Rubriigiarhiiv: Määratlemata

Must Kast: Muudad iseennast, muutub maailm

Väiketeatri Must Kast „prohvetid” ei välista maailma lõppu, aga usuvad, et ka lõpp võiks olla ilusam.

Lugesin allpool oleva teksti üle ja pean vajalikuks siin, alguses tunnistada, et mul on komme mõtestada asju vahel keerulisemaks, kui need on. Sellepärast ütlen kohe ette, et Musta Kasti „Prohvet” on suure mängulustiga tehtud, usuga sellesse, et aetakse õiget asja.

Vaatamata tõsisele teemale – kõik prohvetid ennustavad ju maailma lõppemist – saab laval nalja ka, meid aetakse naerma ja isegi hinge kinni pidama. Peale ahvide on laval noored inimesed, kes usuvad armastusse, on pingviinid ja isegi lendoravad. Loe edasi Must Kast: Muudad iseennast, muutub maailm

Uku Uusberg usub, et tõde on põhjas

Linnateatri „Põhjas” lavastuses mängivad 18 näitlejat ja mitte ühegi osatäitmise kohta ei saa öelda, et töö on tehtud tuntud headuses. Sest on tehtud paremini.

Tegelased

Maksim Gorki „Põhjas”(1902) Tallinna Linnateatris (2018)

Lavastaja: Uku Uusberg

Kunstnik: Martin Mikson

Kostüümikunstnik: Reet Aus

Etenduse juht: Ingrid Noodla

Esietendus 24. märtsil 2018 Põrgulaval

Rain Simmul – MIHHAIL IVANOV KOSTÕLJOV, öömajapidaja

Külli Teetamm – VASSILISSA KARPOVNA, tema naine

Liis Lass – NATAŠA, viimase õde

Andres Raag – MEDVEDEV, nende onu, politseinik

Kristjan Üksküla – VASKA PEPEL

Andero Ermel – KLEŠTŠ, ANDREI MITRITŠ, lukussepp

Evelin Võigemast – ANNA, tema naine

Hele Kõrve – NASTJA, tüdruk

Epp Eespäev – KVAŠNJA, pelmeenidega kaubitseja

Allan Noormets – BUBNOV, mütsitegija

Mart Toome – PARUN

Alo Kõrve – SATIN

Argo Aadli – NÄITLEJA

Aleksander Eelmaa- LUKAA

Märt Pius – ALJOŠKA, kingsepp

ÜHESILMNE LOTT, laadija

Mikk Jürjens – TATARLANE

Kalju Orro – Vana tatarlane

Hardi Möller – Pootshaak

Pühendan selle loo teatriimele, mida kogevad vaatajad siis, kui näitlejad usuvad!

Uku Uusbergi lavastuse juhatas minu jaoks sisse pisike värviline vitraažitud kaaraken. Teadsin, et satun sesse maailma, kuhu on elama sattunud need, keda olen harjunud pidama elu heidikuteks. Hando Runnel luuletas hoopi hiljem ja hoopis teisest ajast mõeldes: „Hambad katki ja haridus väike, sõrmeküünte all sünnimaa muld, /silmad võtavad süüdlase läike, küsid möödujalt suitsule tuld. /Mõni annab, ei vaatagi sulle, /ise mõtleb, et jälle üks pätt. /Aga ometi ükskord ka mulle /anti suud ja pakuti kätt.//. Suu andmise ja käepakkumise kõrval liikus selle luuletuse „Pätt” versioon, kus oli selline lõpp: „Aga ometi ükskord ka mulle /seoti kaela pioneeride rätt.”

Lavastaja Uusberg on Gorkit lugenud nii, et vaeste öömaja „põhjas” ei ela ühtegi inimest, keda saaks tingimusteta hukka mõista. Ükski neist ei ole ses lavastuses paadunud kurjategija. Sellest hoolimata, et sealsed asukad on tänases keeles asotsiaalid, elu heidikud, hulgused, vargad… Üldise halluse kohale kerkib teadmine, et päike tõuseb ja läheb looja meile kõigile. Loe edasi Uku Uusberg usub, et tõde on põhjas

Järjest raskem identiteeti hoida

Ly Ehini Raplas keelepäeval öeldud mõte sellest, et me, täiskasvanud peame oma idenditeedi väärikalt välja kandma, ei lase mind lahti.

Miks siis? Ikka seesama küsimus: kuidas väärikalt vananeda? Aga miks see mind nii kummitab? Hetkel mõtlen selles suunas, et väärikus on seotud tasakaalukuse, mõista püüdmise ja endaks jäämisega peamises. Kõik muutub kiiresti. Tähendab, väärikuse küsimus on, kas kaasa joosta, kiirustada ja käega lüüa. Või ikkagi mitte?

Lapsed peavad kasvama oma vanematest suuremaks ja targemaks. See on vanemate vastutusala. Kui vanemad seda ei taha, on midagi valesti. Valetamine on häbiväärne. Tõerääkimine on auväärne. Tähelepanuväärseks saav labasus on mandumise märk.

Aga raadios öeldi, et kuna kliima on muutunud, siis vanad ilmatarkused ei saagi kehtida.

Igal ajal omad Lembitud

Läinud sajandi 80ndate keskel Saaremaal sai me metskonna traktorist, kes oma leiba teenis raiutud puude metsast väljavedamisega, metsavahtidelt hurjutada, kui oli kasvama jäetud puudelt koore maha sõitnud. Mulle seletas vana metsavaht Suitsu Lembit, miks ei või küttepuude hunnikut laduda vastu elavat puud. Kus need Lembitud täna on? Loe edasi Järjest raskem identiteeti hoida

Paide Richard III on kuubis

Paide muusika- ja teatrimajas esietendus Eesti muusika- ja teatriakadeemia lavakunstikooli diplomietendus „Richard³”.

Loo avalause vajab ohtralt selgitusi. Olgu siiski enne neid öeldud, et tegemist on kultuurisündmusega. Seda mitmes plaanis. Lavakate etendus oli sümboolne avalöök sügisel käivituvale Paide teatrile. Lisaks on üsna uus kogu Eesti mõttes, et levinud mõiste „kultuurikeskus” asemel on Paides nüüd muusika- ja teatrimaja. Vaatamata sellele, et maja ennast veel ehib suur silt „Paide kultuurikeskus”, ollakse teel, kus suurele majale väikses linnas luuakse väärikat sisu. See omakorda näitab Paide kandi võimu juures olijate mõttehaaret. Uue teatri loomine vajab peale julguse ka raha. Tundub, et see ei ole otsustajate julgust piiranud. Hea meel selle üle. Loe edasi Paide Richard III on kuubis

Jaak Prints: Ma olin nemad

Kaks tundi näitleja Jaak Printsiga, mil me teineteisest üht-teist teada saime.

Sel päeval, kui me Jaak Printsiga kohtume, antakse Eesti teatrile NO99 Roomas Euroopa tähtsaim auhind – uue teatrireaaluse preemia, European Theatre Prize New Realities. (Jaak Prints töötas teatris NO99 aastatel 2005–2012.)

3. jaanuaril algavad Tallinnas Vene Teatris William Shakespeare’i näidendi “Richard III” proovid. Peaosas mängib Jaak Prints ja teeb oma Richardi vene keeles.

NO-teatri auhind on ka sinu auhind, osa sinu tööst.

Muidugi rõõmustan ma selle tunnustuse ja kolleegide üle.

Euroopa teatriauhindade žürii liige, Poola dramaturg ja teatrikriitik Piotr Gruszczyński pidas oluliseks märkida, et seekordsed auhinna laureaadid on otseses kontaktis oma publikuga. Ma usun, et see on tabav tähelepanek. Oskaksin ehk niipalju lisada, et tundsin end NO99 trupis, kuhu näitlejana kuulusin, olevat otseses kontaktis ka oma kolleegidega. Minu loodu sai võimalikuks tänu neilt saadule. Ma olin nemad. Loe edasi Jaak Prints: Ma olin nemad

12 armastavat naist

Sulev Oll kirjutab Maalehes raamatust “Kaksteist armastavat naist”

Margus Mikomäe 12 armastust

Hinnatud teatrimees läheb, vastne raamat kaenlas, lavale ja võtab oma hinge alasti, abiks 12 väärika, aga ka vallatu sõnaga teatrinaist.

Margus Mikomägi on sõnakas mees, pole kahtlustki. Kusjuures sõnadesse seob ta niisuguse emotsiooni, et lihtsalt jääd kuulama.

Ei, ta ei suru end sulle peale, ei püüa veenda. Ta lihtsalt avaldab oma mõtteid ja kirjeldab emotsioone, seda suure sisemise jõu ja kogemusega. Samas pole ta suurustlev ülelendaja, maailma paika panija. On pigem usin mesilane, kes küll vaid valitud õitele laskub, aga hiljem siiralt rõõmustab – see õnnestus, see õnnestus! Loe edasi 12 armastavat naist