Rubriigiarhiiv: Dialoog

Dramaturg Ott Kilusk: Kui ma tänavalt nööbi leian, mõtlen sellele kohe mehe külge

Küsis Margus Mikomägi, pildistas Priit Loog

Ühel või teisel viisil on Endla dramaturg Ott Kilusk seotud nelja sellel suvel mängitava teateritekstiga. Ta ütleb, et näidendi kirjutamise puhul peab kindlasti kõige ees käima tunne ja analüüs lohisegu takkajärele, kui üldse.

Kiidjärvel mängitakse teist suve muusikalist etendust „Ada. Rääkimata lugu“, mille tekst on tema kirjutatud. „Kogu lugu on aga valminud tihedas kaastöös produtsentide Tarmo Kiviväli ja Maarek Toomperega, kes on ka idee autorid. Lavastaja on Ain Mäeots.” ütleb Ott Kilusk

Palmse mõisas mängitakse samuti eelmisel suvel välja tulnud tükki „Minul on vari“, mille kirjutas koos Toomas Uiboga. See on lugu nõukaaegsest absurdist läbi väikese poisi silmade. Lavasta on Kaili Viidas.

Viljandi külje all tuleb välja lastelavastus „Suur Boy ja Väike Boy“, mis põhineb James Krüssi legendaarsel lasteraamatul „Minu vaarisa ja mina“. Ott on selle dramatiseerija; „Ootan seda suure õhinaga, sest proovis on olnud väga tore vaadata, kuidas Peeter Volkonski ehk Suur Boy oma kaaslasele Väikesele Boyle elutarkusi jagab. Lavastaja on Kaili Viidas.”

Juulis esietendub Kernu mõisas üsna raju kahemehelugu, mille Ott kirjutas oma sõnul vast kuus aastat tagasi. Siis jäi see erinevatel põhjustel seisma. Lavastaja Madis Kalmet luges nüüd seda teksti ja otsustas need tegelased ellu äratada. Mängivad Meelis Rämmeld ja Märten Matsu.

Kui palju sa mõtled kirjutades publikule, kes seda lavastust saalis vaatama hakkab?

Loe edasi Dramaturg Ott Kilusk: Kui ma tänavalt nööbi leian, mõtlen sellele kohe mehe külge

Botaanik Toomas Kukk: põllutöö peaks olema natukene lohakas

Ajakirja Eesti Loodus peatoimetaja, taimeteadlane Toomas Kukk ütleb, et meil tuleb puukide ja sääskedega hakkama saada. Tuleb hoida mitmekesisust, igal ebameeldivalgi liigil on looduses oma väärtus ja koht olemas.

Ma loen igal aastal, kuidas muruniitmine aitab puukide vastu. Toomas Kukk muigab seepeale ja räägib loo ülikoolis botaanikat õppivatest tudengitest, kes keelduvad puugihirmus metsaäärseid taimi määramast.

Räägin Toomasele loo, kuidas Juhan Ulfsaki lavastuses „Teoreem” on muruniiduk tehtud heaolu näitajaks. „Pigem jah on muruniiduk staatusesümbol,” on Toomas Kukk nõus. Ta ütleb et muru niitmise juured pärinevad sellest ajast, kui meil olid baltisaksa mõisnikud, kes võisid endale lubada, et pargis on muru niidetud. Muidu niideti ju selleks, et heina saada. Oli praktiline vajadus. „Mõisnik sai mõelda, et lasen hektari ühtlaseks niita, et oleks ilus vaadata. Ma kahtlustan jah, et see ulatub sinna aega tagasi. Sa saad näidata teistele, et oled jõukas mees, tühja sellest heinast,” arvab botaanik.

Hirm, et liigirikkus kaob, on globaalne. Kas märkad seda kadumist ka oma välitõid tehes Eestimaal?

Alati küsitakse, mis taimed meil on ära kadunud. Seda on raske öelda, päris selliseid õieti ei olegi. Aga on liike, mille leiukohti oli varem 80, nüüd on 8. Kaitstavate taimede seisundit jälgitakse ja nendega tegeletakse.

Loe edasi Botaanik Toomas Kukk: põllutöö peaks olema natukene lohakas

Utoopia saatkond – teejuht tulevikku

Tartus oli viis päeva avatud Utoopia saatkond. Avatud ruum, mille uksed olid kõigi jaoks lahti. Koht, kus peeti kõnesid ja võeti sõna, mõeldes tulevikust.

Utoopia saatkond asus Raekoja platsi ja Rüütli tänava nurgal. Asusin sinna sisse neljapäeva pärastlõunal, kui see töötas neljandat ööpäeva. Parasjagu kõnelesid seal Marek Strandberg ja Tarmo Jüristo tehisintellektist. Nende jutu ajal avastasin oma valgel pluusil kõndimas putuka. Juhatasin ta oma sõrmele, näitasin teda Marek Strandbergile ja küsisin, kes see on. Marek ütles, et ilmselt pole see tehisintellekti kandja, et on üks must sitikas.

Loe edasi Utoopia saatkond – teejuht tulevikku

Kirjanik ja psühhoterapeut Ly Seppel-Ehin: „Kannapöörded annavad elule värvi“

Ly Seppel-Ehin saab täna 80aastaseks. Psühhoterapeudist luuletaja ütleb oma elu kreedoks selle, et inimestes säiliks inimlikkus.

Ly esimene luulekogu ilmus 1964. aastal luulekassetis koos Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Lehti Metsaalti ja Hando Runneli kogudega. Esimese luulekogu nimi on „Igal hommikul avan peo”. Selles on luuletus, mis lõpeb nii: „Maa-Ema,/ nad räägivad sinuga/ korraga kolmes tuhandes keeles./Aga kuidas küll ühed mõtted,/ öelduna kolmes tuhandes eri keeles,/Ikka ühte ja sama tähendavad?//

Sa jälle üllatad mind. Kui lugesin su uue raamatu pealkirja „Ma kuulan sind”, arvasin, et tegu on uue luulekoguga. Selgub aga, et selles on hoopis teraapilised dialoogid.

Loe edasi Kirjanik ja psühhoterapeut Ly Seppel-Ehin: „Kannapöörded annavad elule värvi“

Äsja asutatud teater mudib „Tuhkatriinumägu“, et mõista inimest

Uue teatri MUDI asutanud filmilavastaja ja stsenarist René Reinumägi ja lavastaja Karl Laumets avaldasid just oma teatri manifesti ja teevad esimese lavastuse „Tuhkatriinumäng” proove.

„MUDI Teatri „ ükskõikne suhe“ on meie vastus ühiskonnas valitsevale eriarvamusele ja vaidlustele. Me ei tahaks, et meie teater saaks seotud ühegi poliitilise või sotsiaalse seisukohaga. Selle asemel soovime pakkuda platvormi, kus inimesed saavad kokku tulla ja kogeda midagi, mis ühendab meid, mitte ei lahuta,” seisab manifestis. Teater on ühendaja – ilus mõte! „Me teeme uut teatrit südame hääle järgi,” kinnitavad René ja Karl.

Karl Laumetsa ma tunnen lavastajana. Tean ka René Reinumägi tegemisi filmi vallas. Kuidas see juhtus, et vanem ja noorem koolivend lavakast kokkus said ja teatri teha otsustasid?

Loe edasi Äsja asutatud teater mudib „Tuhkatriinumägu“, et mõista inimest

Vetelkõndija armukadedusest üksikul saarel

Kristiina Ehinist filmi teinud režissöör: Kristiina on enda elu kunstnik

8.märtsil jõuab kinodesse kümme aastat tehtud täispikk dokumentaalfilm luuletaja Kristiina Ehinist. Režissöör Anu Aun ütleb, et „Vetelkõndija” on film sellest, kuidas Kristiina loob oma ellu argipoeesiat.

Kristiin Ehin ses filmis, nii nagu ka oma viimaste aastete luuletustes, räägib naistet, kes on elanud enne meid. Esiemadest. Sellest, kuidas ta majakavahiks olles tundis ära vana iseenda.

Seepärast on kuidagi sümboolne, et saan režissöör Anu Aunaga rääkida ajal, kui ta on oma vanaema Elleni 90. sünnipäeval.

Kas te osakasite seda filmitegu alustades mõelda, et ühe teemana tuleb juttu esieemadest?

Ma tahtsin teha filmi naiseks olemisest ja naise erinevatest rollidest – emana, tütrena. Sügavam tasand tuli võtete käigus juurde just sellel ajal, kui Kristiina kirjutas raamatut „Janu on kõikidel üks”.

Loe edasi Vetelkõndija armukadedusest üksikul saarel