küllaltki hea sellel alal. Lihtne palki tassiv tüüp. Me ju kõik oleme talukohas olnud, oleme palki tassinud. See samastumine tekkib, et olen tavaline inimene. Ma jõuan sinna, et see ei ole alati halb.

Populism on nagu sõimusõna vahel, aga tegelikult selle taga võib olla mingisuguse asja populariseerimine.

Üsna selge. Kes sellised asjad välja mõtleb? Kujuneb see ise või keegi juhib?

See on mõlemat pidi. Tegelikult maailmas suured ühiskondlikud protsessid on minu meelest juhtunud niimoodi, et iseenesest suundumus on juba tekkinud ja siis keegi tark näeb selles võimalust, et ahah, siin rahvas läheb ja poliitik jookseb sinna etteotsa – saan rakendada enda konkreetse plaani juurde. Siim Kallas kunagi armastas öelda, et poliitik ei tee tavaliselt niimoodi, et hakkab kuhugi minema ja siis rahvas tuleb järele. Hoopis nii on, et rahvas läheb ja poliitik jookseb sinna etteotsa.

Sedasama tehakse avalikes suhetes, suhtekorralduses, turunduses… Kui Coca-cola näeb, et mingi asi hakkab inimeste seas populaarseks muutuma (niimoodi alt üles), siis kohe proovib ennast sinna etteotsa panna. Sama teevad alkoholitootjad. Inimestele meeldib midagi tähistada, siis nad ruttavad sinna kohale ja ütlevad – tähista meiega.

Ma arvan, et meie erakondades on selgeks õpitud, kuidas kasutada ära rahva seas juba levivaid suundumusi.

Kas eesmärk on püsida võimul või teha Eesti paremaks?

Arvan, et (paus) väga palju taandub ikkagi sinna võimul püsimisele. Kahjuks.

Kuidas saaks teisiti?

Minu elukogemus ütleb seda, et võimu tuleb igale inimesele anda näpuotsaga. Kui tal on seda liiga palju, siis ta varem või hiljem murdub selle all. Saab inimeseks, kes hakkab kuskilt servast seda võimu kuritarvitama. (Vaikime.)

Mis Eestis on sellist, mida tuleks hoida ja säilitada?

Meil on väga hea põhiseadus. See on nii üles ehitatud, et just nimelt võimu kuritarvitada on raske. Võimu on jagatud kõigile natukene. Keegi ei ole ainuvalitseja. Selle ma säilitaks.

Eestis on palju näiteid sellest, et meile ei meeldi, kui meile ülevalt öeldakse mingeid asju. Meil on alati hästi palju inimesi, kellele ei meeldi, kui neid (otsib sõna)

… kamandatakse?

Just. See on võib-olla Eestile omasem kui mõnedele teistele riikidele. Me oleme hajutatud, oleme sõltumatud… kui miski hakkab alt üles liikuma, siis sellestsaab rahva hing, vahel. Olgu selleks siis maksud Lätti või laulupidu. Kui keegi ülevalt käseb sama asja teha, siis seda mitte mingil juhul ei tehta. Minu mõte on see, et võib-olla see ei ole üldse halb. Tuleks tunnustada iseseisvat, oma peaga mõtlemist ja mõista selle erinevaid väljendusi. Ülevalt alla tulemisel peaks äkki läbi rääkima teisiti kui me seda oleme harjunud tegema. Eesti kaasamine eeldab ikka põikpäiste pujäänidega toimetamist. See ei ole ju halb.

Ei ole.

Mis selles halba on, kui inimestel on soov ise kõigepealt see asi enda omaks teha ja siis selle üle otsustada. Kui palju me seda saame? Väga palju tuleb keerulises tekstis, millest isegi riigikantselei alati aru ei saa, mis eelnõu neile sinna saabus. Siis on veel tohutu hulk mingit peenikest kirja euronormidest.

Kahjuks siis, kui teed ajalehe lahti, on seal ka palju keerulist juttu, mis on tehtud nagu sellepärast, et on vaja. Kui on vaja inimestele rääkida viirusest, siis tekst on täis mingeid võõrsõnu. Kuidas sa teed asja omaks, kui see keel on teiste keel? Ma arvan, et siit seda trotsi tulebki hästi palju. Aga mina sellest trotsist pean lugu.

Kui sa küsid, mida säilitada, siis trotsi peaks küll säilitama, aga me peaks õppima sellega niimoodi elama, et me ei vihka seda üksteises. Saamegi aru, mis see on, et see on seesama, meie trots, mis siis, et ta teise tüübi puhul näeb teistsugune välja.

Äkki Eesti ongi seesama koht, kuhu tulevad sõltumatud inimesed? Muidu nad ei oleks siin.

Ma selle jutu keskel tahtsin mitu korda küsida, kas sul on lapsed?

Mul on kaks last. Tütred. Üks on 2 ja teine 8.

Kas sinu lapsed on sinu mõtlemist muutnud?

Nad on muutnud seda kohutavalt palju. Mäletan, et kui mu esimene laps sündis, olin sünnitusmajas, olime parajasti Memokraadiga reformierakonnaga kohutavalt tülis. Kuna me seal blogis kritiseerisime neid, siis reformikad hakkasid meid süüdistama, et Memokraadist tuleb platvorm, mis tahab minna poliitikasse. Me ei tahtnud. Tahtsime päriselt kritiseerida mingit teemat. Nemad ütlesid, et ei, see on varjatud agenda. Reformikad märkasid, et Memokraadil on mingi mõju, nad hakkasid meid süüdistama. Ja ma pidin neile vastama sellel öösel, kui mu laps sündis.

Mis siis sai?

Ilmusid välja mingid trollid. Ma põlesin läbi. Mul oli see tunne, et ma enam ei jaksa. Ja siis mõneks ajaks tõmbasin tagasi kõigest sellest. See oli ka seotud lapse sünniga.

Teisest küljest ma arvan, et lapse sünd toob sus välja hoopis teised küljed. Hakkad mõtlema veel pikema aja peale ette. Ma arvan, mul pole mitte ühtegi päeva, millal ma ei mõtleks sellest, milline maailm neile jääb. Mitte ühtegi.

Saad sa aru neist inimestest, kes ütlevad, et nad ei loe peavoolumeediat?

Iga vanem teab, et kui loed mingit halba uudist jälle, siis see ajab topelt paanikasse. Selline meediaruum tekitab, eriti peredes ja lapsevanemates, stressi. Meil ei ole päevagi ilma halbade uudisteta. Seepärast jah, ma saan aru, miks inimesed otsivad alternatiivi. Sest neile pakutakse seal vahel turvalisem, vahel huvitavam, müütilisem, muinasjutulisem tõlgendus maailmast. See võib aidata inimestel igapäevases elus rohkem hakkama saada.

Sa oled olnud ajakirjanik maakonnalehes ja valitsuse kommunikatsioonibüroo juht. Vahepeal olid eraettevõtja. Nüüd oled ajakirjanduses tagasi. See ei ole tavaline. Teed portaali Levila. Või kuidas te enda väljaannet ise nimetate?

Ütleme ise ajakirjanduslik väljaanne, meediaväljaanne. Meedialabor, sest me proovime seal erinevaid vorme. Me oleme küll ERRist tuhat korda väiksem, aga meil on ka dokumentaalid, audiosaated, tekstid… selles mõttes on portaal ka õige nimetus. Portaal on asi, kus on mitmeid asju.

Ja mis on sinu ametinimetus? Peatoimetaja?

Täpne ametinimetus, kui äriregistrisse vaadata, peaks olema juhataja. Olen ka asutaja ja selle rolli sees on peatoimetaja roll ka. Ma ei otsusta asju üksi, otsustame kolme-nelja inimesega koos.

Kuidas need teemad teil tekivad?

Oleme mõelnud suurteemade peale. Rahvusvaheliselt öeldakse megateemad. Suurteemad on sellised teemad, mille puhul me arvame, et nad mõjutavad hästi paljude Eesti inimeste elu. Tulevikku, hakkamasaamist, heaolu. Nende hulgas on kõik, alates haridusest ja ebavõrdsusest, lõpetades ökoloogiaga.

Meil isegi on naljaseriaal „Ühistu”, kus me ei räägi üldse tõsistest teemadest. Aga korteriühistu on demokraatia minimudel. Kui me ei saa ühistutki juhitud, kuidas siis riiki juhime. Nõnda et see ka on ikkagi seotud megateemaga.

Valik on tihe?

Kui keegi teemaga välja tuleb, siis me jah kõigepealt vaatame, kas see üldse on oluline teema meie jaotuste järgi. Kui ei ole, siis me ei hakka sellega tegelema. Sageli see sõltub inimesest. Kui sul on kusagil talent, kes tahab just sellist teemat teha, siis ta seda ka saab. Aga kui pole talenti, loojat, kirjutajat, režissööri, siis ega seda jõuga ei tee, see oleks pea võimatu. Oleme aru saanud Levilat tehes, et kõige raskem ongi leida inimesi, kes pühenduvad põhjalikult ja suudavad lood hästi ära teha. Kirjutada nii, et need need on loetavad ja haaravad.

Ma siin rahast mõtlen. Pühendumine küll, aga millegi eest peab elama ka pühendudes. Aeglane ajakirjandus nõuab tegemiseks, süvenemiseks aega.

Sellepärast me olemegi pakkunud rohkem raha. Mitte, et meil oleks palju raha, aga kuna meie ei ilmuta iga päev midagi, siis me oleme hästi korralikku honorari maksnud. Ikka päris korralikku Eesti mõistes.

Muide, see toob meid nüüd selle teemani… Ma arvan, et kui Eesti ajakirjandus maksaks korralikku honorari, oleks kõik need väljaanded pankrotis. Eesti ajakirjandus elab autorite kulul. Kindlasti on mõned, kes saavad mõistlikku palka, aga enamus teevad väga väikese summa eest oma tööd. Kõik kaastööd, arvan, on 80% alamakstud ja neid kirjutatakse mõnel muul põhjusel. Professorid selleks, et tutvustada mõtteid, poliitikud selleks, et esineda. Põhjalikku tööd jääb sellepärast väheseks, et keegi ei saa selle väikese raha eest süvenemist lubada.

Ja teie…

… meie oleme teinud teistmoodi. Oleme otsinud autoreid ja öelnud, et kui sa teed seda näiteks aasta aega, siis tuleb korralik honorar. Näiteks kliimanoorte looga nii ka oli.

Mind üllatas just see, et see mudel ka lõpuni ei tööta. Raha ei olegi ainus asi, mis inimesi motiveerib. Väga sageli kaotakse ära, ei võeta tõsiselt, ei suudeta ettevõetut valmis teha.

Sa ikka autoritest räägid?

Jah. Ses suhtes ei ole asi nii lihtne. Kui sul on natuke raha kõrvale pandud ja suurel lool on hea eelarve, siis see ei tähenda, et saadki hea loo. Seda ma olen õppinud. See ei peaks ju üllatama, maailmas ongi nii, et peavad ikka mitu asja kokku sattuma, et sünniks hea lugu.

Ütlesid eespool, et olete tuhat korda väiksemad kui ERR, aga teil ju on plaan kuskile jõuda?

Meie üks plaan… nendest suurtest lugudest, mis meil on, mõtleme nii, et me ei saa ehk kohe nii palju lugejaid kui see lugu saaks Delfis. Aga Eestis on tekste, mis on kirjutatud sada aastat tagasi – kui palju neil on saja aasta jooksul lugejaid olnud? Kui meie lugu on selline, mida loetakse näiteks ka 50 aasta pärast… Huvitav on proovida saada lugejaid läbi ajaloo, mitte vaid sellel hetkel.

Meie eesmärk on suuta need lood jätta alles ka siis, kui Levilat ennast ei peaks enam olemas olema. Et inimesed saaksid neid lugeda ja kuulata ka aastal 2073 näiteks. Miks mitte, seda on juhtunud, mõned lood kestavad ka 400 aastat.

Üks eesmärk ja plaan, aga teine?

Teine taktika on, et tahame, et olulised teemad jõuaksid nii paljude inimesteni kui vähegi võimalik. Seepärast proovime need kirjutada nõnda, et nad oleksid arusaadavad ja haaravad. Kui nad on Levilas oma tiirud ära teinud, siis hiljem oleme neid pakkunud teistele, suurematele kanalitele. See on õnnestunud.

Tuleb välja, et tõsiseid lugusid on kergem toota kui kerget, aga sisukat. Ütlen seda sellepärast, et ei jääks mulje, nagu tahaksime teha ainult neid saja aasta asju. Aga need on üks nurgakivi – ekstra aeglane, ekstra terav, ekstra pikaajaline ajakirjandus. Eks lugeja otsusta, nagu alati.

Kas sa ise oled nii proovinud kirjutada? Tulevikku.

Ma iga kord nii mõtlen, aga mul ei ole ehk alati õnnestunud.

Oled sa mõelnud, miks sa taas teed ajakirjandust, mitte poliitilist kommunikatsiooni?

Ma usun, et ajakirjandus seisab väga suurte ja huvitavate aegade lävel. Me lihtsalt keegi veel ei tea, millised need täpselt on. Selles mul ei ole enam ühtegi kõhklust, et ajakirjanduslik hea haarav sisu, see hakkab muutuma, leiab endale mingisugused uuemad tehnilised lahendused, aga samal ajal…

Ma toon ühe näite. Vahepeal räägiti, et keegi ei loe pikki lugusid. Nii võibki rääkida, aga samal ajal on inimesed hakanud tarbima hüperpikki lugusid. Vorm võib olla üllatav, aga Netfliksis vaadatakse 10 tunni pikkusi lugusid. Ajakirjanduslikud dokumetaalseriaalid on sellised. Vaatad ja pärast seda võid öelda, et see on su elu muutnud. Sellepärast, et sa oled selles teemas nii sees olnud, et see kogemus, mis sa sealt teada said, muudabki sind. See on ju ajakirjandus.

Ikkagi lood?

Inimeses on alati olnud tahtmine kuuluda mingisuguse loo sisse. Seda lugu kogeda. Sama on pikkade YouTube saadetega. Mulle meeldib mõelda, et see, mida arvatakse hetkel meediatööstuses, on mõne aja pärast vale. Nii ongi alati olnud. Ja Levilaga me mõtleme, et äkki meil õnnestub mõni vale varem üles leida ja teha midagi täpselt vastupidi. Ehk see seesama eelkõneldud trotsi teema.

Kas paber või digi?

Me oleme seda meelt, et teeme digiajakirjandust. Meie paberlehtede mõte on tutvustada Levilat, anda oma lugusid maitsta.

Autod ja ajakirjandus

Daniel Vaarik

Mulle tundub, et eestlastele saab kõike seletada läbi autode. Kujutame ette, et on erinevad meediaväljaanded ja seal on erinevad sõitjad. Mõnes autos on juhiks äri, ajakirjandus istub kõrvalistmel. On võimalik ka, et ajakirjandus istub tagaistmel või istub järelkärus, koliseb kaasa.

Meil Levilas on hetkel võimalus teha sellist ajakirjandust, kus ajakirjandus on roolis ja äri istub järelkärus. Me ei tea, kaua see kestab, ja kindlasti tahame ka tulu hakata teenima mingil moel. Praegu on meile antud see võimalus, et oma esimese aasta, poolteist oleme toiminud toetusfondina, mis toetab lugude sündi. Sihilikult me ei ole müünud reklaame ja oleme täiesti teadlikult lugude lugemise maksumüürist loobunud. Põhjus soov, et need lood leviksid. Me teame, et parim asi, mida me teha saaksime, on mõelda välja, kuidas me ennast iseseisvalt suudame toetada. Eks me sellega lähiaastal tegelemegi.

Ilmus Malehes, pildistas Johannes Veski

One thought on “Daniel Vaarik: Levila – ekstra aeglane, ekstra terav, ekstra pikaajaline ajakirjandus”

  1. Sarnaselt kiirtoidu kahjulikkusega on leitud ka inforuumi luhiuudistega taitmises tarbijatele kahjulikke mojusid (info killustatus, ulekullus, pealiskaudsus) ning aeglane ajakirjandus puuab oma pohimotteid jargides “tervislikumat”, kvaliteetsemat ja nauditavamat ajakirjanduslikku sisu pakkuda.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga